Rõõmsa olemisega tartlanna Leili Vares (56) on harjunud, et aeg-ajalt otsib temalt tuge kurbade silmadega võhivõõras. Keegi, kelle elu on segi paisanud ehmatav diagnoos – vähk. Tugiisiku koolituse läbinud Leili oskab lohutada, sest ta on selle tõvega ka ise lahingut pidanud. Ja võitnud.
Leili on reibas ja heas tujus, nagu eelmistelgi kohtumistel. Ometi on naine üle elanud seitse lõikust, neist kolm onkoloogilist. Praegu võib ta julgelt öelda: halvaloomulisest vähktõvest on võimalik paraneda!
Selles lauses on võluvägi, vähemasti vähihaigele ja tema lähedastele. Mõni ime, et Leili on tugiisikuna nii hinnatud.
«Oota, ma võtan kauba vastu,» ütleb tegus naine ja tõttab taaskasutuskeskuse jahedatest ruumidest õue. «Kas sa tohid raskeid asju tõsta?» tunneb kõrvalseisja huvi.
«Ma ei saa käsi üles tõsta, aga kõhu peale mahub ju ka üht-teist,» naerab ta vastuseks. «Ja mul on nii head kolleegid, kes mind säästavad,» lisab ta.
Leili telefon heliseb vahetpidamata. «Ära muretse, kõik saab korda,» ütleb ta kellelegi.
Haigused on osa elust, midagi pole parata. Leili abikaasa oli rasketel aegadel naise kõrval, toetas ja põetas. Ja siis viis haigus tema enda, 47-aastase täies elujõus mehe. Nüüd käib Leili haiglas vaatamas ämma õde, kes samuti põeb vähki. «Püüan talle organiseerida kodust hooldusravi,» lausub ta.
Lisaks peab hakkaja naine ühistu juhataja ametit. «Olen ikka, jah, endistviisi kolhoosiesimees,» naerab ta.
Kuigi selleski töös on palju muret, näiteks elanike üürivõlad. «Ühistu oli vahepeal pankroti äärel, inimesed on ennast lõhki laenanud,» mõistab ta.
Leili seltsis on lihtne olla, sest ta ei pelga ka valusatel teemadel nalja visata. Kas rõõmus meel pole teda kunagi maha jätnud? «On ikka, aga olen seda tüüpi, kes teiste ees ei virise. Nutan parem kodus patja,» kinnitab ta.
Ka tütred Tiina ja Liina ning tütrepojad Tauri ja Karlis pole näinud memme kunagi halamas.
«Vahel, kui leian kaelalt väikese muhu või munakese, läbib keha kerge võdin,» tunnistab Leili. Aga suured hirmud on jäänud minevikku.
Lastekodulapse saatus
Leili elu algas dramaatiliselt, sest ema jättis pisitüdruku sünnitusmajja, uus ilmakodanik saadeti haiglasse ja sealt edasi lastekodusse.
«Olin umbes kolmeaastane, kui mind anti peresse,» kõneleb naine. «Kord läksin õue peal mängukaaslasega tülli ja lubasin oma emmele kaevata. Sul ei olegi emmet, nähvas sõber.»
Siis tekkis lapse hinge kahtlus, ta sobras vanemate paberites ja avastaski oma õige perekonnanime.
«Trotsiks hakkasin seda vihikutele kirjutama. Kui ema seda nägi, ta solvus. Mina olin solvunud, et nad mulle tõtt ei rääkinud,» meenutab Leili.Tagantjärele leiab naine, et kasuvanemad olid toredad.
Arstid leidsid Leili rinnast kivikõva tükikese, kui ta oli kõigest 6-aastane. Talle on sööbinud mällu arsti saatuslikud sõnad: «Peame selle välja lõikama, muidu võib tulevikus vähk tekkida.»
Lapseeas tehtud lõikus teda vähist ei päästnud. 39-aastaselt avastas naine parema kaenla all kaks päkaotsasuurust tükikest. Neljanda staadiumi vähk oli nii kaugele arenenud, et rind tuli eemaldada.
Keemiaravi oli naine sunnitud pooleli jätma, sest ta lihtsalt ei kannatanud seda välja. Karistuseks võeti temalt ajutiselt invaliidsusgrupp ära.
«Aga ma ainult oksendasin, keelele ja suu limaskestale tekkisid lõhed ning isegi hambad tulid igemete küljest lahti,» meenutab ta.
Mõne aja pärast läks Leili arsti juurde retsepti järele, kuid tohter saatis ta uuesti mammograafiasse. Arsti tookordsed sõnad langesid kaela kui ämbritäis külma vett: «Teil on vähk edasi läinud.»
«Mäletan, et koperdasin Vallikraavi tänava haiglast välja justkui udus, unustasin maha koti ja mantli. Läksin vähiühingusse, kus sain ennast tühjaks nutta,» meenutab ta.
Järgmine lõikus võttis naiselt teise rinna.
Pärast operatsiooni oli Leili päevade viisi voodis, sest ei jaksanud kõndida: «Magades pidin hoidma käsi üle pea, justkui baleriin. Ikka tundsin valu.»
Liikuma hakkas ta suuresti tänu oma heale sõbrale koer Kärrile, kes vajas jalutamist. Vaevahigi jooksis mööda sääri, aga vapper naine tegi iga päev paar sammu rohkem!
Eks see aeg oli kogu perele raske, kolm-neli tuttavat hakkasid Leilist eemale hoidma. Justkui oleksid kartnud nakkust saada.
Alguses häbenes Leili rinnakumeruste puudumist. Tal oli tunne, et kogu naiselikkus on kadunud. Ebamugavaid rinnaproteese ta ei harjunudki kandma.
«Kord panin need endale teatrisse minekuks ette, kui kohale jõudsin, võtsin need kohe WCs ära. Proteesid hõõrusid kohutavalt! Autos ei saa ma tänini turvavööd kinnitada, mul on selleks isegi arsti luba,» räägib ta.
Haiglad, haigused ja meditsiin on vist Leili saatus: ta on lõpetanud meditsiinikooli ning töötanud aastaid raudteejaama sanitaarepidemioloogiajaamas ja polikliinikus. Pärast haigestumist ta enam sellesse ametisse ei sobinud.
Lõikuste hind
Eelmisel kohtumisel poseeris Leili piltnikule jalgrattal.
«Nüüd ma enam rattaga sõita ei saa, kätes pole piisavalt jõudu, suvel kukkusin rängalt. Eks need lõikused ole mind enneaegselt vanemaks teinud,» kahetseb ta.
Kuidas nii, reipus ja sära on ju alles?
«Ah, mis... No mõni naine saab tänu keemiaravile vähemalt keemilised lokid pähe, mina pean neid ikka laskma juuksuril teha. Ilus peab olema,» muheleb ta oma juukseid kohendades.
Puude ja töövõimekaotuse tõttu on naisel õigus saada taastusravi: üks nädal aastas. Selleks tehakse rehabilitatsiooniplaanid, mis kehtivad kolm aastat. Aga tänavu jäi Leili oodatud ravist ilma.
«Milleks neid plaane üldse jagada, kui taastusravivõimalusi ei jätku, see on mõttetu paberite saatmine,» leiab ta. Ning lisab: «Eesti riik sellepärast ongi kreenis, et inimestest piisavalt ei hoolita.»
Leili hoolib küll. Kaheksa aasta eest otsis ta üles oma bioloogilised sugulased, venna ja vennalapsed. «Hästi toredad inimesed,» leiab ta.
Tema lihane ema veetis oma lõpuaastad vanadekodus. Põhjust, miks Leili lapsena maha jäeti, ta ei tea. «Ehk ema tervise pärast,» püüab ta mõista.
Aastate eest kutsus Leili ennast püstolvanaemaks, kes võtab lapsi hoida ööpäev läbi. «Nüüd hoiavad nemad mind! Üheksa-aastane Tauri käib õhtuti mammat õpetamas – ostsin endale sülearvuti,» räägib naine.
Leili ütleb, et vähihaigele ongi parim ravi suhtlemine saatusekaaslastega. Vähemalt korra kuus käib ta Lõuna-Eesti vähiühingus, suvel aga lõi kaasa vähihaigete suvepäevadel.
Vaba aja, nii palju kui seda tegusal naisel üldse on, pühendab ta lillede eest hoolitsemisele. «Praegu on maakodus palju tegemist, roosid vaja panna talveunne, kasvuhoone tühjaks teha. Seal kaob väsimus!» kinnitab Leili.
Ta ise organiseerib parasjagu oma kunagise kodutänava spordipoiste-tüdrukute kokkutulekut Villa Margarethas. «Olin ju omal ajal Tähe tänava parim sulgpallur!» räägib ta uhkelt.
Leili tavatseb öelda, et tema elu on olnud õnnelik, kuigi rohkete katsumustega. «Olen visa nagu umbrohi,» lõkerdab ta. «Kavatsen veel kaua elada, sest tahan näha oma lapselapselapsi.»