Vahur Kersna: sõbra isemoodi kabinet

Kui 20 aastat tagasi olid meie hambaarstikabinetid kindlasti ühed jubedamad kohad maailmas, siis vaadake neid nüüd! Sõbralik interjöör, instrumendid kui moodsa disaini meistriteosed, inimesed lahked ja hästi riides.

Pole seal õieti enam valuski, kui, siis ehk rahakotil. Aga seegi on suhteline. Minu Ameerika tuttavad näiteks kinnitavad, et neil tasub ikka veel osta lennupilet ja tulla Eestisse kihvu kõpitsema. Eurooplastest rääkimata.

Iga lugu algab kuskilt
Algas päeval, kui perekond Reinaste kolis Tartu keskusest linnaserva. Maja eelmisest omanikust jäänud interjöör oli selline, et... nojaa, aga kellega sa vaidled, ronides võõrasse koju?
Esimese hooga telliti kogenud sisekujundaja. See tuli kohale ja Kaido räägib: «Kui ma nägin, millised värvid olid õhtuks seinale tõmmatud, sain aru, et see ei lähe kohe mitte. Tänasin meest viisakalt ja palusin appi sõber Mati.»

Sõber Mati on üks kuulsusrikka eesti animafilmi esinumbreid, hulga paljude rahvusvaheliste preemiate laureaat Mati Kütt, keda kunstiasjatundjad nimetavad kodumaiste unenäomaastike löömatuks kuningaks. Lisaks üheksale pärjatud animafilmile on tema senised 16 personaalset maalinäitust olnud sürrealismiõpradele erakordseteks maiuspaladeks. Ühesõnaga, mis me keerutame – elav legend.

Kuid tuleb tunnistada, et legend polnud oma senises elus ühtegi kodu disaininud. Teades, et rohkem kui keegi teine siinmail on Mati oma töödes eksperimenteerinud ebatraditsiooniliste materjalidega – tõrv, asfalt, tavott, epoksiid –, võis Kaido kindlasti loota midagi enamat kui suvalisest sisustusajakirjast mahajoonistatud klišeed. Khm, ehk siiski mitte tavotiga kaetud seinu magamistoas – hambaarsti kodu ei ole ju see koht?

Tõepoolest, miks ei võiks «päris» kunstnikud vahelduseks kodusid kujundada? Kui olete juhtunud käima Figuereses Salvadore Dali kodumuuseumis, siis teate, kui huvitavaid väljakutseid pakub elukeskkonna disainimine jõuliselt loovale vaimule.
Mati, parasjagu maalimiste ja filmide vahel loominguliselt vaba, sööstis väljakutsesse.

Tulemus ületas igasugused ootused
Must mööbel lendas tänavale. Toaseinte toored värvid asendusid pehmete, sõbralike toonidega. Ebamugavustunnet tekitanud nurk, mida geobioloogid käisid anomaaliate kontrollimiseks isegi pendliga proovimas, sai korraga terve pere lebotamislemmikuks!

Seintele ilmusid alateadvuslike unenäomotiividega värvirõõmsad maalid, mis mõjusid perele energeetiliselt sedavõrd hästi, et nüüd on nad tõenäoliselt ühed Eesti suurimad Mati Küti teoste omanikud erakollektsioonis – kümme pilti, nende hulgas mitme näituse pärlid.

Kodu uhkus on aga 2,5 x 3,5 m seinapannoo, mille maalimisel lõid kaasa ka noorperemehed Kert ja Sass.

«Seda on raske sõnades väljendada, kuidas kogu kodune õhkkond pärast Mati mõttega ülekäimist korraga muutus,» räägib Kaido. «Totaal­ne tervenemine!»

Järgmine samm
Kui Tartu kesklinnas valmis reibast arhitektuurimõtet esindav Tigutorn, kolis Kaido oma praksise romantilisest agulimiljööst Emajõe kaldale. Tema uue kaarja kabineti üks sein on klaasist, vaatega majesteetlikult kulgevale veele.

«See on looduse vägi minu akna taga. Kui töös tekib paus, tõstan pilgu ja vaatan jõge,» räägib Kaido. Voolav Emajõgi vangistab pilgu ja meele. Nii nagu teeb seda lõkketuli või silmapiir merel, tuulehood, mis väreldavad järvepinda, akna taga laternavalguses langevad lumeräitsakad. Looduses on asju, mida võib tundide viisi väsimata jälgima jäädagi. Kahju, tõdeb Kaido, et ei saa jõge patsiendi silme eest läbi voolama panna.

Muidugi oleks Emajõest klaasseina taga kabineti lisaväärtusena enam kui küll. Aga Kaido ei tahtnud, et tema töökoht oleks pelgalt korrektne, moodsa tippdisaini viimsenitimmitud funktsionaalsust esindav ruum, milles kõliseb eurosteriilsus.

Miks mitte üritada enamat?

Kaido helistas jälle Matile. Tule palun appi.

Mati tuli ja istus ehitusvalmis kabineti põrandale. Kuulas paar tundi, mida valged seinad räägivad.
Kaido soovis sõbralikes toonides helget keskkonda, kuhu patsiendil oleks hea tulla. Kohta, mis oma olekuga inimest energeetiliselt ei ime, vaid toetab.

Mati loojana ei rahuldunud pelgalt värviharmooniaga. Tema jaoks on küsimus eelkõige filosoofiline: «Kabineti kontseptsiooni põhiidee on, et kõik peab voolama.»
Mida ütleb feng shui voolamise kohta? Oi, tal on palju öelda!

Sestap katab nüüd patsiendi poole olevat seina kaunilt claude-monet’lik, tihedate impressionistlike pintslilöökidega maalitud vee lähipeegeldus, olles imeliselt toimivas dialoogis akna taga kulgeva Emajõega.

Mati sõnul sümboliseerib voolavus, et elus tuleb kõik endast läbi lasta, mitte kinni jääda olnusse, olevasse või tulevasse.
Kui järele mõelda, siis ju üks väga hea mõte, mida hambaarstitoolis lebades peas keerutada?

Kas mõjub?
Nagu enamikul selle põlvkonna edukatel kolleegidel, kes täiendasid oma kunsti TRÜ järel Soomes, Rootsis ja USAs, pole ka Kaidol oma karjääri jooksul vaja olnud endale reklaami teha. Tehtud tööd ei lase puhata. Lõputu kahekuune saba lookleb ukse taga.

Sestap olen küsinud: oli sul seda mitte just odavat lõbu tarvis? Kas patsiendid panevad träpsulist seina üldse tähele? Mõjub see neile? Raha nad selle eest ometi juurde ju ei maksa!

«Sama palju kui patsientides on küsimus minus,» ütleb Kaido seepeale. «Veedan siin kabinetis  suure osa oma elust. Tunnen ennast sellises keskkonnas hästi – ja mis võib olla tähtsam? Pealegi tean, et sellise kujunduse saamine oli suur au ja privileeg. Mati ei ole ju tavaline sisekujundaja, vaid geniaalne kunstnik, absoluutne tipptegija. Tema puhul saad seda igast pintslilöögist aru. Olen talle ja saatusele väga tänulik.»

Oodake natuke
Muuseas, kolme nädala pärast esilinastub PÖFFil Mati Küti uus, 45 minuti pikkune animafilm «Taevalaul». Sellest juba räägitakse. Vähesed asjaosalised, kelle pilk neitsilikku materjali riivanud, noogutavad asjast juttu tulles vandeseltslaslikult päid ja nende horisondile pööratud pilgud ütlevad: «Noo jaa, saate näha, päris kindlasti saate näha!» Ilmselgelt on oodata pommi.