Venemaa otsus tunnustada Lõuna-Osseetia ja Abhaasia iseseisvust võib mõnede arvates olla hea inspiratsioon teistele separatistlikele piirkondadele ja sõltumatust taotlevatele rahvastele. See võib olla moraalne tugi kas või põhjaiirlastele, kuid eelkõige näevad märki Venemaa väikesed rahvad. «Kui neid tunnustati, siis peab meid ka!» ütlevad näiteks tatarlased ja tšetšeenid.
Muidugi ei hakka Venemaa nüüd ridamisi oma territooriumile jäävate iseseisvuslaste püüdeid tunnustama ja nood teavad seda isegi. Eetiliste printsiipide asemel lähtutakse Moskvas reaalpoliitika vajadustest. Näiteks ei kavatsegi Venemaa tunnustada Kosovo iseseisvust.
Vastupidi - haare võib isegi tugevneda. Tunnustas Venemaa Gruusia separatiste ju selleks, et neid piirkondi peagi endaga liita. Samamoodi võib ta oma rüppe korjata teisigi läheduses asuvaid rahutuid piirkondi nagu näiteks Transnistria või Krimmi. Kui vaja, on tegemist vabadusvõitlejatega, kui vaja, terroristidega. President Dmitri Medvedevi malbe naeratuse tagant kumab läbi endine Putini Venemaa.