Ei mäletagi teist nii sisukat uute kodumaiste lühifilmide komplekti nagu see, kus koos Jaan Toomik, Anu Aun ja Martti Helde. Suurima üllatuse valmistab Aun. Tema eelmise filmi «Indigo tuba» peategelane laveeris reaalsuse ja unistamise õhkõrnal piiril.
«Vahetus» on järsk, ja tahaks loota, et ka otsustav pööre maisemate asjade suunas – psühholoogiliselt veenev, detailirikas ja täpne lugu kahest põimuva saatusega naisest, kelle rutiinne elu kulgeb koduseintevahelise vaimse allasurutuse mõju all, millest nad ei saa või ei suuda end vabaks rebida.
Mäletatavasti jõudis moodne düsfunktsionaalne eesti perekond vaatajate ette ka Auna stuudiokaaslase Priit Pääsukese «Mustas Peetris», seda läbi musta komöödia iroonilise prisma. Anu Auna film pakub teistsuguse, tõsidramaatilise, aga sugugi mitte vähem efektiivse vaate sellele igavesele, siinses filmis ikka veel harva ekspluateeritud teemale.
Väheste, kuid tabavate detailidega suudab see 15 minutiga üles ehitada maailma, mille koht võiks arendatult olla ka ühe täispika mängufilmi sees. Olgu nondeks detailideks siis ajakiri, mille varastab bensiinijaamast eduka, pealtnäha sümpaatse ärimehe kodune naine Miina (Mari Abel), kes on käsist-jalust mehe külge seotuna jäetud ilma õigusest asjade üle ise otsustada. Või hoopis politseinikuna leiba teeniva Mare (Katariina Lauk) elust kibestunud isa ilkumine, et naisi võetakse politseisse ainult sellepärast, et oleks, keda ametisõiduki tagaistmel läbi tõmmata.
See on maailm, mille suhteid iseloomustab alandus, pidev rõhutamine, et alandatu pole miskit väärt ja tema elu kukuks kokku kohe, kui ta iseseisvaks üritaks saada. Maailm, kus pisarad on tõelised ja meeleheide ebamugav, sest surutakse vaatajale otse näkku. Mari Abel on ütlemata ehe, aga täpsete rollidega, ka pisimatega, astuvad üles kõik.
Elu ei ole raske, raske on elus valikuid teha, jääb kõlama Martti Helde filmist «Külm on». Me võime üksnes aimata, millise valiku ja kuidas teeb Miina «Vahetuse» ootamatus puändis, kui Mare ta lõpuks selle ette seab – oleks suisa kahju, kui selline potents jääks edasi arendamata mõnes tulevases filmis! Küll näeme me seda, millise valiku teeb Helde kangelane Aggivald, kelle tööks on katlamajas praakraamatuid põletada ja kireks neile puuduolevad lõpud kirjutada.
Seda tehes lõhub ta ühe ahela, mis on mõjutanud tema vanaisa ja isa saatust ning tahab nüüd mõjutada ka tema oma. See on originaalne lugu, mille tegelased heitlevad ühe mineviku selgeksrääkimata varjuga. Õnnestunult on edasi antud too allasurutud tunnete, pettumuste ja loobumiste kibe virvarr, mis kangelaste sisemuses, justkui sordiini all pulbitseb. Peaosatäitjat Mikk Jürjensit võiks ilus tulevik ees oodata ka filmis.