Tätte-Matvere reisikiri: on alles seltskond!
16. oktoober 2010, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaan Tätte avastab Nordea reisil ümber imelise ilma, et meeskonnakaaslased polegi alati sellised, nagu nad kuival maal olid aastaid paistnud.
7. oktoober. Seisame Ölandi saarel Borgholmi sadamas, kuhu sõitsime sisse öösel kell kaks taskulampide valgel. Varahommikul sattus meie laeva juurde tore eesti perekond Ling, kellel oli neli päeva tagasi sündinud poeg, ja nad tahtsid, et paneksime lapsele nime, kus kindlasti esineks «r». Maimuke sai nimeks Nordea.
Ülesõit Gotlandilt Ölandile kestis 12 tundi. Tuul, mille keskmine kiirus oli 15–17 m/s, puhus üksjagu vastu. Lained olid neljameetrised, Marko Matvere hindas paari jurakat ka kuueseks. Nii et meri oli päris karm isegi kõvematele meestele.
Kuulsin laeval jutte, et varsti jõuame Ölandi varju. Kokkuvõttes tähendas see, et seal varjus läksid tuul ja lained eriti vihaseks. Mu rõõm oli suur, kui otsustati, et peitume korraks Borgholmi sadamasse. Mõned meie madratsid ja tekid-linad kuivavad õues, kuna marutorm pressis kavalaid käike pidi kajutitesse. Need augud plätserdame täna kinni.
Teadaanne kõigile merehaigusega hädasolijaile: see annab vaikselt järele. Eilse hullu ilmaga sooritasin enese peal mõned inimkatsed. Olin jälle tundide viisi silmapiiri vahtinud ja tasapisi hakkas külm – oli lubatud, et liigume peamiselt mööda ekvaatorit ja soojade riietega ma seega ei liialdanud – ning kõht läks tühjaks. Otsustasin süüa teha. Viskasin merehaiguse peast ja süvenesin liha praadimisse. Olin vilksamisi näinud, kuidas naine seda kodus teeb. Söök sai valmis ja mulle väga maitses. Jäin ootama meeskonna kiidusõnu ja ootan seniajani.
Taanduv merehaigus
Pärast sööki läksin oma kajutisse ja ootasin kurvalt, et kohe eraldub see imeline eine jälle organismist. Aga ei! Süda ei läinudki pahaks. Olin niivõrd üllatunud, et keerasin katsele veelgi vunki juurde.
Ma pole kunagi suutnud autos ega bussis sõnagi lugeda, nagu on minust puutumata kõik karussellid ja muud sellised jubedused. Lebasin kajutis, lained pildusid mind koiku ühest servast teise ja vahepeal vastu lage ja vahepeal olin voodi kohal kaaluta olekus.
Otsisin ettevaatlikult välja rariteetse raamatu «Esimene teekond ümber maailma», mis räägib Magalhãese merereisist.
Too reis pool aastatuhandet tagasi oli hoopis teine. Mehed hankisid toitu avastatavatelt saartelt, vahetades seda pärismaalastega peeglite vastu. Kui mõned hõimud ei tahtnud peegleid ja ristiusku, siis nad lihtsalt tapeti ja küla põletati maha.
Tasapisi oma reisikaaslasi tundma õppides kardan, et ka meie meeskond ei ole sellest kaugel. Meie mehed nõuavad pärismaalastelt miskit fifit ja varsti on mul tunne, et nad on valmis selle nimel kõige halvemaks.
Hommikusöögiks valmistasin tuunikalasalatit – ja jälle ei vähimatki emotsiooni sööjatelt. Halb kasvatus.
Äri Riisaluga
Sõidame edasi Bornholmi poole. Tuul undab ja vihiseb ja rebib puulatvu vastu maad – kena purjeilm. Mäletan, kuidas esimesel sõidul Piritalt Gotlandile mõtlesin, et pole eluski nii suuri laineid näinud, ja siis kuulsin kõrvalt Markot telefoni rääkimas: «Jah, tuult natuke on, aga õnneks lainetust praktiliselt pole.» Õnneks said Marko tekid kah märjaks ja minu omad on kuivad.
Mõned tunnid hiljem kobisin alla kajutisse, et ei peaks seltskonna lakkamatut jutuvada kuulama. Seltskond – see on parteilane Aivar Riisalu. Olen püüdnud teada saada, millisesse parteisse ta kuulub, aga seepeale punastab ta nagu väikene tüdruk ja kaob oma kajutisse.
Riisalust räägin selleks nii palju, et panin siin ärimeeste keskel oma poe püsti: iga nime mainimine minu artiklites maksab vahetusmehele 1000 krooni. Aivar on ostnud neli mainimist.
Kui Rootsist lahkusime, ostsin Karlssonile mõeldes kaasa kuhja lihapalle, mida valmistasin õhtusöögiks kapten Toonart Rääski aretatud väliahjul. Raul Normak tegi kõrvale idapärase salati. Pallid kugistati keresse. Vaatasime Rauliga teineteisele otsa ja ohkasime.
9. oktoober. Bornholmist põrutasime mööda otse Kieli kanali suudmesse. Oleme jälle sadamasilla küljes, järjest sõidetud 46 tundi. Oli mõnus tagant- või pooltaganttuul 7 m/s. Midagi väga erilist sõidul ei toimunud, kui välja jätta kaks külalist. Kõigepealt sattus pardale pöialpoiss (see pole deliirium, on üks selline väga väike lind) ja mõne aja pärast põhjatihane, kes puhkas paar tundi tiibu ja lendas siis edasi.
Saksamaal on ilm ilus, inimesed jooksevad kaldapealsel lapsevankritega. Meie läheme peeglite vastu wifit vahetama.