Separatistid loodavad, et Venemaa kukub enda lõksu

Sandra Maasalu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Pm

Venemaa pidas Lõuna-Osseetia ja Abhaasia tunnustamist heaks kättemaksuks Kosovo eest, kuid seepeale on valjenenud iseseisvuslaste hääled riigi enda territooriumil.


Kõige aktiivsemalt on sõna võtnud Tatarstani aktivistid majanduslikult õitsva piirkonna pealinnas Kaasanis. «Esimest korda lähiajaloo jooksul on Venemaa tunnustanud enda kodanikega maa iseseisvust,» seisis nende kiirelt tehtud avalduses.


Rahvuslaste grupeeringuid koondav Kõigi Tatari Kodanike Keskus avaldas aga siirast lootust, et Tatarstan on järgmine iseseisvuja, vahendas New York Times. «Venemaa on kaotanud moraalse õiguse meid mitte tunnustada,» ütles Kaasani opositsioonilehe Zvezda Povolžja peatoimetaja Rašit Ahmetov.


Väärtuslik ala


Erinevalt vaesest Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast on Tatarimaa rahulik ja atraktiivne majanduskeskus Venemaa südames, mille oluline rikkus on naftavarud.


Ühine joon siinsele piirkonnale ja Gruusiast eralduda soovijatele on separatistlik liikumine Nõukogude Liidu lagunemisest alates. Omavalitsust nõudvad liikumised tõusid esile teisteski Venemaa väärtuslikes piirkondades nagu põhiline maagaasi allikas Baškiiria.


Kui president Boriss Jeltsin julgustas regioone võtma nii palju suveräänsust kui võimalik, siis Vladimir Putinil õnnestus separatism efektiivselt alla suruda. Nüüd kui Dmitri Medvedev on Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat tunnustanud, pole ka Tatarimaa olukord Ahmetovi sõnul enam lootusetu.


Georgetowni ülikooli rahvusvaheliste suhete professori Charles Kingi arvates võivad sündmused ägeneda iseäranis Kaukasuses, kus üheksakümnendate alguses oli palju separatistlikke gruppe. Näiteks tšerkessid (keda elab Venemaal Adõgees, Karatšai-Tšerkessias ja Kabardi-Balkaarias) on Abhaasias toimuvat hoolega jälginud. Ka need, kes ei ela Venemaal, peavad Kaukasust ikkagi oma koduks.


«Tšerkessid on ekstaasis. Nende sugulased abhaasid on saavutanud iseseisvuse,» ütles King. «Nad peavad seda suureks asjaks, mis võib Venemaale olulist mõju avaldada.»


«Kaugemas perspektiivis on võimalik, et Venemaa on alla kirjutanud enda surmaotsusele,» ütles globaalsete konfliktidega tegeleva organisatsiooni Rahvusvaheline Kriisigrupp Kaukasuse programmi direktor Lawrence Scott Sheets. «Praegu on see abstraktsioon, aga 20 aasta pärast võib-olla enam mitte.»


Moskva, kes seni on kiivalt kaitsnud oma territoriaalse terviklikkuse printsiipi, ei näe, et midagi oleks muutunud. Peaminister Vladimir Putini esindaja Dmitri Peskov rõhutas, et Lõuna-Osseetia ja Abhaasia olid erilised juhtumid, kus ohus oli Venemaa kodanike elu. Peskovi sõnul oli pärast Gruusia rünnakut Lõuna-Osseetia tsiviilpiirkondadele «täiesti võimatu» jätta osseete selle riigi kontrolli alla.


«Meil on separatistlikke liikumisi, natuke ekstremistlikku elementi, eriti Põhja-Kaukasuses, aga need on äärmiselt vähetähtsad,» rääkis Peskov. Need on tema sõnul väikesed ja killustatud grupid, mis ei kujuta Venemaa terviklikkusele ohtu.


Analüütikute arvates võib Lõuna-Osseetia ja Abhaasia juhtum innustada ka teisi seni rahu­likke isepäiseid maailma piirkondi häälekamalt õigusi nõudma, kirjutas Newsweek.

Eriti puudutab see Venemaaga piirnevaid alasid. Üles võivad sulada külmutatud konfliktid Moldova Transnistria piirkonnas ja Armeenia-Aserbaidžaani tüli Mägi-Karabahhi üle, kus Venemaa toetab separatiste.


Eriti kardetakse Venemaa ajaloolist huvi Krimmi vastu, mille kahest miljonist elanikust on 1,2 miljonit isamaaga liitumist pooldavad venelased.


Igaüks oma mätta otsast


Erinevat mõju võib Venemaa samm avaldada ka riikidele, kel on probleeme enda piirkondadega. «Iga riik, kel on probleeme separatistidega, näeb Gruusia sündmusi läbi omaenda prisma,» märkis Bosnias rahu vahendanud endine USA saadik Richard Holbrooke AP-le.


Tähelepanelik on olnud Hiina, kellele on konflikt kahetise sõnumiga. Separatistide tunnustamine Moskvast võib Tiibeti ja väidetavalt islamiriiki luua püüdva Xinjiangi provintsiga mässava Pekingi jaoks olla hirmutav. Teisalt võib Venemaa sõjajõu kasutamine olla Hiinale vajalik pretsendent, et Taiwanile oma tahet peale suruda.


Venemaa otsus separatiste tunnustada on ebamugav ka Serbiale, kes ei suuda leppida Kosovo iseseisvumisega. Psühholoogilist tuge võivad sellest saada baskid. «Gruusia konfliktil ei ole otsest mõju uute separatistlike liikumiste tekkele, kuid sel on potentsiaali luua pika mõjuga pretsedent,» ütles Euroopa Komisjonis välissuhetega tegelev Nicu Popescu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles