Rene Vilbre: mitte sotsiaalne, vaid asotsiaalne film
12. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Režissöör René Vilbre, kuidas Henno romaan teid kõnetas?
Sassi raamat haaras mind kahelt poolt. Ühelt poolt oma aktuaalsusega tänapäevas, teiselt poolt just oma ajatusega. Minugi elus on olnud sarnaseid olukordi kui peategelasel Rassil. Keskkond ja tüübid, kes filmis liiguvad, on mulle tuttavad ka oma noorusajast.
See andiski mõtte, et tegemist ei ole ainult päevakajalise probleemiga, vaid selliseid olukordi ja inimkõntsa, millest-kellest peab teinekord läbi murdma, et iseendaks jääda, tuleb ette läbi aegade.
Mis funktsioon on filmis Rassi voice-over’itel, kus poiss ise oma tegevust kõrvalt analüüsib?
Raamatus on nii-öelda sisemonolooge märksa rohkem, filmis on need minimaliseeritud. Jätsime vaid need kohad, mis tundusid hädavajalikud karakteri motiivide mõistmiseks. Pealegi on tegemist n-ö tagasivaatelise filmiga, kus peategelane istub kongis ja analüüsibki oma tegevust tagantjärele. Vaatajat suunata me ei taha, pigem aitavad need tagasivaated ehk tema minakonflikte selgemini esile tuua.
Mis oli filmi tegemisel psühholoogiliselt raskeim?
Raske oli enne võtteid näitlejatest kätte saada nende tumedam pool. Kui karakterid olid paigas, oli platsil juba kergem. Kuigi ega lihtsaid episoode ses filmis ette tulnudki. Muidugi olid psühholoogiliselt rasked vägivaldsed ja intiimsed stseenid. Nende puhul võtsime rahulikult aega ja püüdsime juba proovisaalis täpselt selgeks rääkida, kuidas, miks ja milleks me neid teeme.
Paljuski töötab selliste episoodide puhul usalduskrediit lavastaja ja näitleja vahel. Näitleja peab täpselt teadma, mida näidatakse, ja lavastaja peab raudselt kinni hoidma oma lubadustest. Kõikide n-ö kriitiliste stseenide suhtes oli näitlejatega kokku lepitud, et nemad näevad montaažversiooni esimesena ja neil on õigus muutusteks ettepanekuid teha.
Nii ka läks ja mingeid muutusi montaažversioonis näitlejad ei palunud.
Kahtlemata on tegu sotsiaalselt mõjuka filmiga. Millist vastukaja ootate, millist pelgate?
Mulle meeldis filmihelilooja Rainer Jancise märkus, et tegemist pole sotsiaalse, vaid asotsiaalse filmiga. Sest ikka on olnud nii, et need, kes tegelikult narkoga tegelevad, ei räägi sellest midagi, ja need, kes sellest suure suuga räägivad, ei tea sellest asjast midagi.
Filmi «Mina olin siin» puhul räägitakse asjadest nii, nagu nad tegelikult on ja aset leiavad. Ma loodan, et film paneb vaataja aru pidama kas iseenese või teistega.