Eesti on Wisconsin-Madisoni Ülikooli professorite tehtud uuringus ainus erand – kõikide teiste riikide puhul on tavalised ameeriklased valmis sõjalist jõudu kasutama enam kui teadlased. Eesti puhul mitte.
Tavalised ameeriklased aitaks Eestit vähem kui teadlased
7. august 2015, 10:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rahvusvaheliste suhete teadlastelt ja tavalistelt ameeriklastelt küsiti, milliste riikide puhul peaks USA kasutama sõjalist jõudu. Myanmari, Sudaani, Taiwani, Ukraina, Iisraeli/Palestiina, Islamiriigi ja Iraani kõrval küsiti üllatuslikult ka Eesti kohta. See oli ainus Euroopa Liidu riik uuringus.
Küsimus kõlas nii: «Kas toetaksite Eesti valitsusele sõjalise abi andmist, juhul kui Venemaa peaks oma Eestis elava vähemusrahvuse toetuseks sõjalist jõudu kasutama?»
40 protsenti tavalistest ameeriklastest vastasid, et neil pole sellest sooja ega külma (ehk ei teadnud nad lihtsalt, mida Estonia ehk Eesti tähendab?). Üle poolte rahvusvaheliste suhete teadlastest ehk neist, kes eeldatavasti teavad, mis maailmas toimub, ütlesid aga, et nad toetaksid Eesti aitamist sõjaliselt.
Tegemist on esimese osaga Wisconsini rahvusvahelise poliitika ja avaliku arvamuse projektist. Selleks küsitleti umbes tuhandet tavakodanikku ja tuhandet rahvusvaheliste suhete teadlast.
Viie USA professori juhtimisel korraldatud uuringu eesmärk oli vaadata, kuivõrd erineb avalik arvamus asjatundjate arvamusest. Teadlaste eesmärk oli välja selgitada, kui suur on lõhe rahvusvaheliste suhete teadlaste ja tavaliste ameeriklaste arvamuse vahel. Küsimused puudutasid aktuaalseid teemasid. Muuhulgas näiteks Iraagi valitsuse aitamist islamiriigi tõrjumisel.
Kõik vastused näitasid, et tavakodanikud on altimad sõjalist jõudu kasutama kui teadlased. Ainus erand oli Eesti.
Eesti ajaloolane ja politoloog Andres Kasekamp imestab, et ühte patta pandi USA-le vaenulikud ja sõbralikud riigid. Mõistlikum oleks tema arvates olnud võrrelda näiteks Tawiani, Eestit ja Iisraeli kui kolme kindlat suurriigi liitlast. Teise kategooriana aga riike, mida ameeriklased võiksid rünnata, mitte kaitsta.
Et Eestit on rahvusvaheliste suhete teadlased rohkem valmis aitama kui tavakodanikud, teda ei üllata. «Ma tõlgendaksin seda nii, et Eesti on võrreldes teiste riikidega keskmise ameeriklase jaoks lihtsalt vähem tuntud ja nad ei oma mingit kindlat arvamust. Teadmine, kas Eesti on üks NATO riikidest või mitte, on üsna hägune.»
Näiteks Iraani puhul on üle 60 protsendi ameeriklastest valmis sõjalist jõudu kasutama.
«Iraan on olnud Ameerika uudistes pidevalt,» selgitas Kasekamp. «See terrorismiteostaja mainega riik on olnud tuntud vaenlane ameeriklaste jaoks juba üle 30 aasta. Eesti ei jookse ameerika uudistest igal nädalal läbi.»
Eestile sarnanevad kõige enam arvamused Taiwani kohta. Ka küsimus oli sarnane. Venemaa rünnaku asemel aga küsiti, kas ameeriklased oleksid valmis aitama Taiwani, kui riiki tungiksid Hiina väed. Veidi üle 40 protsendi tavalistest inimestest arvas, et Taiwani tuleks aidata. Eesti puhul oli jõu kasutamisega nõus aga palju vähem teadlasi (vaata graafikut üleval).
«Nii nagu Eesti, on ka Taiwan pisut vähem tuntud kui teised riigid. Iga teadlane peaks aru saama, et Vaikses Ookeanis pole NATOt, aga seesama liitlassuhe kehtib seal enam-vähem,» ütles Kasekamp.
Nii Taiwani, Eesti kui Ukraina puhul ongi rahva arvamus täpselt sama. Umbes 43 protsenti toetavad jõu kasutamist, aga Ukraina puhul erineb teadlaste arvamus väga. Palju vähem kui Taiwani või Eesti puhul, vaid 27 protsenti neist arvab, et peaks kasutama jõudu.
«Ukraina on uudistes küll, aga teadlased teavad, et kohustust aidata ei ole. Nad mõistavad, et Venemaal on ka mingisugune oma õigustus sellel asjal, millele ei maksa vastu minna.» Venemaa teemaga on Kasekampi arvates teadlased ilmselt ka rohkem tegelenud kui Ukrainaga, nii et Venemaast arusaajaid võib olla vastajate seas enam.
Uuring tehti 2014. aasta sügisel ja selle aasta talvel ning kevadel, kolme USA professori Daniel Maliniaki, Susan Petersoni ja Michael Tierney juhtimisel. Tulemused avaldati juuli algul.