Eile avaldas Postimees Tallinnas pussitamist pealt näinud Gert Miltopi arvamusloo, kus ta tõi välja, et ei mõista, miks peab olema tunnistaja nimi avalik. Justiitsministeeriumi väitel on see vajalik ausa ja õiglase kohtupidamise jaoks.
Miks ei ole kuriteo tunnistajale anonüümsus garanteeritud?
/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
21. oktoober 2015, 16:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gert Miltop asus 17. oktoobril pärast pussitamise pealt nägemist vägivallatsejaid jälitama. Pärast pättide tabamist sai talle politseijaoskonnas üllatuslikult selgeks, et tema nimi läheb koos tunnistusega kirja toimikusse ja sellega saavad süüalused vabalt tutvuda (pikemalt loe siit).
«Esiteks tuleb rõhutada, et kedagi ei saa käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Seega ei saa ka üldiselt öelda, justkui oleks kriminaalmenetluses tunnistaja identiteet kurjategija jaoks teada,» kommenteeris justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik Markus Kärner, kes lisas, et eeluurimises ja kohtumenetluses saab rääkida kahtlustatavast või süüdistatavast, kellele tuleb samuti anda võimalus end kaitsta.
Kärner selgitas, et kahtlustataval peab olema võimalik vaidlustada kohtule esitatavaid tõendeid. «Eesti on liitunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, mille kohaselt on kuriteos kahtlustataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajaid. Juhul, kui kahtlustatav või tema kaitsja ei ole tunnistaja identiteedist teadlik, on võimalused tunnistaja usaldusväärsuse vaidlustamiseks piiratud,» rääkis Kärner.
Nii näiteks ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, kes on muudetud anonüümseks.
Nii näiteks ei ole võimalik esitada tunnistaja isikust tulenevaid vastuväiteid – näiteks tunnistaja eelarvamused või eelnev hoiak süüdistatava suhtes, tõi Kärner välja.
«Eeltoodud põhjustel ning tulenevalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast ei saa tunnistaja isiku varjamist otsustada kergekäeliselt, vaid selleks peavad olema kaalukad põhjused,» lisas Markus Kärner.
«Ühiskonna huvides on see, et kohtupidamine oleks aus, õiglane ja vigadeta. See tuleneb kriminaalmenetluse seadustikust, põhiseadusest ning ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist,» lisas ta.
Politsei- ja piirivalveameti (PPA) ennetuse ja süüteomenetluse büroo vanemkomissar Kristi Mäe ütles loo kommentaariks esmalt, et Miltop on näide julgest, hoolivast ja tähelepanelikust inimestest, kellega sarnaseid väärtusi jagavad mehed ja naised aitavad igapäevaselt politseil kuritegusid lahendada.
Ütluste andmisest üldjuhul loobuda ei saa
«Tunnistajateta on see töö keeruline, kui mitte öelda et võimatu. Seetõttu saab ka ütluste andmisest loobuda vaid seadusega ette nähtud juhtudel – näiteks ei pea tunnistusi andma oma pereliikme vastu,» põhjendas Mäe karmi reeglit.
«Tulenevalt kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest võib tunnistaja isiku varjamine teatud juhtudel siiski vajalikuks osutuda. Sellisel juhul tuleb vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tagada kahtlustatavale täiendavad nö kompenseerivad garantiid, mis tasakaalustaksid riivet tema õigusele tunnistajat küsitleda,» selgitas Markus Kärner. Ta tõi välja, et kohtulahend ei või üksnes või valdavas osas tugineda anonüümse isiku ütlustele.
Mäe sõnul võimaldab seadus tunnistaja turvalisust tagada ja anonüümsust kaitsta mitmel erineval moel.
«Kui tunnistaja on väljendanud soovi mitte osaleda edasistes menetlustoimingutes ning kuritegu on võimalik tõendada ka ilma konkreetse tunnistaja ütlusteta – näiteks on tunnistaja viidanud mitmele muule kaalukale tõendile – on võimalik, et konkreetset tunnistust süüdistusse ei lisata,» rääkis ta ühest võimalusest.
Teise võimalusena tõi ta välja, et toimikus on võimalik tunnistaja kontaktandmeid tema kaitsmiseks varjata.
Miltop ei pidanud seda põhjendust kuigi adekvaatseks. «Tunnistaja nime teades ei ole kontaktandmete leidmine internetist küll midagi, mis kuuluks Jack Baueri või James Bondi kompetentsi arsenali,» kirjutas ta oma arvamusloos.
Kristi Mäe sõnul saab kahtlustatav toimikuga tutvuda vaid kaitsja vahendusel ning kaitsjal pole õigust kahtlustatavale anda toimiku koopiat koos tunnistajate andmetega.
«Lühi- ja kokkuleppementluse puhul ei pea tunnistaja ka kohtusse tulema, kuna neil puhkudel teeb kohus otsuse toimiku materjalide põhjal,» lisas Mäe.
Viimati rünnati tunnistajat aastaid tagasi
PPA kinnitusel on tunnistajate vastu suunatud rünnakud äärmiselt haruldased ning viimasest sellisest juhtumist on möödas aastaid.
«Karistusseadustik näeb tunnistaja vastu suunatud füüsilise vägivalla eest karistuseks ette kuni viieaastase vangistuse,» kinnitas Mäe.
Samas nentis Mäe konkreetset juhtumit kommenteerides, et on kahetusväärne, et hinnates inimesele ütluste andmisega kaasnevat reaalset ohtu jäi tähelepanuta tunnistaja isiklik turvatunne, mis on inimlikult sageli olulisemgi.
«Anname endast parima, et tulevikus selliseid olukordi vältida ning süütegu lahendada aidanud inimestel säiliks kindlustunne, et nende turvalisus on tagatud.»
«Tunnistaja on inimene, kes võib teada kuriteo tõendamise seisukohalt olulisi asjaolusid. Seega ei eelda tunnistajaks olemine aktiivset rolli uuritava sündmuse tõkestamisel. Kindlasti tuleb tunnustada inimeste julgust kuriteo nägemisel sekkuda, kuid arvestada tuleks siiski sellega, et ei seataks ohtu enda elu ja tervist,» lõpetas Kärner.
Miltop kirjutas, et talle tuli üllatusena, et vaid tunnistaja kontaktandmed salastatakse, kuid tema nimi läheb toimikusse ja sellega saavad süüalused vabalt tutvuda.
«Küsisin, kas ei oleks võimalik nende päise päeva ajal inimest pussitanud ja minu hinnangul narkootikumide mõju all olnud kurjategijate eest varjata ka minu nime. Sain vastuseks, et selline isiku varjamine on prokuröri töös väga harva esinev praktika ja kahjuks praegusel juhul see võimalik ei ole,» kirjutas Miltop.
Kui ta otsustas tunnistusele allakirjutamisest loobuda, siis küsiti, kas ta tõesti kardab «kaht suvalist narkomaani». «Ja vihjati, et kui ma tunnistusele alla ei kirjuta, võidakse hoopiski mind uurimise takistamise või valetunnistuse eest karistada. Lisaks soovitati mul viisakalt edaspidi sellistest asjadest eemale hoida, kui bürokraatiaga ei taha tegeleda.»
Miltop lisas, et talle ei tundugi ebareaalsena stsenaarium, kus samad kurikaelad vangist välja saades, kord jälle narkouimas (või siis mitte) ringi kakerdades peavad paslikuks mulle selle «kaebamise» eest pisut õpetust anda.
«Kas tõesti ei või minu tervist ja minu panust turvalisse ühiskonda meie riik niigi palju hinnata, et ei paneks mind kui kodanikukohust täitnud inimest mu isiku avaldamisega antud juhul potentsiaalselt eluohtlikusse situatsiooni,» küsis Miltop, kellele ei mahu pähe, kuidas õigussüsteem inspireerib järgmisel korral haavatud kannatanu aitamisest loobuma ja kurjategijatel põgeneda laskma.