Et õpetada Eestisse saabuvatele pagulaslastele selgeks eesti keel ja valmistada nad ette esimesse klassi minekuks, tuleks väiksematel koolidel palgata uus õpetaja või maksta lisatasu, ainuüksi selleks võib kuluda esimesel aastal vähemalt 15 000–20 000 eurot, sõnas Võsu kooli direktor Liis Reier.
«Kui asuda kainelt, mitte õhinapõhiselt numbreid kokku lööma, siis ilmneb, et tõenäolised pagulaslaste lõimimise kulud on suuremad sellest, mida riik on kavandanud,» sõnas Reier BNSile antud usutluses.
Koolijuhi sõnul oleks kindlasti riigile rahaliselt odavam variant koondada pagulaste lapsed suurtesse linnakoolidesse ja õpetada neid klassikomplektide kaupa. Kui aga riik kavatseb pagulased nende koondumiste vältimiseks omavalitsuste vahel hajutada, siis kasvavad õpetamiskulud märgatavalt. Reieri sõnul võivad sel juhul ainuüksi kulud 2-4 pagulaslapse koolitamiseks tasemele, mis võimaldaks lastel minna esimesse klassi, ületada 20 000 eurot.
Euroopa Komisjon maksab pagulaste ümberpaigutamis- ja asustamiskava alusel iga pagulase kohta 6000 eurot.
Reieri hinnangul võiks mitme tingimuse täitudes olla aasta piisav aeg, et pagulaslapsest võiks saada eesti kooli esimese klassi õpilane. Tema sõnul oleks pagulaslaste õpetamiseks sobilik Eestis kasutusel olev väikeklassi mudel – kuni neli õpilast ja üks õpetaja–, mis on põhjendatud ja läbiproovitud õppimiskeskkond.
Reieri sõnul on kooli jaoks kõige lihtsamaks mudeliks olukord, kus ühte kooli tuleb 2–4 enam-vähem samaealist pagulaslast. «Nende jaoks oleks esialgu vaja palgata üks lisaõpetaja,» ütles ta.
Kui eeldada, et pagulaslapsed ei valda ühtegi Eestis levinud keelt – näiteks inglise, vene, saksa, soome või rootsi keelt – tuleb nende õpetamiseks Reieri sõnul appi võtta kehakeel. «Piltide ja kehakeele abil esimeste keeleõppesammude tegemiseks on vaja õpetajat, kes on valmis eksperimendiks. Ta peab olema julge, avatud, väga loominguline ja kannatlik. Tal peab olema suur soov ja usk, et eksperiment õnnestub,» sõnas Reier.
Reier nentis, et õpetajat, kel oleks oskusi ja eeldusi umbkeelseid pagulaslapsi õpetada, ta tõenäoliselt oma vallast ei leia. See tähendab, et õpetaja tuleks värvata mõnest suuremast linnast või vallast. Samas tõdes ta, et väikeste koolide jaoks on õpetajate leidmine niigi raske.
«Arvestades, et õpetaja saab reaalselt kätte 724 eurot ja 88 senti, siis kahtlen, kas Tallinna või Tartu eluga harjunud ja eriettevalmistuse saanud noored oleks valmis sellise töötasu eest maapiirkonda kolima,» sõnas Reier. Tema sõnul tuleks seega pagulaslastele õpetajate leidmiseks pedagoogidele pakkuda kas suuremat palka või siis lisatasu.
Õpetaja brutokuupalga alammäär 2015. aastal on 900 eurot, seega tööandja kulu kuus on 1204 eurot ja 20 senti. Aastas teeb see 14 448 eurot, arvutas koolijuht. «Spetsiifilisi oskusi ja omadusi nõudva töö eest tahaksin koolijuhina pakkuda enamat – näiteks 1000 eurot kuus kätte, see aga teeb tööandja kuluks aastas 20 172 eurot,» sõnas Reier.
Reier nentis, et õpetaja palk või lisaraha on suurimad, kuid mitte ainsad kulud, mis pagulaslaste koolitamiseks teha tuleb. Tema sõnul võib õppeavahenditele ja teistele kooliga kaasnevate kulude katteks aastas minna umbes tuhat eurot õpilase kohta. Lisaks peaks omavalitsus pakkuma väljastpoolt palgatud õpetajale kas elamispinda või transpordikompensatsiooni.