Koplis asuvas politsei-ja piirivalveameti merevalveteenistuse kordonipunktis toimus täna merepäästeõppus ajakirjanikele, mille raames oli võimalik tutvuda päästjate igapäevatööga ning omal nahal järgi proovida katsumused, mis seisavad ees laevaõnnetusse sattunul.
Galerii: merel hättasattunuid ootab enne päästmist rida katsumusi
8. juuli 2015, 15:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Õppuse alguses jagati osalejatele kätte soojahoidvad ujumiskostüümid ning reaalsusefekti tekitamiseks pidi iga merelesuunduja end varustama ka võrdlemisi ebamugava päästevestiga. Sellele järgnesid juhtnöörid päästega tegelevate piirivalvurite poolt ning eesootava katsetamine madalas vees. Edasi astuti paadile, et teoorias omandatu ka praktikas läbi kogeda.
«Kui peaksite kunagi sattuma olukorda, kus peate laevalt evakueeruma, soovitan siiski nii kauaks kui võimalik veesõidukile jääda, nii tuleb vähem aega vees alajahtumisega võidelda» rõhutas merevalveteenistuse vanempiirivalvur Ivo Palk.
Järgnes vettehüpe, mille järel moodustasid meres olevad ajakirjanikud omavahel kokkuhoidva keti, et üheskoos kaugusest terendavale päästeparvele ujuda. «Reaalses hädaolukorras peavad õnnetuseosalised kokku hoidma, et säilitada kehatemperatuur ning vältida alajahtumist. Samuti tuleb langetada otsus, kas hakata ujuma ja seeläbi soojust kaotada või oodata päästjaid. Eks kõik sõltub sellest, kui lähedal on kallas ning millisena tunduvad pääsemislootused,» andis Palk reaalses elus käitumiseks juhtnööre. «Omavahel kokkuhoidev grupp on ka päästjate jaoks kiiremini ja selgemalt tuvastatav,» lisas ta.
Ujumisprotsessi lõppfaasis, kui päästeparv oli juba käeulatuses, selgus tõsiasi, et sellele ronimine ei olegi nii lihtne kui esmapilgul võib tunduda. Parve läheduses tuleb esmalt oma jalad asetada päästevahendi all paiknevatesse köisaasadesse ning seejärel kogu kehas oleva jõuga end parve vinnata. Kui reaalses elus juhtub tekkima olukord, kus parves puuduvad abistajad, võib mõnel füüsiliselt kehvemas vormis oleval hädasolijal turvalisse keskkonda pääsemine võimatuks osutuda.
Palki sõnul on elulises olukorras tähtis enne veesõidukist evakueerumist abi kutsuda. «Lisaks soovitame me alati, et inimene võiks nii kaua kui võimalik uppuva aluse kõrval või selle läheduses püsida, sest ka see suurendab tõenäosust, et päästja hädasolijat märkab,» ütles ta.
Päästeparv oli sarnane 21 aastat tagasi uppunud parvlaev Estonial kasutatutega, kuid päästeametnike sõnul on pärast 1994. aasta katastroofi olulisel määral lihtsustatud parvele ronimist. «Nüüd on päästeparve ühes küljes batoon, mida saab trepina kasutada, olukorra raskendamiseks lasime teil teisest kohast siseneda,» ütlesid päästeametnikud vahetult pärast seda, kui ajakirjanikud olid parve jõudnud.
Parves tutvustati olemasolevaid abivahendeid. Näiteks on sinna jõudnud hädasolijal võimalik tarbida eraldi kotikestesse pakitud puhast joogivett, samuti on olemasolevast võimalik ehitada koonusekujuline dreen vihmavee kogumiseks. Päästevahend on varustatud ka suitsugranaatidega, mida parvesviibijad saavad kopteri lähenedes märguandesignaalina kasutada.
Päästjate sõnul võib juhtuda, et abi saabumist tuleb oodata tunde ning seetõttu on hea kohe algusest energiat säästa. «Kehavedelikud võiksid nii kaua kui võimalik inimese sees püsida,» toob Palk näite.
Järgnes ülevaade merevalveteenistuse igapäevatööst, mille käigus kirjeldatakse töö emotsionaalselt, sageli hukkunutega seotud, kurnavaid aspekte. Päästjate hinnangul on enamus õnnetusi seotud sellega, et mereleminejad ei oska oma tervislikku ja füüsilist seisundit adekvaatselt hinnata ega kontrolli regulaarselt oma meresõiduvahendi ohutust. Probleeme valmistavad ka päikesepaistega algavad ilusad ilmad, mis päeva jooksul tuuliseks muutuvad: «inimesed ei oska ilmastikumuudatust ette näha. Seetõttu soovitan ilmaennustusele rohkem tähelepanu pöörata,» ütles Palk.
Samuti pandi inimestele südamele , et õnnetuste vältimiseks tuleb merele minna kaine peaga. «Laevakapten on vastutav reisijate ohutuse eest ja peab tagama mis iganes meetoditega, et kui seltskond on purjus, siis selliste inimestega edasi ei sõideta,» märkis Palk.
Siiski on meresõiduki juhtimine lubatud ka 0,5 promillises joobes ning Palk selles probleemi ei näe. «Selline joove on mõnes riigis ka autojuhile lubatud. Merel on manööverdamisruumi rohkem kui maanteel,» nendib ta fakti.