Ekspertide hinnangul pärsib riikliku integratsioonipoliitikat Eestis elavate inimeste kultuurikeskne riigitunnetus, probleeme aitaks aga lahendada mitmetele Lääne-Euroopa riikidele omase rahvusülese kodanikutunde edendamine.
Kultuuripõhine riigitunnetus pärsib Eesti integratsioonipoliitikat?
6. august 2015, 17:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimane MIPEX uuring asetab Eesti kodakondsuspoliitika iseloomu, võrdset kohtlemist ja poliitilist osalust puudutavates valdkondades teiste Euroopa riikide seas viimaste hulka. «Kindlasti mõjutab seda riigis elavate inimeste riigitunnetus,» ütles Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor Raivo Vetik. «On kaks erinevat riikliku ühtsustunde tekitamise viisi, üks hõlmab etnilisi gruppe ja on kultuuripõhine, teine on kodanikupõhine ja ühendab inimesi rahvusüleste poliitiliste väärtuste põhjal,» selgitas ta.
Vetiku sõnul põhineb Eestis elavate rahvusgruppide riigitunnetus pigem etnilisusel, kuid parema läbisaamise eesmärgil võiks inimeste enesemääratlus kultuurist kaugemale ulatuda. «Eestlaste riigitunnetus põhineb ärkamisaja kultuurilisel tõusul ja on sarnane sel ajal Saksamaal levinud identiteedimudelile,» rääkis Vetik. «Nüüd, kus oleme iseseisev riik, peaksime üle minema laiemale poliitilisele riigiidentiteedi käsitlusele, mis seab aluseks kodakondsuse,» arvas ta.
«Identiteet kujutab endast inimese psühholoogilisi hoiakuid, mis tulenevad paljuski sotsiaalsest ja poliitilisest keskkonnast. Eestlaste identiteeti mõjutab muuhulgas fakt, et paikneme Venemaa kõrval,» kirjeldas Vetik põhjuseid, miks Eestlastel on põhjust olla konservatiivne. «Eesti on väike riik, kelle võimalused asju mõjutada on suhteliselt piiratud. Samas suunatakse meid suurte riikide poolt väga tugevalt,» täpsustas ta, lisades et Putini-Venemaa mõjude tõttu ei saagi eestlased teiste suhtes avatud olla.
Lisaks raskendavad Vetiku arvates tugeva riigiidentiteedi tekitamist majanduslikud olud. «Eesti elatustase on oluliselt kehvem kui läänes, paljud peavad võitlema oma olemasolu eest ja see mõjutab kindlasti rahvussuhteid,» märkis ta. «Näiteks kui Ida-Virumaal jäävad inimesed tööta, siis hakatakse kohe valitsust süüdistama ning tekivad pinged,» tõi Vetik näite.
Tallinna Ülikooli poliitikateooria professor Rein Ruutsoo leiab aga, et igasugune integratsioon on keeruline Eestis elavate vähemusgruppide meelsuse tõttu. «Põhiprobleem on see, et venelased ei soovi integreeruda, viimased uuringud küll näitavad, et mingi lähenemine on toimunud, kuid see, et ollakse valmis rääkima riigikeeles, ei muuda veel meelsust,» ütles ta. «Ainus vahe on selles, et kui 1992. aastal sõimati meid fašistideks vene keeles, siis tänapäeval tehakse seda eesti keeles,» pole Ruutsoo sõnul sisulise poole pealt midagi muutunud.
Kodanikukeskus aitaks
Vetiku sõnul on tähtis kõigi Eestis elavate inimeste koondamine kodanikupõhise ühtsustunde edendamise kaudu, mis on levinud ka näiteks Prantsusmaal. Riiklik ühtsustunne põhineks sel juhul poliitilisel süsteemil, millega pannakse paika kõigile võrdsed õigused ja kohustused. Sel juhul määratleb rahvus end läbi kodakondsuse ning erinevad kultuurilised tõekspidamised jäävad tagaplaanile.
Ruutsoo hinnangul aitaks selline süsteem likvideerida kultuurilisest taustast tulenevad vastuolud, sest kõigilt eeldatakse ühesugust käitumist. «Prantsusmaal ei ole ühtegi kooli, mis ei oleks prantsusekeelne, samuti ei leia sealsest tänavapildist ühtegi võõrkeelset silti ega avalikust sektorist ametnikku, kes peaks võõrkeeli oskama,» rääkis ta. «Kodanikukeskne identiteet sunniks ka siinsed venelased kogukonda kuulumise nimel riigikeele ära õppima, ega jätkas neile muid valikuid,» kirjeldas ta rahvuse ja kodakondsuse võrdsustamisega kaasnevat.
Ümberorienteerumine raske
Vetiku arvates on eestlaste valmisolek rahvusülese ja kodanikupõhise ühtsustunde loomiseks kasvamas: «ühest küljest tahame end kultuurilise kuuluvuse kaudu teistest eraldada, kuid teisalt rõõmustame näiteks Konstantin Vassiljevi poolt Eesti koondise kasuks löödud väravate üle,» tõi ta näite, kuidas sport kui rahvusülene tegur võib erineva kultuuritaustaga inimesi ühendada.
Samas leiab Vetik, et ideaalseid lahendusi pole. «Tasub vaid mõelda, mis Prantsusmaal praegu moslemitega toimub,» viitas ta pingete võimalikkusele ka rahvusülese vabariikliku integratsioonimudeli korral.