muslimite ja juutide vaimne, religioosne ja ka otseselt sõjaline vastasseis Lähis-Idas ja mujal maailmas on saanud tänapäeval globaalseks vastasseisuks. Selle tuhandeid aastaid tagasi alanud verise rivaalitsemise tagamaadest kirjutab Lähis-Ida ekspert Üllar Peterson.
Juudid on Lähis-Idas elanud aegade hämarusest, nende päritolu pole selge, Palestiina aladele rändasid nad u 13.-12. saj eKr. Täpsemalt on juutide ajalugu jälgitav alates riikluse loomisest 11. sajandil eKr.
Araablaste kohta enne islami sündi on vähe teada – Araabia poolsaarele rändasid nende eellased protosemiidid u 5.-4. aastatuhandel eKr semiitide sünnikohast Saharast.
Araabia poolsaarelt liikusid protosemiidid edasi tänapäevase Süüria, Iraagi, Palestiina, Iisraeli, Liibanoni ja Jordaania aladele, jagunedes lääne-, väljasurnud idasemiidi (akkadi keel), lõunasemiidi (jeemeni ja etioopia keeled) ning läänesemiidi rühmaks, kuhu kuuluvad nii väljasurnud kultuurkeeled (nt aramea) kui ka tänapäeval kõneldavad araabia ja heebrea keel.
Araabia ja heebrea keel on umbes sama kaugelt sugulased kui eesti ja soome keel, kuid teineteise mõistmist raskendab neil erinevate, u 10. saj eKr loodud heebrea ja u 3. saj pKr loodud araabia tähestiku kasutamine.
Judaism oli laialt levinud nii araablaste seas kui ka mujal Lähis-Idas. Esmakordselt paisati juudid laiali 722. a ekr assüürlaste poolt, nende põhjalikuma küüditamise võttis 588. a eKr ette Babüloonia valitseja Nebukadnetsar II ning seda võib pidada juutide ülemaailmse dia-sporaa sümboolseks alguseks. Arvatavasti samal ajal tekkisid ka esimesed juutide asundused Araabia poolsaarel.
Ebaõnnestunud juutide ülestõus Palestiinas roomlaste vastu 70. ja 135. a pKr sai aluseks suuremate juudi keskuste tekkele Araabia poolsaarel, arvatavasti võtsid ka paljud araablased ise omaks judaismi.
Akltiivselt levis araablaste hulgas ka kristlus, ajaloolaste arvates oleks see ilma islami vahelesegamiseta saanud riigiusuks. Kristluse sünnile järgnenud sajanditel kujunes välja ka negatiivne suhtumine judaismisse sellega kaasnevate riiklikult koordineeritud või rahvalike pogrommidega. Kuid ega juudidki vastust võlgu jäänud, kui vähegi jaksasid. Kui pärslased Bütsantsiga 602–628 peetud sõjas juutide abiga 614. a Jeruusalemma vallutasid, jäeti juutide otsustada 90 000 kristlase saatus – need kristlased keeldusid judaismi omaks võtmast ja nad hukati.
Juutide visa kinnipidamine oma usust ja laveerimine suurvõimude vahel on neile ammustest aegadest põlistanud viienda kolonni kuulsuse. Pärsia Ahhemeniidide valitseja Cyrus vallutas nende abiga 539. a eKr toonase maailma pealinna Babüloni, Julius Caesar suutis 48.-47. aastal eKr vaid paarikümne tuhande mehega vallutada juutide toel miljonilinna Aleksandria.
Juutide rahulolematus bütsantslaste läbiviidava sundristimisega oli põhjuseks, miks juudid araablasi kui vabastajaid vastu võtsid. Islamiuurijate koolkond, keda tänapäeval halvustavalt revisjonistideks sõimataks, arvavad, et araablaste suured vallutused aastail 630–50 Lähis-Idas toimusidki juutide otsesel eestvedamisel, kes lootsid seeläbi Jeruusalemma tagasi saada.
Islami allikate järgi tärkas muslimite ja juutide omavaheline ebasümpaatia kohe islami sündides. Muslimite prohvet Muhamed oli alguses suures vaimustuses kristlusest, veelgi enam aga judaismist.
Oma prohvetikarjääri Meka perioodil (610–622) arvas ta end kuulutavat sama sõnumit, mille jumal (araabia keeles Allah) oli juutidele vanas testamendis ja kristlastele uues testamendis ilmutanud.
Ta isegi ei teinud neil õpetustel vahet, selle ajastu muslimite pühakiri koraan kujutab endast piibli temaatikat kõverpeeglis, kus lootusetult sassis on vana testamendi tegelased ja uue testamendi dogmad.
622. a põgenes Muhamed, kes oma prohvetiambitsioonidele tunnustust polnud leidnud, kodulinnast Mekast Mediinasse ja hakkas seal tasapisi aina enam võimu omandama. Nagu kriitilised islamiuurijad ütlevad, sai tunnustamata prohvetist edukas poliitik. Mediina arvukas juudikogukond oli esialgu üsna erutatud Muhamedi väitest, et ta on ka nende messias, kuid pettusid temas pärast lähemat järelekatsumist usudispuutides.
623. aastast muutusid koraani ilmutused juutide suhtes negatiivseks, neid süüdistati tõelise pühakirja võltsimises, neid võrreldi toorat seljas kandvate eeslitega, lõpuks aga ahvide ja sigadega.
Poliitilises plaanis avaldus see muslimite palvesuuna äramuutmises Jeruusalemmalt Mekale 623. aastal. Salamõrvadega hakati likvideerima tarmukamaid juutidest muslimite oponente.
Näiteks Muhamedi kohta halvustavaid luuletusi loonud viie lapse ema Asma bint Marwan raiuti öösel mõõgaga läbi, kui ta oma noorimat last imetas, pimeduse katte all mõrvati Muhamedi oma luuletustega naeruvääristanud saja-aastane rauk Abu Afak.
Järgnesid ulatuslikud juudipogrommid, mille käigus osa juutide hõime sunniti Mediinast lahkuma, teiste meesliikmed hukati in corpore ja naised-lapsed tehti muslimite orjadeks. Islami allikad kirjeldavad detailselt võimsaima Mediina juudihõimu Banu Quraiza likvideerimist: 700 mehe peade raiumine võttis terve päeva ja kõik kleepus verest.
Umbes 627. aastal üritas üks juuditar Muhamedi mürgitada, see andis juutidele muslimite hulgas tänapäevani püsiva prohveti mürgitajate kuulsuse. Eeltoodud lood on detailselt kirjas araabia allikates ja kõlavad sageli islamimailma imaamide araabiakeelsetes jutlustes, lääne lugejatele adresseeritud muslimite akadeemilisemad kirjutised näevad aga tänapäeval suurt vaeva sellise teguviisi
õigustamisega.
Muhamedi surma ajaks, 632. aastaks oli koraan kuulutanud juudid ja kristlased pooleuskseteks, kes on tõelisest usust (islam) kaugenenud ja oma pühakirjades Allahi sõnumit meelevaldselt moonutavad. Juudid pagendati Araabia poolsaarelt kaliif Umari ajal (634–44), kiirelt hääbus ka kristlus. Mõlemad religioonid on tänapäeval islami sünni alal Saudi Araabias ametlikult keelatud, judaismi ja kristluse levitamist või piibli omamist karistatakse seal 21. sajandi alguses surmanuhtlusega.
8. sajandi alguseks loodud Hispaaniast Indiani ulatuvas kalifaadis said juutidest ja kristlastest islami riigikontseptsiooni järgi dhimmid – oma usku praktiseerivad, riiklikult kaits-tud, kuid õiguslikult teisejärgulised kodanikud. Nad pidid tasuma pearahamaksu, neil oli keelatud tunnistada muslimite vastu kohtus, avalikult eksponeerida ususümboolikat, ratsa sõita, relva kanda ning uusi pühakodasid rajada. Tänavapildis eristusid nad muslimitest kohustusliku eri-riietusega.
Kuid hoolimata juutide allasurutusest võib nende järgnenud sajandeid araablaste võimu all üsnagi edukaks pidada. Me ei tea, mis täpselt juhtus islami sünnile järgnenud sajanditel, revisjonistidest islamiuurijad arvavad, et islam sai oma tõelise palge judeokristlikus keskkonnas arenedes, juutide suurt panust islami vaimusalve tunnistavad ka nö mainstream-ajaloolased.
Üldise arvamuse kohaselt elasid juudid keskajal islamimaailmas tunduvalt paremini kui Euroopas, kus nad olid vaimselt demoniseeritud või osast maadest lausa füüsiliselt välja aetud. Muslimite valitsetavas Hispaanias (711–1491) oli keskaegse Euroopa juutluse kuldaeg.
Paljud juudid pöördusid islami usku, teised säilitasid oma usu, elades rahus ja külluses koos kristlaste ja muslimitega. Samal ajal said kristlikus Euroopas juudid pahelisuse sümboliks ka helgeimate peade (näiteks Shakespeare) arvates, lihtrahvast rääkimata.
Pärast islami lõplikku väljaajamist Ibeeria poolsaarelt 1492 sunniti lahkuma ka u 200 000 sealset juuti; osa neist jõudis pärast pikki vintsutusi Osmanite impeeriumisse, mille sultan nad lahkelt vastu võttis ja tänas Hispaania valitsejaid sarkastiliselt parimate ajude ärakinkimise eest.
Muslimid said järjekordselt juutide suurteks sõpradeks, hispaania juutide väljarändu Osmanite juurde kirjeldavad juudid ise kui uuele juudi kodumaale asumist. Osmanite maailmaimpeerium ei petnud nende lootusi – juudid olid lugupeetavad sultani lähikondsetena ning neil oli väga lai autonoomia, eristaatuses juudikogukond yahudi millet.
Osmanite impeerium lagunes I maailmasõja lõpuks. Juba enne seda oli juutidel tekkinud liikumine oma kodumaa nimel. Mõõdukamad juudid arvasid seda sobivat Ida-Aafrikasse või Araabia poolsaare idaossa, kus asuvad tänapäevased maailma suurimad naftaleiukohad.
Venemaa juutide kujundatud sionismi survel võeti lõpuks omaks arusaam Palestiinast kui juutide põliskodust, kuhu hakati massiliselt välja rändama.
1920. aastateks moodustasid juudid u 10% Palestiina elanikkonnast, 1947. aastal aga juba 35%. Kiiresti tekkisid juutidel pinged kohalike muslimite ja ka kristlastega, kes samuti Palestiinat ja eriti Jeruusalemma pühaks ja enda omaks pidasid.
Kristlastele oli see pühim linn Jeesuse tegevuspaigana, muslimitele aga pühaduselt kolmas linn Meka ja Mediina järel. Puhkes otsene vaenutegevus.
Nagu segastele aegadele omane, oli ka toona terroristi ja vabadusvõitleja määratlus ähmane.
Palestiina muslimite juht, Jeruusalemma peamufti püüdis oma isklikult sõbralt Hitlerilt aina kasvava juudikogukonna vastu abi saada. Juudi äärmusorganisatsiooni Haganah poolt välismaalaste hotelli õhkimine Jeruusalemmas 22. juulil 1946, mille tõttu hukkus 150 inimest, annab silmad ette ka praegusele al-Qaedale Iraagis.
1948. aastal sündis Iisraeli riik ja sellega kaasnes suur solvumine terves islamimaailmas, tekkis islamimaailma «Palestiina auküsimus». Juudid kihutasid vastloodud Iisraeli territooriumilt välja umbes pool miljonit araablast.
Tänapäevaks on neist saanud neli miljonit põgenikku Palestiina ja Jordaania aladel, kelle kurba saatust BBC, CNN ja Reuters vähemalt kord kuus kohustuslikus korras kajastavad.
Kuid harva kuuleb, et ka enamik Iisraeli riigi kodanikke on põgenikud. Iisraeli riigi loomisele järgnenud repressioonides lahkus islamimaailmast u 900 000 juuti, nendelt võõrandatud maa oli umbes neli korda suurem kui Iisraeli pindala tänapäeval.
Islamimaailmast lahkunud juudid veetsid aastaid põgenikelaagrites uuel kodumaal Iisraelis, ehitades lõpuks üles Lähis-Ida ainsa ühiskonna, mis vastab läänelikele inimväärikusstandarditele.
Iisraeli riigist kujunes islamimaailma vaenlane, keda süüdistati enda kõikvõimalikes probleemides, sellest kujunes oma ühiskondlik-majandusliku saamatuse pöördpilt. Araabia rahvusriikide tekkega pärast II maailmasõda hakati juute demoniseerima riiklikul tasandil.
Vaimseks probleemiks sai muslimitele ka juutide kunagine dhimmi-staatus. Järsku tekkis islamimaailma südamesse vihatud prohvetimürgitajate, pühakirjamoonutajate ning ahvideks ja sigadeks muudetud tegelaste, kuid samas õigustatult maailmastandardi tippu pürgiv näidisriik.
See oli tohutu solvang islamimaalima eneseteadvusele, mida püüti edutult lahendada 1948., 1967. ja 1973. aastal araabia-Iisraeli sõdadega. Praeguseks on araabia riigid Iisraeli 1970. aastateks loodud tuumaarsenali ja modernseima armee vastu sõjaliselt üsnagi hambutud.
Kuigi juute on maailmas vaid 15 miljonit ja muslimeid sada korda enam, on omavaheline rivaliteet tuntavalt juutide kasuks tänu tuumarelvale, rahale ja poliitilisele positsioonile USAs, mida islamimaailma hiiglaslikud naftavarud üles ei kaalu.
Tänapäevaks on juutidel vaid mõni üksik sõber islamimaailmas. Truim neist oli 1979. aastani Iraani šahhirežiim, mõõdukalt on alates 1970. aastatest toetanud Iisraeli Jordaania ja Egiptus. Enamik islamiriike on tänapäevani Iisraeli vihased vaenlased, kellega ei suhelda riiklikult ja kus juute avalikult demoniseeritakse.
Näiteks Saudi Araabias sisendatakse juudiviha lastesse kohustusliku kooliprogrammiga, Iraanis on tavaks riiklikel paraadidel üle USA ja Iisraeli lippude marssida, Iisraeli tempel passis aga suleb tee enamikku islamiriikidesse.
Loodetavasti leeveneb 20. sajandi lõpuks kulmineerunud juutide-muslimite vastasseis ajapikku ning suudetakse võtta õppust heade suhete rikkalikust ajaloopagasist.
1990. aastatel Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini alustatud rahuprotsess, arglikud läbirääkimiskatsed Süüriaga või viimaste aastate Iisraelis korraldatud juutide ja araablaste ühised õppe- ja töölaagrid annavad alust loota olukorra muutumisele.