Eesti Arengufondi juhatuse esimees Ott Pärna nendib, et Eestis otsitakse rumala järjekindlusega kuldmune ehk üksikuid projekte või tegevusi, mis meid aitaks, ent neid pole.
Ott Pärna: suure visiooni otsinguil
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui me ei tea, kuhu poole purjetada, pole ükski tuul sobiv. See Vana-Rooma riigimehe Seneca enam kui 2000 aastat tagasi öeldud mõttetera on meie tänavuse majandusliku kainenemise aasta väärt kokkuvõtteks. Oleme ühelt poolt jõudnud arusaamani Eesti majanduse kasvuvõime piiratusest ja probleemidest. Teisalt oleme saanud selgeks, et edasi minna me veel ei oska.
Teame, ja kirjutame ajalehtedes, et vajame eksporti ja soovime teadmistepõhist majandust. Aga sellest üldteadmisest ei piisa, et osata erinevate tuulte ehk tegevussuundade vahel valida. Vaja on teada täpsemalt, milliseks me Eesti majandust tahame ja saame arendada. Vaja on sisukat visiooni.
Visioon on mõjus siis, kui ühel hetkel räägib kriitiline hulk meie majandust mõjutavatest inimestest Eesti tulevikuväärtuste ja -sihtide osas sama keelt. Seepärast on selle kujundamine laiapõhjaline ja kaasav ettevõtmine. Arengufond näeb oma rolli selleks mõtteraamide ja tulevikuvõimaluste avamises. Nii et nende üle saaks laiemalt diskuteerida ja otsustajad seejärel otsuseid teha.
Praeguste otsustega edaspidisele majandusedule aluse panemiseks peab teadma, millised on tulevased turud ja kuidas on sinna võimalik pääseda. Kuna oleme väikeste ettevõtete majandus, ei suuda me maailmamajandust endale sobivas suunas mõjutada. Küll aga võimaldab ümbritsevas toimuvast arusaamine meil oma võimalusi üles leida. Väikeriigina saame neile kiirelt ja paindlikult reageerida.
Globaaltrendid loovad uusi võimalusi. Kliima soojenemine, fossiilsete kütuste varu vähenemine, rahvastiku juurdekasv ja vananemine, digitaaltehnoloogia ja interneti areng, Aasia tõus majandusliku suurjõuna jt on trendid, mis ühelt poolt loovad täiesti uusi majandusharusid, teisalt kujundavad olemasolevaid ringi.
Uuringud ennustavad, et aastatel 2020–2025 möödub suurimatest kasvavatest turgudest koosnev E7 (Hiina, India, Brasiilia, Venemaa, Indoneesia, Mehhiko ja Türgi) majanduse kogumahu poolest juhtivatest tööstusriikidest koosnevast majandusblokist G7. Kiiremaid kasve on oodata nii lähemas kui kaugemas perspektiivis turgudel, mis praegu pole Eesti ettevõtjate põhiturud.
Tööstus ja teenused on omavahel integreerumas. Teenuste osatähtsus töötleva tööstuste lisandväärtuses suureneb. Finantseerimine ja järelteenindus autotööstuses ning tarkvararakendused ja lisateenuste müük elektroonikatööstuses (nt muusika müük Nokia telefonidele) on vaid mõned näited.
Nüüdisaegsed tööstusettevõtted haldavad pigem kaubamärke, tooteportfelle ja väärtusahelaid, kui midagi toodavad. Väikeriigina peame kindlasti otsima oma võimalusi nii teadmusmahukate teenuste vallast kui tööstusest, mis on olnud seni meie ekspordimootor. Eriti aga piirimailt, kus töötlev tööstus ja teenusemajandus kokku sulanduvad.
Eesti majanduse võtmeküsimus seisneb ettevõtete kasumlikus põimimises globaalsetesse väärtusahelatesse. Kui varem konkureeriti sektorites, siis nüüd räägitakse läbilöömisest ärifunktsioonide tasandil. Konkureeritakse üksikutes tegevuslõikudes, mis suurtel ettevõtetel on maailmas laiali. Otsitakse kasumlikke ja eri tööstusharusid läbivaid ärilõike. Näiteks tänapäeva disainibürood disainivad nii autosid, arvuteid kui ka köögiseadmeid.
Sektori olulisus väheneb ka äri tulususe poolelt vaadates. Globaalsel turul teenib brändiomanik tekstiilisektoris suure tõenäosusega märksa enam kui komplekteerija kõrgtehnoloogias. Nii näiteks jääb 300 dollarit maksvast Apple’i IPodi hinnast komplekteerimise eest Hiina vaid 7 dollarit. 74 dollarit teenib kõvaketta tootja. Koore riisub väärtusahela juht ja brändiomanik Apple – 76 dollarit.
Need on vaid mõned trendid maailmamajandusest, mida kasvuvisiooni kujundamisel peame arvestama.
Maailmamuutuste uue kasvu ärakasutamiseks tuleb ennekõike arendada välja majanduse konkurentsivõimeline teravik. Edu sõltub sellest, kas ühel hetkel suudab 10–20 protsenti meie majandusest olla tootlikum kui teiste Euroopa riikide vastavad sektorid. Näiteks Jaapanis töötab alla 15 protsendi inimestest ekspordist enamikku tootvates sektorites. Sellest piisab, et majandus tervikuna oleks läbilöögivõimeline.
Eesti väljakutse on leida selline teravik ja see välja arendada. Milliste sektorite, valdkondade või ärifunktsioonide tasandil see välja kujuneb, peab selguma kasvuvisiooni loomise käigus.
Teraviku leidmise ja kokkuleppimise järel on majanduse vajalikus suunas restruktureerimiseks kaks põhimõttelist teed.
Esiteks, olemasolevate võimekuste ärakasutamine, kas traditsiooniliste majandusharude ajakohastamisega (liikumine väärtusahelas) või traditsiooniliste harude arendamisega keerukamaks (näiteks metsatööstustest metsamasinate ja -keemiatööstusse, nagu tehti Soomes).
Teine võimalus on uute võimekuste arendamine. Ühelt poolt saab seda teha uute majandusharude ületoomisega välismaalt (nt biomeditsiinisektor Singapuris). Teisalt uute valdkondade arendamisega rohujuure tasandilt (nt Silicon Valley areng USAs).
Toodud mõttekäigud ilmestavad uue kasvu põhimõttelisi võimalusi. Eduka ja laiapõhjalise koostöö tulemusena võime aastaga jõuda sisuka Eesti kasvuvisioonini. Aga kas oleme suutelised selle ka ellu viima? Selles osas on mure- ja mõttekohti.
Me oleme pealiskaudsed. Otsime rumala järjekindlusega kuldmune ja hõbekuule – üksikuid projekte või tegevusi, mis meid haljale oksale viiks. Paraku selliseid ei ole.
Näiteks ka arengufondi lauale jõudnud edukamad äriprojektid on maiste probleemide nutikad, kuid ikkagi maised lahendused. Paraku on neidki Eestis liiga vähe.
Me keskendume majanduspoliitikas pigem protsessile kui tulemusele. Eestis on suur hulk majandust ergutavaid meetmeid – kõike justkui teeme –, aga mõju majanduse nüüdisajastamiseks on nõrk. Me teeme kiiresti uusi meetmeid juurde, kuid ei võta endale aega kaaluda, kas komplekt tervikuna meid soovitud ajal soovitud suunas viib. Meie majanduse struktuur ei ole viimase kümne aastaga arenenud riikidega sarnasemaks muutunud.
Eesti riigihalduse süsteem on olemuselt sobilik väikesteks uuendusteks. Sedagi rohkem ühe ministeeriumi haldusala piires. Samas ei ole majanduse struktuuri muutmine pelgalt praeguste asjade natuke paremini tegemine.
Eestil on vaja globaalse tegutsemise oskuste ja ambitsioonidega ettevõtjaid ning spetsialiste. Tegijaid, kes orienteeruvad kultuuriruumides ning räägivad nende riikide keeli, kus meil läbilööki võiks olla. Kas me üldse oleme piisavalt sallivad endast erinevate inimeste suhtes, et rahvusvahelist äri teha? Me peame Eestit vähemalt sama suureks kui tervet maailma selle ümber. Ka oma õppeprogramme pöörame rahvusvaheliseks vaid seepärast, et Eesti tudengid saavad otsa. Mitte selleks, et maailmatasemel rahvusvahelise hariduskeskkonna loomine Eestisse suurelt ette oleks võetud.
Arengufond viib esimesel tegevusaastal läbi hulga seiretöid, mis loovad tausta kasvuvisiooni kujundamiseks. Projektiga Eesti Kasvuvisioon 2018 püüame leida ja välja pakkuda majanduse kasvuvõimalusi kümne aasta plaanis, samuti tegevusi, mis nende võimaluste realiseerimiseks 3–5 aasta jooksul ära tuleb teha.
Artikli on koostanud arengufond riigikogule 16. septembril esitatava raporti «Edasi!» põhjal.