Juhan Kivirähk: poliitiline jüripäev on tulekul ehk milleks meile valimisi tarvis on

Ennustused riigikogu valimiste võimalike tulemuste kohta tõusevad sel sügisel tõenäoliselt ajakirjanduse meelisteemaks. Kas Reformierakond suudab oma senist populaarsust säilitades valimised võita või pakub Keskerakond neile väärilist konkurentsi? Kas Isamaa ja Res Publica Liidu kolmas koht on juba ette kindel või võtavad ka sotsiaaldemokraadid Sven Mikseri värskel juhtimisel end lõpuks ometi kokku? Kelle vahel jagunevad seni veel mitte kellegi kasuks otsustanud valijate hääled?

Vastused neile küsimustele pakuvad avalikkusele kahtlemata suurt huvi. Veelgi enam – suure osa valijate jaoks taanduvadki valimised pelgalt erakondade paremusjärjestuse kindlaksmääramiseks. Otsekui olekski poliitika ülim mõte nagu spordivõistlustel heidelda auhinnaliste kohtade nimel ning välja selgitada võitjad ja kaotajad. Selline suhtumine annab valijale mugava võimaluse vältida ühiskonnaelu probleemide ja nende lahenduste teemadel kaasa mõtlemast, jättes samas erakondadele vabad käed omatahtsi tegutsemiseks.

Siiski kasvab aegamööda ka nende valijate hulk, kes peavad reitingutest olulisemaks Eesti poliitika ees seisvaid sisulisi valikuid ning sooviksid näha riigivalitsemise suuremat kooskõla rahva poliitiliste ootustega.

Lubaduste supermarket

Majandusteadlane Andres Arrak on tabavalt märkinud, et ratsionaalsus on individuaalse, mitte kollektiivse käitumise kategooria. «Kogukond individuaalselt vägagi ratsionaalselt käituvaid inimesi võib kokku moodustada lolli lambakarja,» kirjutas Arrak (PM 9.09). Paraku on tõesti nii, et valimiste-eelsel perioodil kipub valijail mõistus emotsioonidele alla jääma, kusjuures valituks saada soovijad paistavad tegevat omalt poolt kõik selleks, et see nii jääkski.

Riigikogu valimiste lähenedes täidavad parteide valimiskampaaniad lubaduste supermarketite lette üha uhkemate ja ahvatlevamate kaupadega. Sellisele muinasmaale sattudes on valijail raske kriitilist meelt säilitada.
Ega ka tavalisse kaubamajja siirdudes ostjad seal alati vaid tarvilikke kaupu soeta, vaid teevad tihti emotsioonidele tuginevaid sisseoste, millele neid kallutab osav kommertsreklaam.

Ka erakondade kampaaniad järgivad valimiste eel kõiki teadaolevaid massiteadvusega manipuleerimise võtteid, mis ei sea eesmärgiks mitte seda, et aidata inimestel oma vajadustes paremini selgusele jõuda, vaid püüavad nende otsustusruumi etteantud valikutega piirata. Erinevate ühiskonnagruppide vajaduste ja huvide tundmaõppimise asemel tegeletakse massidele suunatud ajupesuga.

Tõsi, Isamaa ja Res Publica Liit korraldas tänavu «küsitluse», millega püüdis väidetavalt ühiskonnaelu tegelikke valupunkte kombata. Ent tegelikult oli ka selle ettevõtmise näol tegemist ikkagi vaid erakonna seisukohtade propageerimisega.

Mulle tundub, et Eesti parteide arusaam oma kohast ja rollist ühiskonnas on mõnevõrra vananenud. Kiputakse kujutlema end valgustatud avangardina, «meie ajastu mõistuse, au ja südametunnistusena», kellele kuulub tõe monopol ning kes vaid iseenese tarkusele tuginedes peab leidma lahendused, mis ühiskonna «helgesse homsesse» viiksid.

Võib-olla oli selline arusaam millalgi 1990ndate alguses osaliselt ka õigustatud – siis, kui ühiskonna vanad struktuurid olid segi paisatud ja uued polnud veel fikseerunud, kui teadlaste ja ekspertide teadmiste- ja kogemustepagas olukorra analüüsiks ja tulevikuprognoosideks oli napp ning otsuseid tuli tihti langetada kiirustades.

Kodanikuühiskonna areng

Praeguseks on olukord muutunud. 20 iseseisvusaasta jooksul on ühiskonna struktuur püsivamaks muutunud ning huvigrupid oma vajadustest teadlikumaks saanud. Teadmised ühiskonna toimimispõhimõtetest on tublisti kasvanud, statistika suudab kirjeldada riigi ja ühiskonna tegelikku olukorda, teadlased on koostanud ja läbi mänginud erinevaid arengustsenaariume.

Ning mis peamine – küpsenud on kodanikuühiskond. Organiseerunud, oma seisukohti kaitsvad huvigrupid ongi just see, mis eristab ühiskonda kergesti manipuleerimisele alluvast inimmassist.

Sel sügisel on avalikkuse ette jõudnud juba mitme organisatsiooni nõudmised poliitilistele otsustajatele. Küllap lisandub selliseid pöördumisi valimiste lähenedes veelgi. Näiteks Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit on juba varem kahel korral vabaühenduste ootused manifesti kujul riigikogu ja omavalitsuste valimistel kandideerijateni viinud.

Ehkki meie praegused poliitilised liidrid ei riski enam sõna-sõnalt korrata Villu Reiljani omaaegset soovitust kodanikel «oma liistude juurde jääda», suhtutakse sellistesse algatustesse endiselt tõrjuvalt. Ometi peaks selline aktiivsus olema erakondade poolt just igati oodatud ja soovitav. Tegemist on igati kiiduväärse algatusega sotsiaalseks partnerluseks, mis pakub parima võimaluse leida tasakaalupunkt ühiskonnas eksisteerivate erinevate huvide vahel.

Just sellises partnerluses, mitte aga parteide pingerea moodustamises ja selle põhjal kujunevas otsustamisõiguse monopolis seisneb ju toimiva demokraatia tegelik olemus.
Erakonnad peaksidki olema eelkõige ühiskonna huvigruppide vahel toimuva debati algatajad ja käigushoidjad, kasutades oma programmide ja arengukavade koostamisel parimaid teadmisi. On nad ju siiski vaid tööriistad demokraatliku otsustusprotsessi teostamiseks ühiskonnas.

Kui muutuvad ühiskondlikud olud ja lahendamist ootavad ülesanded, peavad muutuma ka selleks kasutatavad vahendid. Kuid väga olulised on ka teadmised ja oskused, kuidas neid tööriistu kõige paremini kasutada.
Praegu on väga populaarne näidata näpuga süüdistavalt poliitikutele, nähes neis kõigi Eestit tabanud hädade allikat. On üsna tavapärane, et kui keegi soovib rõhutada oma usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust, kinnitab ta, et ei ole seotud ühegi erakonnaga. Kindlasti leidub musti lambaid igas karjas, kuid enamiku poliitikute puhul pole küll mingit põhjust kahelda nende missioonitundes ja õilsates eesmärkides.

Paraku on erakondadel kui organisatsioonidel tekkinud oma spetsiifilised huvid, mis allutavad enesele ka üksikute poliitikute hea tahte. Selline nähtus on tuntud võõrandumise nime all.

Kompromissid

Selleks et anda valimistele tagasi selle tegelik mõte, muutes valimiskampaania ühiskondliku leppe ettevalmistamise ja valimiste tulemusel moodustuv parlament selle sõlmimise kohaks, peaksid oma suhtumist muutma nii poliitikud kui ka valijad.

Ka oma nõudmisi esitavatel eestkosteorganisatsioonidel on poliitilise kultuuri mõttes veel piisavalt arenguruumi, sest dialoogivalmidus on ka nende poolt vaadates tihti tagasihoidlik. Ei saa ju oodata ega nõuda, et kõik poliitikute poole tehtud pöördumised üks-üheselt erakondade tegevusjuhiseks võetakse.

Paljude konkureerivate huvide ja vastandlike arusaamade vahel kompromisse otsida ja leida on keeruline töö ning annab harva tulemuse, millega kõik pooled sajaprotsendiliselt rahule jäävad.

Valijad peaksid aga silmas pidama, et erakondade poliitilisele agendale saab mõju avaldada mitte ainult valimistel oma häält andes, vaid ka aktiivselt valimiste eel oma häält kuuldavale tuues. Ei otsi me ju valimiste kaudu enestele eestkostjaid ja hooldajaid, kes meie eest kõik keerulised küsimused ära otsustaksid.

Peaksime käituma nagu peremehed, kes endale järgmiseks tööperioodiks sulaseid palkavad, ise nende tööülesandeid sõnastades.
Poliitiline jüripäev on tulekul, valmistugem selleks!