Elu ilma mobiilita

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindel värk: 
näitleja Vello Janson ei taha tasku-
telefonist kuuldagi.
Kindel värk: näitleja Vello Janson ei taha tasku- telefonist kuuldagi. Foto: Mihkel Maripuu

Tere! Pärast piiksu jätke sõnum. Rääkida võib igaüks, olgu Timofei või Tõnu. Tänan!



Nii kostab teatri Koolon D näitlejale ja lavastajale Vello Jansonile tavatelefonile helistades, kui peremeest kodus pole. Muidugi võiks helistada ka tema mobiiltelefonile, see ju mehel ikka kaasas. Aga see pole võimalik. Sest Jansonil lihtsalt pole mobiili!

«Ma ei ole obskurant (inimene, kellele sihilikult meeldib asju keeruliseks ajada – toim) või retrograat, kes kutsuks tervet maailma või progressiivset inimkonda tagasi metsa, puu otsa või koopasse elama. Saan aru, et mobiiltelefon on inimkonna suurepärane leiutis, toonitan, suurepärane, aga see ei tähenda, et see minu jaoks hea on,» kinnitab ta.

Pakilisi asju pole olemas
Janson meenutab põgusalt telefoni leiutajat Alexander Graham Belli, kel tekkinud sama probleem – nimelt heidetud mehele ette, et mis pagana pärast ta sihukese nuhtluse välja mõtles. Riistapuu, millega saab suvalisel ajal inimesi kiusata. Bell vastanud, et temal sellist probleemi pole, et kasutab telefoni vaid siis, kui tal seda tarvis. «Sama moodi kasutan mina – ainult siis, kui mul kedagi tarvis on,» ütleb Janson.

«Olen veendunud, et asju saab ajada ka lauatelefoniga. Selle automaatvastaja on mul ööpäevade viisi sees ja vähemalt paar korda päevas kontrollin, kas sõnumeid on tulnud või mitte. Pakilisi asju, mida peab silmapilk lahendama, pole olemas,» leiab näitleja, tunnistades samas, et Koolon D loomisega, mida ta veab koos Marika Koroleviga, on seetõttu probleeme ette tulnud. «Seniajani tekib. Minul, jumal tänatud, ei ole selline elukutse, et peaksin kõigele hetkega reageerima.»

Näitleja elu, väidab Janson, on üldiselt selline, mis erilist logistikat ei vaja. Kell 11 algab proov, see kestab kolmeni, siis kas väljasõit või õhtul etendus – varieerumist on väga vähe. Ehk peitub hoopis selles põhjus, miks ta mobiiltelefoni suhtes pirtsakas on, arutleb ta ise.

Teatraalne sosin bussis
Janson teab täpselt, millal mobiilisoetamise isu lõplikult üle läks. See oli1990ndatel, mil taskutelefone juba üsna laialt kasutati. Jansonil olid käed-jalad teatritööd täis, aga lootus bussisõidu ajal peaproovideks tekst pähe õppida luhtus ootamatu kaasreisija tõttu. Nimelt istus Jansoni selja taga respektaabel proua, kes ligi kahe tunni jooksul jõudis vähemalt seitsmele sõbrannale helistada.

«Jutt käis Lucrezia-nimelisest rotist või meriseast, kellel oli ootamatult tekkinud silmale vistrik. Daam arutles, kas nüüd looma silm amputeerida või ta hoopiski magama panna. Ja et kellelgi Millil on üks täditütar, kelle silma peale tuli kae ja et parim vahend selle ravimiseks oli uriini, ingveri ja mee leotis, mida täiskasvanud inimesel tuleb võtta kolm lusikatäit päevas,» meenutab Janson naist, kes kõneles bussis teatraalse sosinaga – nii et kõik seda kuulsid. «Vahel ärkan siiani öösel üles, kui unenäos kangastub terminaatorist vanamutt, kes valab supilusikaga kusenastoikat suust alla. Jube! Ei! Ei taha!»

Saame parem kokku
Vello Janson möönab, et seni on tal õnnestunud end mobiiltelefonist nii kaugele hoida kui võimalik, ehkki seda on talle kaks korda kingitud ja kaks korda soetamiseks pakutud. Ühe kingituse kinkis Janson edasi, teist ei võtnud lihtsalt vastu. «Sest mul on liiga palju tegemist ja pean vaba aega liialt tähtsaks, et raisata seda lobisemisele,» teatab muidu lobeda jutuga mees.

Tema teada lähtuvat samast põhimõttest lavastaja Krzysztof Zanussi ja akadeemik Kapitsa. «Kui vaja suhelda, siis saame kokku, räägime jutud silmast silma ära! Ega ma sellepärast end ühiskonnast või sõprade ringist välja lülita!»

Aeg-ajalt põgeneb Janson tsivilisatsiooni eest siiski sootuks pakku. Ruhnu saarele. Ent isegi sealt, tunnistab ta, on võimalik teda hea tahtmise korral tabada. Ja tavaliselt just siis, kui näitleja rannal lebotab või kala püüab, tuleb naabrinaine ja hüüab, et vana Baskin otsib teda. «Samas võiks ta seda juttu ju mulle ka kuu aega hiljem rääkida, mitte midagi ei juhtuks!»

Ta on kuulnud vaid üht lugu mobiiltelefoni hädavajalikkusest. See oli siis, kui sõber metsas kopraauku kukkus ja jalaluu murdis.
Aga sellest Jansonil meelemuutuseks ei piisa.
«Arvuti võtsin omaks. Selleta ikka ei saa...» sõnab ta vaikselt.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles