Lõbu ja äng
Mõtisklesin, kas noorte näitlejate eakaaslased kogevad saalis ohjeldamatut lõbu ja lusti või sekka ka ebamugavust ja ängi. Tunnevad nad tungi kellegagi samastuda ja kui, siis kellega: Huck Finniga (Roland Laos), kel tuleb viimaks loovutada oma looduslapselik paljasjalgsus; neeger Jimiga (Jüri Tiidus), kes oleskleb lahedas puuris ja kasutab orjastaatust ära, kui viitsib; või Tom Sawyeriga (Hendrik Toompere jr jr), kel ambitsioon vabastada neeger kompromissitult «kõrgel kunstilisel tasemel». Viimane on problemaatilisim tüüp.
Pingevaba pretensioonitut pahelisust pakuvad perversse moega mängud, mida oma ühiselu operatsioonilaual harrastavad arstionu Silas, kes mõnuga etendab ka orja Nati – Anti Reinthal püsib kaksikrollis maheda distantseeritusega; ning tema krapsakas kaasa tädi Sally – Marta Laan. Mine võta kinni, kumb on doktori kirurgiline triumf, Sally õudusfilmilik vanaeidenägu või iginoor modellikeha?! Marta Laan kogeb vaimukas-võika grimmimaski all erilist mänguvabadust, tema groteskitaju ja kentsakad liikumisetüüdid haakuvad uljalt Toompere hüperfüüsilise teatrilaadiga. Kursusevendade rollid on kammitsetumad, kohaloleku ja distantsilt seiramise mängureeglid ebalevamad.
Häirituse põhilätteks kujuneb Tom Sawyer. Lavastaja manifest-tekst kavalehel nendib muu hulgas: «Meie maailm aga Tom Sawyeri kui suure lavastaja huumorimeelt ei mõista ja kihutab talle haavlid kannikatesse.» Seda lugedes sattusin kimbatusse: deklareeritakse tõemeeli poolehoidu Tomile kui nähtusele või on tegu niivõrd rafineeritud (enese?!)iroonia topeltkoodiga, et ei mõistagi seda valla muukida? Sest lavastusest ja eriti Hendrik Toompere jr jr külmast osalahendusest ei hoova empaatiat ega mänguri rõõmu. Hetkel, kui Tom keelab ära Hucki usalduslikud nukrad monoloogid ja kehtestab oma mängureeglid, võtavad laval võimust kalgid manipulatsioonid. Tomi ülbe eneseimetlus, maniakaalne järjekindluseta fantaasialend, milles loovust ja isikupära asendamas tsitaadid-fragmendid kultusteostest, süüdimatu ideedetulv – kogu see eneseteostuse krempel tuleb vastikult tuttav ette elust enesest. Kaitsku meid seda tüüpi lavastajateatrisse etturnäitlejaks sattumise eest… Kes või mis?
Kus on üdi?
Viimane sõna jääb laval Tomile: puuris deklameeritud värssidest (Puškini «Poeet ja pööbel») kiirgab enesega rahulolu ja silmakirjatsevat märtrioreooli. See kõlab kui pahaendeline tõotus, et Tomi järgmine vabastusaktsioon tuleb veel kompromissitum ja kaootilisem, siis lendavad saepuru asemel juba laastud.
Etendusejärgses poolunes nägin-kuulsin vaimusilmas-kõrvas Tom Sawyerit lausumas Peer Gyndi sibulakoorimise monoloogi. On ju näitelaval tõeline sibul, mis neegri palged nühib valgeks, toomata silmisse lavastaja dikteeritud kunstpisaraid.
«Kuhu jääb siis see tuum ja kus ons see üdi?
Ei aimugi! Puha, ka sügavaim sisim:
koored ja koored – pisem ja pisim.» (Henrik Ibsen, «Peer Gynt»)
Tom on noor ja jääbki nooreks. Kardetavasti ei saa mõned iial sisimas nõnda vanaks ega targaks, et endasse vaadates tõdeda: «Sa pole keiser, sa oled sibul.» See teadmine muudab lohutamatuks ka «puhtakujulise meelelahutuse» meelevallas.
Esietendus
Andrus Kivirähk «Neegri vabastamine kõrgel kunstilisel tasemel»
Mark Twaini teoste ainetel
Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Hendrik Toompere jr
Osades Hendrik Toompere jr jr, Roland Laos, Jüri Tiidus, Marta Laan, Anti Reinthal
Esietendus 10. oktoobril draamateatri väikses saalis
