Kaitseminister Jaak Aaviksoo (IRL) ütleb, et kui ajaloo õppetunnid on teinud Euroopas võimatuks, et näiteks Saksamaa ründaks Prantsusmaad, siis Venemaa pole muutunud.
Jaak Aaviksoo: Venemaa on Venemaa
15. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestis ei tohiks Gruusia sündmused põhimõttelise üllatusena tulla – meie ajalooline kogemus ja viimase kümnendi sündmused teisest Tšetšeenia sõjast Gruusia sõja ja seejärel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamiseni on loogiline jätk Ivan Groznõi, Peeter Esimese, Vladimir Lenini ja Jossif Stalini alustatule. Loetletud nimed pole juhuslikult valitud: just need riigijuhid leidsid hiljuti Venemaal korraldatud internetiküsitlustes enam nimetamist kui suurimad ajaloolised isiksused.
Vene meedia, mis olulises osas kajastab ja võimendab just Kremli seisukohti, on Gruusia sõja olulisima tulemusena nimetanud Venemaa taassündi geopoliitilise subjektina. Tõesti, lääneriigid käivad nüüd Moskvas palumas, olgu siis vaherahu, vägede tagasitõmbamist või lihtsalt rahvusvahelistest lepingutest kinnipidamist, ja seda näeb Moskva oma strateegilise võiduna kümne aasta taguse olukorraga võrreldes, kus IMF, EL, Amnesty International või lihtsalt mõni lääne poliitik käis isalikult õpetamas, mis on demokraatia ja mis turumajandus.
Venemaa on tegija. Selle «taassünni» olemuse võtab lühidalt kokku enesemääratlus: «Meile pole teie demokraatiat vaja, meil on oma, suveräänne demokraatia».
Vastandumine on selgelt taotluslik ja seda on näha peaaegu igas Venemaa sõnas ja teos: vastandumine on põhimõtteline ja kompromissitu ning selles vastandumises on kurjuse kehastajaks USA; Euroopa (Liit) on vana ja jõuetu II ilmasõja järgne protektoraat, kes on usalduslikult lubanud endaga liituda nn lähivälismaa (loe: Venemaa legitiimse huvisfääri) riikidel, kel puudub iseseisev ajalooline identiteet ja kes sellest alaväärsusest kantuna on sunnitud USA kannupoistena oma olemasolu õigustama; Gruusia sõja süütas USA!
Venemaa sellisel enesemääratlusel ja viimasel tugineval enesekehtestusel on selge geopoliitiline loogika. USA erinevatel põhjustel nõrgenenud staatus, Kolmanda Maailma üha kasvav majanduslik ja poliitiline eneseteadvus, mis vastustab unipolaarset maailmakorda, Hiina (ja üha enam ka India) edukas isepäisus, osa islamimaailma jõuline oma koha ja tõe nõudlemine ning sisemaine pettumine Jeltsini läänepüüdlustes koos naftadollaritega on loonud selle võimaluste akna, mille kaudu taaskord püüelda üliriiklusele.
Venemaa auditooriumiks ei ole mitte see napp viiendik inimkonnast, kes kannab läänekristlikku ilmavaadet, vaid enam kui kuus miljardit ilmakodanikku kõigil kontinentidel, kes otsivad oma teed. Meeldib see meile või mitte, ent tark oleks ilmselt möönda selle ambitsiooni loogilisust ja isegi õigustatust. Venemaa tahab olla ta ise, määratleda end geopoliitilise subjektina ja teha seda oma parimatele ajaloolistele kogemustele tuginevalt.
Tuleb ilmsesti tõdeda, et sellel ambitsioonil on ka objektiivselt arvestatav sisemaine toetuspind, mida võimendavad Putini-Medvedevi administratsiooni süsteemsed ja kõikehõlmavad sotsiaalpoliitilised manipulatsioonid. Venemaa on Venemaa. Nüüd ja ettenähtavas tulevikus, kuivõrd tema nüüdne tegelikkus ei võimalda muud alternatiivi. Esimese sisulise läänestumise võimaluse (ohu!?) nurjas oktoobrirevolutsioon ja teise Jeltsini administratsiooni suutmatus turumajanduse vilju rahva olulise osaga jagada.
Mulle on sümpaatne lääneriikide osalt praeguseni jätkuv usk ja lootus Venemaa läänestumisele, nii nagu see raskustele vaatamata sünnib eeldatavasti enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja teatud reservatsioonidega usutavasti ka Türgiga. Ometi on Venemaa end sellest perspektiivist ilmsesti kauaks (kui mitte igavesti) distantseerinud.
Ja tegelikkusele erapooletult otsa vaadates ei saa me Venemaa valikule õieti mingit hinnangutki anda, nii nagu me ei tea tegelikult «Hiina tee» tulevikku. Selliste strateegiliste valikute elujõulisuse selgitab ajalugu.
Strateegiliselt objektiivse hinnangu andmise komplikatsiooni ei tohi muidugi segi ajada meie ja olulise osa rahvusvahelise avalikkuse selge positsiooniga Moskva käitumise lubamatuse suhtes Gruusia konfliktis, sest Gruusia on justkui (kauge) osake meist. Ent nii nagu me de facto mööname Hiina õigusi Tiibetis ja suhetes Taiwaniga, oleme tegelikult valmis möönma Venemaa teatud õigusi teatud suhetes Venemaa paljurahvuselises riigis.
Ja eks me näe, et ka nn Kolmanda Maailma riigid ei kiirusta enda määratlemisega Gruusia konflikti suhtes (teatud määral meie, aga eelkõige ilmsesti Venemaa pettumuseks). Sellise vahettegemise moraalne õigustus on lihtne: «Meie muidugi nii ei teeks, aga nemad on nemad.»
Minu jaoks oligi Gruusia konflikti olulisimaks tulemuseks Gruusia ja Osseetia rahvaste kannatuste hinnaga saadud selgus – Venemaa on tõesti eelkõige Venemaa. Euroopa, kelle jaoks ajaloolised õppetunnid on teinud mõeldamatuks sõja Saksa- ja Prantsusmaa vahel ning näiteks ka Eesti ja Läti vahel, ei saa seda kogemust laiendada suhetesse Venemaaga ja vastupidi. On tohutult palju parem ja turvalisem seda erinevust teada kui elada eksikujutlustes jagatud kogemustest ja väärtustest.
Meie suureks mureks on olnud, mil määral paljud lääne- ja lõunapoolsemad ELi liikmesriigid jagavad meie ajaloolisel kogemusel põhinevaid kartusi. Siin võib küll piisava kindlustundega väita, et Gruusia sõnum on kohale jõudnud ning Euroopa sisuline ja sügavam ühtsus suurem kui varem. Euroopa jaoks on Venemaa tõmmanud joone enda ja Euroopa vahele kõige olulisemas – väärtustes.
Meil ei tasuks muretseda liialt selle pärast, et enamik liikmesriike ei toeta otseste sanktsioonide rakendamist ega nõua Venemaa karistamist. See vaoshoitus on pigem märk sellest, et Venemaa on tegelikult ühemõtteliselt asetunud väljapoole meie väärtusruumi ja see asjaolu nõuab põhimõttelisi ümberkorraldusi oma suhtumises, mida ei asenda tormakas, ent tõenäoliselt hambutuks jääv «tõsiste sammude» ja retoorika paraad.
Enamgi veel, vaadates Venemaa reaktsioone, võimaldanuks teravamad (ja seetõttu ka vastuolulisemad) seisukohavõtud tal end veelgi jõulisemalt positsioneerida ja vahest ka järgnevaid (agressiivseid) samme legitimeerida.
Ilmsesti muutub nii USA kui ka ELi ja Venemaa suhete iseloom pikemas perspektiivis põhimõtteliselt. Kohendatakse julgeolekupoliitilisi ohuhinnanguid ja sellest tulenevaid kaitsekavu, taastähtsustub NATO kollektiivkaitse põhimõte, kujuneb ELi ühtsem energiapoliitika ja kasvab energeetiliste altenatiivlahenduste otsimise intensiivsus. Nn strateegilise partnerluse kontseptsioon tuleb asendada teatud versiooniga omaaegsest rahumeelse kooseksisteerimise printsiibist, mis loomuldasa sisaldab arvestatavat (sõjalise) heidutuse komponenti.
Samas on mõlema poole huvides arendada ja süvendada praktilist koostööd kõige erinevamates valdkondades. Ühelt poolt nn positiivse hõlvamise kontseptsioonist lähtudes, teiselt poolt eelkõige oma tehnoloogilise mahajäämuse kompenseerimiseks, aga ka isiklikul tasemel juurdunud lääneliku tarbimisnälja rahuldamiseks.
Millised oleksid järeldused eelnevast Eesti rahvusliku julgeoleku vaatepunktist? Esmalt vast väide, et silmade avanemisega kaasnenud adekvaatsem ohuhinnang mitte ainult Eestis, vaid ka teistes pealinnades Euroopas ja Ameerikas, võimaldab kindlasti paremini hoolitseda meie ühise julgeoleku eest. Teiseks tõdemus, et ajalugu ei ole lõppenud ja geopoliitilised huvid joonistavad üha uusi jõujooni kogu maailmas ning sellega tuleb ka meil arvestada.
Heameel on tõdeda, et Eesti senine kaitse- ja julgeolekupoliitika on olnud üsna järjekindel ning olulises osas suutnud ette näha Gruusias paljastunud ambitsioone ja nende teostamise võimalikkust. Oleme oma iseseisva kaitsevõime ja kollektiivkaitse ühitamisel põhineva kaitsevõime ülesehitamisel küll poolel teel, ent hiljutised sündmused aitavad meil pigem kiiremini edasi liikuda.
Kindlasti ei ole meie huvides tagasipöördumine külma sõtta, küll aga vajame varasemast tasakaalukamat lähenemist nii enda kui meie partnerite sõjaliste võimete arendamisel kõikvõimalikeks konfliktideks. Olgu selleks terrorivastane võitlus Afganistanis või heidutuse tasakaal lääne piirialadel.
Lõpetuseks üks väike mõttekäik Venemaa ja lääneriikide suhete kaugperspektiivi puudutavalt. On ilmne, et vastastikune ohutaju on nüüdseks teravam kui veel paar kuud tagasi, ja ehkki ohutajul on suuresti vastandlik sisu – ühelt poolt eelkõige füüsiline, teiselt poolt kontseptuaalne –, on ohutaju tegelik ja kahetsusväärne.
Samas tundub, et Venemaa ja lääneriikide laiemate, eelkõige demograafilistel trendidel tuginevate geopoliitiliste ohtude spekter on suuresti kattuv, kusjuures paljude Venemaa, aga ka lääneriikide julgeolekuriskide maandamine on lihtsamini teostatav koostöö kui vastasseisu kaudu. Jäägu seega sellele võimalikule tõeliselt strateegilisele julgeolekupartnerlusele ka veidigi lootust ja eluruumi. See oleks kindlasti ka Eesti parimates huvides.