Head visuaalid pluss halb heli võrdub keskmine R.E.M.

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
R.E.M.i solisti, käri-kiriseva häälega Michael Stipe’i selja taga sähvisid visuaalid, mis tegid õhtu kehvast helist hoolimata nauditavaks.
R.E.M.i solisti, käri-kiriseva häälega Michael Stipe’i selja taga sähvisid visuaalid, mis tegid õhtu kehvast helist hoolimata nauditavaks. Foto: Peeter Langovits

Seni polnud ma Rocca al Mare suurhallis seda paljukirutud halba heli tajunud. Nüüd tuli see siis R.E.M.i kontserdil ära.


Ehk ka seepärast, et R.E.M.i solistil Michael Stipe’il on niigi üks maailma käri-kirisevamaid hääli. Ja Peter Buckil ragisevamaid kitarre. Need vajavad mahendamist.


Ei saanud enne refrääni arugi, et teine lugu on hitt «Bad Day». Nii kohutav heli pluss bänd käristas ka üsna rajult selle muidu lakutud poprokiliku loo läbi. Neid «tunnen alles refrääni ajal ära» näiteid tuli pärast veel. Äkki nad on tüdinud neid ühtemoodi mängimast?


Avalugu oli mingi albumilugu. Mind ei huvita, mis. Ma ei käinud eelmisel kontserdil, sest reklaamitud plaat oli nende halvim (möödapanekut tunnistab bänd ka aprilli Spin’is), ja ega uus ka ei vaimusta, aga tahtsin vähemalt mõned hitid enne (nende) surma ära kuulda. Sest 1994. ja 1996. aasta albumid pole mitte ainult nende, vaid ühed kõigi aegade paremad.


Aga täpselt samast hetkest, kui algas mu viha selle kontserdi vastu heli tõttu, algas ka armastus – tegemist oli parimate visuaalidega, mida olen kontsertidel näinud. Kaameraid tundus olevat poolsada! Kaameranurgad vahetusid ülikiiresti! VJ oli mee-le-tu! Need pealemiksitud tekstuurid! Värvilahendused! Kuidas nad seda tegid?


Esimese kolme loo ajal väänles Stipe nagu noor mees. Need, nagu me teame, on fotograafide armuminutid, ent siiski. Mees vajus põlvili. Arvasin, et Stipe ei tantsi. Vähemalt pärast-1990-Stipe. Kui «Pop Song ’89» tuli, tunduski see nende laulude keskel kummaline. Just seetõttu, et Stipe on ju aastast 1998 alati ülikonnastatud.


Mike Mills oli teistpidi üllatus. Tema oli paljaste käsivartega. Ja need ei olnud kondised, nagu senised fotod on lasknud arvata. Millsil oli suur kauboikaabu ja eredaim valgusvihk ja ta laulis suures osas lauludes Stipe’ile väga heleda häälega taha. (Taotluslik kalambuur.)


«Electrolite’i» ajal avastasin ta klaveri tagant alles poole loo pealt, sest Stipe tantsis kui derviš. «Time After Time’i» kohta ütles ta, et see on neil üks väheseid, mis põhineb ühe nende liikme eluloolisel sündmusel, aga et liikme nime ta ei ütle. Ja osutas Millsile. Publik naeris.


Stipe teatas pärast kolmandat lugu, et nad teevad seekord mitu lugu, mida nad tavaliselt ei tee. Ja bänd alustas «Drive’i», mis pani rahval esimest korda käed lainetama.


«Disturbance at the Heron House’i» tutvustas Stipey: «Te loete kindlasti palju raamatuid, te olete tavalised inimesed. Me eriti ei ole. Meie oleme... regular…ish. Te loete seitse romaani nädalas, mina aga vähe, ja see järgmine lugu ongi mu tõlgitsus ühest mu lemmikust, Orwelli «Loomade farmist».»


«Great Beyondi» eel küsis Stipe, kui paljud saalis viibijatest olid elus aastal 1974, ja kui ta hakkas siis sinnamaale jõudma, et lugu räägib ühest selle aja mehest, hõikas keegi Kaval-Ants ilmselt, et Schwarzeneggerist, sest Stipe hakkas naerma ja ütles: «Ei-ei, mitte Schwarzeneg-gerist! Ma ei ole kuberneri fänn!» Ja lisas siis: «Küll aga on tal väga tore naine, Maria.»


«Akustilise setina» kõlasid «I’ve Been High», mis mulle on väga meeldinud, ja «Let Me In», kus viis meest (lisaks trummarile rütmikitarrist) kogunesid lava nurka jämmima. Mul tuli lausa pisar silma. Muusika maagia!


Rokilugude kõrgpunkt oli «The One I Love». Ent suur löögirusikas oli ka noodilise täpsusega ja vahepausita tulnud «Horse to Water», mille ajal jooksis ekraanil sõna «You!», ning «Orange Crush». Ekraanil suisa kästi plaksutada ning ruuporiga vehkiv ja monitori otsa roninud Stipe nägi välja nagu mingi propagandamees.


Ka R.E.M.il on õnnetuseks üks nii ärakäiatud lugu (tegelikult nii mõnedki), mida intelligentsed inimesed ei suuda enam kuulata: lootsin, et lisaloona ei tule «Losing My Religionit». Inimesed mu ümber palvetasid: palun, palun, palun, et nad mängiksid just seda! Ja kui siis mängitigi, oli kaks võimalust: ma kas likvideerin mõne nendest viletsate põitega sebijatest või lähen koju.


Tegin Eesti rahvale heateo.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles