Arvamusfestivalil vesteldi Eesti liikluskultuuri päästmisest ja jõuti valdavalt ühisele järeldusele, et pelgalt kiirusepiirangutest olulist abi loota ei ole.
Arvamusfestival: ainult kiirusepiirangutega Eesti liiklust ei päästa
15. august 2015, 16:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimiva riigi teemaala arutelul «JOKK jätta! Piirkiirus 80km/h» arutleti selle üle, kas Eesti liikluskeskkonda võiks paremaks teha väiksem piirkiirus, arenenum liikluskeskkond või hoopis liikluskultuuri ja mõtteviisi muutmine. Viimase viie aasta jooksul pole olukord Eesti liikluses muutunud. Liiklussurmasid on endiselt rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Lisaks statistikale ei räägi olukorra paranemisele kaasa ka igapäevane liikluspilt, mis on täis rikkumisi ning õnnetusi.
Maanteeametis liiklusohutuse uue strateegia eest vastutav Alo Kirsimäe leidis, et Eesti liiklusohutus vajab kiiresti restarti ning üheks võimaluseks on hakata alandama lubatud piirkiirust. «Kas keegi on mõelnud sellele, kas Haanja kuppelmaastikul ning sirgel Tallinn-Pärnu maanteel peaks olema lubatud sama kiirelt sõita?» tõstatas Kirsimäe avaküsimuse. Tema soovitus on alandada piirkiirust vastavalt vajadusele nendel teedel, kus tee seisukord kiiresti sõita ei luba. Samuti pani Kirsimäe kõigile südamele, et ohutus algab inimesest endast.
Vandeadvokaat Indrek Sirk arvas, et trahvidest on abi ainult seaduskuulekate liiklejate hulgas. Paadunud pedaalitallajad tema hinnangul aga trahvidest ei hooli. Sirk nõustus arvamusega, et muutust vajab liiklemiskultuur.
Indrek Koemets politsei- ja piirivalveametist (PPA) leidis, et Eestis ei saa kunagi suurendada liiklusjärelevalvet niiviisi, et politseid oleks märgata igal nurgal. «Sellele seab ette piirangu meie eelarve,» selgitas Koemets.
Liikluskasvataja Sirli Tallo leidis, et liiklusohutuse parendamiseks peab rohkem tegelema liikluskasvatusega, mis algab juba maast madalast. «Vanemad ning nende käitumine liikluses on lastele paratamatult eeskujuks,» selgitas Tallo, kes on veendunud, et peredest, kus liiklusohutusele pööratakse tähelepanu, tuleb ka vähem liiklushuligaane.
Liikluskasvataja Mari Jüssi jäi Talloga eriarvamusele. «Meie pere lapsed sõidavad ainult jalgrattaga ning ohutust oleme õpetanud pidevalt, kuid siiski räägib laps, et kui ta kord 18-aastaseks saab, siis ostab auto, mis on väga-väga kiire,» selgitas Jüssi. Samas oli Jüssi veendunud, et laste harimisega ohutuse valdkonnas tuleb rohkem tegeleda ning süstemaatiliselt. Ta oli seisukohal, et piirkiirusi tuleb alandada, kuid seda mitte ainult maanteedel, vaid ka linnaliikluses.
Arutelul osalejad nõustusid, et viga on Eesti liikluskultuuris. «Siin riigis ei aita 80km/h mitte midagi, siin läheb kaks kolm inimpõlvkonda, et liiklus korda saada,» leidis osaleja, kes on 47 aastat olnud kutseline juht ning sõitnud läbi palju erinevaid riike. Tema sõnul on asi Eesti liiklejas.
Osalejad heitsid ka ette, et politsei kohalolu pole märgata ning seda just linnaliikluses ning maakohtades. Kontrollitakse vaid piirkiirust ning joovet, ülejäänud rikkumistele ei pöörata tähelepanu.
Osalejatelt tuli ka idee hakata autonumbreid ning autosid personaliseerima. «Need, kes on pidevad liiklusrikkujad, neid tunneksime siis kohe liikluses ära ning neid saaks ka pidevalt jälgida,» leidis arutleja.
Ettepanekuna tuli ohjeldada ka neid, kes üldse juhiluba saada ei tohiks. Leiti, et juhilube antakse hetkel liiga kergekäeliselt välja. Samuti leiti, et ehk tuleks karistusi liiklusrikkumiste eest karmistada. Näiteks toodi Inglismaa, kus kehtib nulltolerants ning purjus peaga vahele jäädes on karistuseks pooleaastane vanglakaristus, lisaks ka töökohakaotus ja avalik häbi.
Kuigi arutelul vaieldi nii piirkiiruste alandamise, liikluskasvatuse, trahvide, taristu kui ka keskkonna üle, jäi üheselt kõlama sõna «liikluskultuur».