«Pealtnägija»: poja kaotanud ema vaatab kanepidebatti valu ja trotsiga

Nele-Mai Olup
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ardi.
Ardi. Foto: ERR kuvatõmmis

Tallinnas Stroomi kandis elav suurpere ema Anneli vaatab kanepidebatti valu ja trotsiga, sest tema seitsmest lapsest, kelle lasteaia abiõpetajana töötav 46-aastane naine üles kasvatas, on täna alles kuus, kuna pere sõnul röövis kanep algul noorima poja Ardi mõistuse ja seejärel elu, vahendas ERRi uudisteportaal ETV saadet «Pealtnägija».

«See on meeletu üleelamine, ma ei soovitaks seda vihavaenlastele ka, terve pere meil elas nagu süte peal,» ütles ta ETV saatele «Pealtnägija».

Fotoalbum ja pressilõiked headest päevadest joonistavad pildi noorest mehest, kelle ees kõik teed valla. Ajateenistuse järel astus Ardi teeninduskooli pagar-kondiitri erialale, oli seal nii populaarne, et valiti rühmavanemaks, hiilgas erialavõistlustel ja jagas nädalalõpulehes isegi retsepte ning jõudis kõige selle kõrvalt veel ka tööl käia.

«Ta oli väga elurõõmus, väga abivalmis,» ütles Anneli. «Ta tahtis avada omaenda kohviku. Või pagariäri,» rääkis Ardi õde Kätlin.

2013. aasta jaanipäeva paiku lõpetas Ardi kokakooli kiituskirjaga. Kuid kohe pärast lõpetamist toimus rõõmsas perspektiivikas noormehes totaalne muutus.

«Ta hakkas käituma väga kummaliselt, ta tegi pilte, ta öösiti rändas ringi mööda linna, tegi pilte ja, noh, täitsa crazy kohe oli,» rääkis Anneli. «Mina alguses mõtlesin, et poiss on segane üleõppimisest, noh, ikka juhtub, töö ja kool ja kodu ja jälle töö ja kool ja kodu, kõik. Hommikul kella neljast läks küpsetama, kella üheksaks kooli ja siis jälle küpsetama, ja niimoodi ta käis, et noh, võib ju mõjuda. Aga tegelikult oli veel see.»

«Veel see» oli kanep. Paari kuuga järgnes ehmatavalt kiire mentaalne allakäik.

«Hakkas rääkima hästi kummalisi asju - et umbes, et tema on maailma päästja ja teda saadeti siia ilma ainult sellepärast, et tema saaks maailma päästa. Siis ta hakkas puu otsas turnima igal pool - et tema on inimahv, esimene jällegi,» meenutas Kätlin.

«Et ta on ainukene inimahv, intelligentne inimahv Maa peal, teisi rohkem ei ole, ta tahtis maailma päästa, ta leiutas, et igal pool on mingid kullakaevandused, mida mitte keegi ei tea, ainult tema teab,» ütles Anneli.

«Kosmose mingist asjast rääkis ja... Sihukesi imelikke asju rääkis. Siis tal tekkisid mingid kujutletavad sõbrad ja rääkis nendega juttu. [---] Üksvahe tuli koju, siis ütles «oot-oot-oot, Kätlin», et «vaata», et «mul Otto ootab maja ees, vaata siit». Mina ei näinud küll kedagi,» rääkis Kätlin.

«Ta jooksis mööda Tallinna linna sokkides ringi, peitis oma riideid: Miks sa peidad riideid, [küsisin]. Mul ei ole ju sõpru. Ma mängin, ma mängin peitust, - noh, selliseks muutus. Et see oli nagu julm, väga julm,» ütles Anneli.

Ardi kaotas töö ja hakkas müüma asju, tekkisid võlad. Pere palus ja keelitas abi otsima, millega noormees selgematel hetkedel ka nõustus, aga siis jälle keeldus.

«Paradoks ongi, et täiskasvanud inimese puhul, kui ta ise vabatahtlikult ei pöördu, ei ole nõus, midagi teha ka ei saa. Midagi teha ei saa. Ja kõige lollim on see, et keegi ei ütle ka, et kuhu pöörduda - et äkki ikka saaks kuidagi,» rääkis Anneli.

Pere põhiline etteheide ongi, et nad jäid abita. Ema kirjeldab pikka trianglit, kuidas prooviti küll hea ja halvaga, konsulteeriti Wismari ja Paldiski maantee haiglaga, paluti ta sisse võtta, kutsuti korduvalt isegi politsei ja kiirabi. Aga kui noormees ka korraks ära viidi, lasti ta jälle tulema.

«Süsteem kui selline ei toimi. Võib-olla tõesti me käisime valedes kohtades. Ega me ei tea ju, mitte keegi ei suunanud meid ka, et minge proovige sinna. Meile ütles ju see psühholoog tookord või see arst seal Paldiski maanteel: et noh, mis teha, ma räägin, et kuidas me teda saame siis aidata, ei no mis siin aidata on, ühe korra on keel ripakil põõsa taga surnud ja ongi kõik, ega siin ei olegi midagi aidata. Niimoodi öeldi,» meenutas Anneli.

Pere sõnul vallandas kanep Ardil skisofreenia ja ekstsessid läksid aina hullemaks. Anneli sõnul oli see meeletu üleelamine, mida ta ei soovitaks ka vihavaenlastele, ja terve pere elas nagu süte peal.

«Sest tegelikult ma palusin lausa kohe, palusin Jumalat, et lõppeks see ükskord ära, et ma enam ei jaksa. Ta tuli öösel kell kolm, helistab uksekella: «Emme, mina siin. Tulen nüüd sulle külla. Sul on ju seda Nussat ja saia, ja no magusat vaja.» Ja siis me istusime ja sõime ja siis ma kuulasin tema neid juttusid, kuidas tema raadioga räägib ja kuidas tema Rihannat armastab, ja kõik, kes meile külla tulevad, Rihannad ja kõik - no täiesti, täiesti sihuke... [---] Seda tunnet ei saa kirjeldada. Valus, väga valus, sest ma ju nägin, et mu lapsel on viga, tal on häda käes ja ma ei osanud mitte kuidagi teda aidata. Ma sain teda ainult kuulata,» rääkis Anneli.

Kogu selle aja pidas Ardi päevikut, kus on nii ufojutte kui kui selgemaid mõtteid. Ta ise kirjutas, et suitsetas kanepit, aga ka sünteetiliste lisanditega kanepiprodukte, näiteks ainet, mida tuntakse nimega AK47.

«Olen kindel, et minuga toimus midagi sellel suvisel perioodil, kui ma suitsetasin seda AK47t, aga ei tea ja ei oska seda seletada,» kirjutas ta.

«Kriitiline inimene võib küsida, et no aga ise süüdi. Muidugi, ta võib seda küsida, ta võib selle peale ka mõelda, et ise loll, miks ta siis tegi seda, aga mina leian, et sellest ikkagi ju tekib sõltuvus - sellest puhtast kanepist ka. Aga kui sul ei jagu raha seda puhast osta ja kui sa seda sodi saad väheke odavamalt, sa oledki väga rahul ja sa tõmbadki seda sodi, üks, kaks, kolm, viis korda - ja oledki inimahv, nagu minu poeg oli,» ütles Anneli.

«Pealtnägija» küsimusele, kas Ardil võis olla näiteks geneetiline eelsoodumus, et kanep vallandas temas meeltesegaduse, vastas Anneli, et terves nende suguvõsas ei ole midagi sellist olnud.

Viimane piisk oli, kui Ardi meeltesegadus jõudis 2013. aasta septembri lõpus laia üldsuseni. Kanal 2 saade «Reporter» tegi tänavaküsitlust, kui ta virutas kaamera ees inimesele lihtsalt vastu vahtimist.

«Kui ta selle tüki oli ära teinud, siis ta tuli koju. Ja ütleb, et noh, nüüd tuleb Kanal 2 ka meile külla, nüüd te saate kuulsaks. [---] Sa saad näha, nüüd te saate kuulsaks ja rikkaks. Sellega see jutt jäi, teades, et ta on sihukene. Õhtul, kui vaatasin uudiseid, siis vaatasin: miks sa seda tegid? Miks sa tegid seda? Ta ütles, et «ma ei tea»,» rääkis Anneli.

Pärast löömist, mis jõudis tuhandete televaatajateni, algatas politsei menetluse ja Ardi pandi arestimajja ning siis kuuks ajaks haiglasse. Haiglast väljudes tundus, et asjad lähevad paremuse suunas: ta hakkas tööd otsima ja võlgu klaarima. Ardi jõudis kodus olla 11 päeva, kuni 30. novembri õhtuni.

Õhtul hakkas Anneli süüa tegema, Ardi aga ütles, et ta läheb välja - et tal on viis eurot ja tahab midagi magusat osta. Tagasi ta enam ei tulnud.

23 aasta ja kahe kuu vanuselt poos sassis mees end kodu lähedal metsatukas üles. Alles juunikuus oli ta lõpetanud kooli, novembris oli aga juba läinud.

«Siis ma võtsin Ardi kapist selle päeviku, mis ta kirjutas, ja viimased laused olid seal, et teie olge õnnelikud, elage edasi, aga mina lähen tõmban ennast oksa,» ütles Ardi ema.

Anneli tunneb enda sõnul, et valus lugu tahab tema seest välja tulla, ja räägib hoolimata kriitikast, mis võib sellega kaasneda.

«Mina ei ole alkohoolik, ma ei ole narkomaan, minu teised lapsed on täiesti normaalsed. Vanem poiss on kaks korda missioonil käinud näiteks [kaitseväelasena - toim]. Teine on ühe korra käinud, mõlemal on oma pere. Tütar elab Soomes, tal on omal pere. Väikesed on kodus, noh, väikesed, tüdrukud. [---] Kunagi ei tea, millal see pauk võib sinu perekonda tabada. Just sellepärast, et kui see lugu kas või ühe perekonna päästab sellest valust, kas või ühegi, see on väga hea,» rääkis Anneli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles