Professor Marju Lauristin rääkis täna Tallinnas toimunud seminaril «Vabaduse lapsed», et üle 30 protsendi vene keelt kõnelevatest noortest paigutab ennast enesehinnangust rääkides redeli kõige madalamale astmele, samas kui eestlaste hulgas on madala enesehinnanguga noori 12 protsenti.
Lauristini hinnangul on tegemist väga tõsise erinevusega, mis paneb mõtlema meie haridussüsteemi, elukeskkonna ja -kvaliteedi ning perede ja kasvatuse üle. Samas ei ole rahvusvähemuste madal enesehinnang professori sõnul mitte ainult Eesti probleem, vaid seda esineb tüüpiliselt riikides, kus on palju immigrante ning kujuneb välja tõrjutute grupp.
Enesehinnang on Lauristini sõnul subjektiivne ning see pole sugugi seotud ainult rahaga, vaid ka keskkonnast antavate hinnangutega, enda võrdlemisega eakaaslasetega ning eesmärkide teostamisega.
Teisest küljest on Lauristini sõnul vene noorte hulgas palju ka neid, kellel on vastupidi väga kõrge enesehinnang. «See näitab, et vene noorte hulgas on sisemine kihistumine väga terav - on neid noori, kes on väga ambitsioonikad ja kellel on väga kõrge enesehinnang, ning neid, kellel on endasse väga vähe usku,» rääkis professor.
Lauristini sõnul säilib 20-29-aastaste vene noorte seas võrreldes eestlastega tugevam kriitiline hoiak ja usaldamatus ühiskonna suhtes ning vene noored tunnetavad tugevamalt, et nad ei suuda mõjutada asjade käiku Eesti riigis.
Samas ei tunne vene noored, et nad oleksid Eesti ühiskonnas kuidagi teisejärgulised. «Küsimus on pigem selles, et nad ei taha olla teisejärgulised, see on omamoodi protestimoment,» märkis Lauristin Postimees.ee ´le.
Positiivse ilminguna saab tema sõnul välja tuua eesti ja vene noorte elulaadide sarnasuse suurenemise. Suurt rolli mängib siinkohal professori hinnangul keeleoskus. 80 protsenti vene noortest suudab enda sõnul vabalt eesti keeles suhelda ning kui hätta jäädakse, võetakse sageli appi inglise keel. Sarnane on ka eesti ja vene noorte kommunikatiivsus näiteks arvutikasutuses ja telekavaatamises.
Lauristin usub, et mida rohkem eesti ja vene noored omavahel läbi käivad, seda enam nad üksteisele lähenevad. Professori hinnangul peaksid ka koolid pakkuma eesti ja vene noortele senisest palju rohkem ühistegevusi, olgu need siis võistlused, konkursid vm.
Paraku on Lauristini sõnul komistuskiviks sageli just vene õpetajad, kes kipuvad rohkem omaette hoidma. «Tegelikult oleks väga vaja, et vene õpetajad käiksid näiteks eesti koolides tunde andmas ja vastupidi. Õpetajatevaheline kogemuste vahetus ja praktiline koostöö oleks väga vajalik. See on väga oluline võti vene kooli reformi jaoks,» nentis professor.