Kuidas sündis NASA päeva astronoomiafoto?

Merike Teder
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
NASA päevapilt.
NASA päevapilt. Foto: Martin Mark

Kolmapäeval NASA päevafotoks valitud pildi autor Eesti fotograaf Martin Mark kirjeldab blogis, mismoodi foto sündis, kas seal on ka montaaži ning kui palju ta seda hiljem töötles.

«Sel ööl oli plaanis lihtsalt Linnuteest ja inimesest pilti teha. Modelliks võtsin kaasa sõber Viivika. Olin leidnud selleks suurepärase koha — kõrgem küngas, kus ei seganud valgusreostus ja Linnutee oli sel ajal täpselt sobivas kohas ning asendis. Tegime erinevad katsetusi ja otsustasin igaks juhuks järgi vaadata, kas sel ööl ka taevas midagi huvitavat toimumas on. Olin selle enne ära unustanud. Avastasin, et paari minuti pärast on just selles suunas, kuhu mul kaamera suunatud oli, tulemas küllaltki ere iriidiumi sähvatus,» kirjutab Mark.

Ta selgitas ka, mis asi on iriidiumi sähvatus ja kust ta selliseid andmeid näeb.

«Taevas võib näha peale tähtede, kuu, planeetide, meteoriitide ehk langevate tähtede jms ka muud põnevat, mida on võimalik isegi ette ennustada. Meie peade kohal lendavad lennukid ja satelliidid ning nende liikumine on täpselt teada. Satelliitide, eelkõige just iriidiumi satelliitite vastu on mul ööfotograafina suur huvi, sest need tekitavad aeg-ajalt väga ägedaid sähvatusi, mis mõnele pildile lisaväärtust annavad.

Iriidiumi sidesatelliite on orbiidil 66 ning nende väga peegeldava pinnaga antennid suunavadki päikesevalgust maapinna väikesele alale nii, et meie näeme neid satelliite hetkeks väga heledatena. Sähvatus kestab 5–20 sekundit ning võib mõnikord olla väga ere, teinekord aga vaevalt nähtav. Tavaliselt on öö jooksul selliseid sähvatusi isegi mitu korda näha,» kirjutab Mark.

Taevas ette teadaolevate liikumiste kohta saab infot  lehelt www.heavens-above.com ning iriidiumi sähvatuste kohta on lehel eraldi alajaotus, kus on põhjalik info satelliidi liikumisteekonna, sähvatuse eeldatava ereduse ja ka sähvatuse toimumise täpse asukoha kohta. «Enne lehelt andmete vaatamist tuleb kindlasti sisestada üleval paremal olevasse kasti oma vaatluspaiga asukoha info!» soovitab fotograaf.

Sähvatuse eredust mõõdetakse tähesuuruse ehk magnituudina ning mida väiksem see number on, seda eredam on sähvatus. «Korralikku, silmaga nähtavat sähvatust võib oodata siis, kui heledus on alla nulli.

Minu fotole püütud iriidium oli eredusega -4. Umbes sama heledusega on ka üks meie taeva eredamatest tähtedest, Veega. Vaata fotol sähvatusest ülespoole, sealne kõige suurem ja eredam täht ongi Veega,» osutab Mark tähelepanu.

Kuidas kuulus pilt sündis?

«Pärast seda, kui olin selgeks teinud, kus täpselt sähvatust oodata on, juhendasin kiiresti modelli, et ta oskaks õiges suunas näidata. Kusjuures siin on väga oluline, et ka juhendatav tunneks tähistaevast. Mul piisas sellest, kui ütlesin Viivikale, et jälgi taevas kohta Veegast allpool ja Altairist paremal ning ta teadis kohe, kuhu vaadata. Kuna aega oli vähe, siis ei oleks jõudnud enam tähekoolitust läbi viia ja selleks ajaks, kui ilma nende teadmisteta modell oleks asja selgeks saanud, oleks juba hilja olnud.

Sättisin kiiresti ka kaamera säriaja natuke pikemaks, kui see mul lihtsalt Linnuteed pildistades oli. Kui tavaliselt teen tähtedest pilti 20-sekundilise säriajaga, et need fotole ilusate täppidena jääksid, mitte ei muutuks Maa pöörlemise tõttu kriipsudeks, siis eelnevale kogemusele tuginedes teadsin, et sellest jääb satelliidi triibu täielikult pildile püüdmiseks väheks. Seega sättisin säriajaks 30 sekundit. /--/ 30 sekundit on enamasti kogu sähvatuse pildile saamiseks piisav, kui osata õigel hetkel päästikule vajutada.»

«Selleks ajaks, kui kõik paika sain, oligi satelliit juba mõne hetke pärast nähtaval ja ei jäänud muud üle kui päästikule vajutada ning vaatepilti nautida. Satelliit muutus järjest paremini nähtavaks ja oma tipphetkel oli tõeliselt ere,» kirjeldab fotograaf.

«30 sekundi pärast, kui ta oli juba taas üsna nähtamatuks muutumas, oli pilt kaamerasse püütud. Säriaeg oleks võinud ehk mõne sekundi võrra pikem olla, aga ka selle ajaga mahtus triip peaaegu täies mahus fotole.»

Kas montaaž? Ei!

«Vaatamata paljude arvamusele ja spekulatsioonidele on tegemist ühe fotoga. Ei ole mitut fotot kokku kombineeritud, selleks polnud mingit vajadust,» kinnitas Mark.

«Mõnes tekitas kahtlusi see, et inimene pildil on täiesti selge. Siinkohal ei ole mul muud öelda, kui et Viivikal on lihtsalt suurepärane oskus täiesti liikumatult paigal püsida. Selge ja terav siluett on puhtalt tänu temale.

Mõnele tundus jälle kahtlane, et inimese käsi on pildil kahtlaselt pikk. Endale nii ei tundu, kuid natuke võib seda siiski mõjutada lainurkobjektiivi omadus pildi servad välja venitada.

Mõned arvasid, et foto on koguni kolmest erinevast võttest kokku kombineeritud ja mõni lubas isegi Paintis kümme samasugust valmis teha. Ma pean ausalt tunnistama, et mina fototöötluses nii osav ei ole, et oleksin osanud kolmest erinevast fotost sellise tulemuse kokku panna, aga eks mul on kõvasti arenguruumi ka,» märkis fotograaf.

«Kahtlusi tekitas ka see, et tähed on ilusad täpid ja pole kriipsuks muutunud. See ongi tänu laiale objektiivile, kuid tegelikult tähed natuke ikka juba liikusid selle ajaga. Väikese pildi pealt ei paista see välja, aga 100-protsendilise suurendusega on näha, et tähed on natuke edasi liikunud.»

Kui palju fotot töödeldi?

«Töötlusest nii palju, et muidugi ei tule pilt otse kaamerast sellisena. Kõik, kes fotograafiat tõsiselt võtavad, pildistavad RAW formaadis. See tähendab seda, et pilti ei lasta kaamera sees oleval pisikesel arvutil valmis töödelda, vaid lastakse teha nö toorfail, kus on kõik kaamera poolt salvestatud info muutmata kujul alles ja millest siis hiljem ise arvutis valmis pilt viimistletakse,» selgitas Mark.

«Algne fail on lame, mürane, ilma igasuguse kontrasti ning enamasti ka korrektse valgustasakaaluta. Pilti töödeldes tegin ainult täiesti tavapäraseid liigutusi, mida tehakse ka päevaste piltide puhul. Lisasin kontrasti, tegin heledamaid toone heledamaks ja tumedaid tumedamaks, et tähed ja Linnutee paremini esile tuleksid. Eelmaldasin müra ja lisasin teravust. Täpselt ei mäleta, kas valgustasakaal oli juba kaameras paika pandud või sättisin natuke ka seda. Linnutee paremini välja toomiseks lisasin sellele natuke lisateravust. Pilti on äärtest ka tsipake kärbitud, sest 14 mm jäi selle jaoks veits laiaks. Ja ongi kogu teadus,» selgitas fotograaf.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles