Lavly Lepp: aastad teevad leebemaks

Lavly Lepa üks motodest: «Ma ei tee oma tööd sellepärast, et kedagi teisele poole müüri saata, vaid et ülejäänutel oleks turvalisem elada.» Foto: Peeter Langovits

Kes arvab, et Eesti juhtiva prokuröri ülesanne on lajatada süüalusele paragrahviga nii kõvasti, et too oigab (ai-ai-ai, see oli küll valus!), eksib rängalt. Inimlikkus pole talle sugugi võõras.
 

Endine kõrge riigiametnik Herman Simm on riigireetur. Endine laulja Mike Emelai on narkootikumide smugeldaja, nagu ka Toomas Helin.

Selle eest, et nende kohta võib täie kindlusega niiviisi öelda, tuleb tänada Lavly Leppa (35), juhtivat riigiprokuröri. Tema aitas nad süüdi mõista ja kinni panna. Sedasi, võib väita, on ta Eesti mõjukamaid naisi – ei mingit kahtlust.

Tasub lisada, et 14 aastaga on Lepa kontole kogunenud üle neljasaja jõustunud kohtuotsuse.
Nagu öeldakse: karm värk. Kas juba värisete?
Mis oleks, kui prooviks prokuröri üle kuulata? Vaatame, mis siseinfot sealt paljastub.

Teist võiks vist saada ideaalne kurjategija.
(Pisut hämmeldunud pilk.)
Sest te teate ju, mis vigu vältida, et mitte sisse kukkuda.

Kõik kuriteod jätavad jälje. Veatuid inimesi ei ole. Ei ole ka ideaalseid kurjategijaid.

Kui palju olete näinud kuritegusid, kust vastu vaatab lauslollus, ja kui palju selliseid, kus on midagigi ideaalile lähenevat?

Ma ei idealiseeriks ühtegi kuritegu. Aga ma valetaks, kui ütleksin, et ei ole olnud kuritegusid, kus olen mõelnud, et kui kurjategija oleks rakendanud oma mõistuse ja teadmised seaduslikul teel, kui palju kasu temast ühiskonnale tuleks.

Kas mäletate veel seda tunnet, kui 14 aastat tagasi esimest korda õigusemõistmise näitelavale astusite?

Usun, et kõigile on see olnud meeldejääv, ja kõik mõtlevad sellele väikese piinlikkustundega. Aga selliste kogemuste kaudu õpitaksegi.

Mäletan, kui legendaarne prokurör Hinge Brand, kel oli üle 40 aasta kogemust, ütles kunagi, et temal on rambipalavik endiselt alles. Arvan, et kohtusse minnes peabki olema rambipalavik. See tuleb kasuks: sa keskendud, kogud end, ja teiseks näitab see lugupidavat suhtumist kohtusse. Muidugi tekitavad rambipalavikku ka enne istungit ära joodud must kohv ja magamata ööd.

Mille üle käis esimene protsess, kus kaasa lõite?

Päris esimene oli üks varguse protsess, aga teine oli tapmine Koplis – surma põhjustamine ettevaatamatusest. Protsess oli venekeelne, ja Lõuna-Eestist tulnuna ei osanud ma vene keelt nii hästi, et istungil vene keeles osaleda.

Toimik oli mul peaaegu peas ja ka tõendeid teadsin täpselt, aga kui tuli minu küsimuste kord, olin suures segaduses, sest ma polnud vist päris täpselt aru saanud, millest kohtualused kõik see aeg rääkinud olid.

Kokkuvõttes läks hästi. Pärast ütlesid isegi vastaspoole kaitsjad, et mul läks korralikult. Inimene sai karistuse, mille oli ära teeninud.

Millised protsessid neljasajast on kõige keerulisematena meelde jäänud?

Keerulisemad protsessid ei ole sageli sugugi need, mis avalikkuse ees silma paistavad. Tuleb meelde üks röövlipoiste lugu: kaks 13-aastast ja üks 14-aastane otsustasid ühel hommikul hakata omasuguseid röövima.

Aga neil oli oma eetikakoodeks, kus oli põhimõte, et endast nooremaid ei röövita. Ühed kannatanud olid kaks maleklubist tulnud venda, kellest nooremal palusid nad kõrvale astuda, kui röövisid vanemalt jope, mille müüsid hiljem Kadaka turul kümne krooni eest maha.

Siis oli seal kannatanu, kel tuli ninast veri välja, kui nad teda lõid, ja nad andsid talle esmaabi. Vargil käisid nad lihtsalt selleks, et neil oli onni jaoks materjali vaja. Poisid olid peredest, kus ilmselgelt polnud lastele palju aega.

Prokuröri töös kehtib põhimõte, et sa ei tohi paragrahvi taga inimest ära unustada. Juriidilises kontekstis oli tegemist isikute grupiga ja raskendavate asjaoludega – nad kasutasid gaasiballooni relvana ja panid kuriteod toime süstemaatiliselt. Miinimummäär oli toona selle eest kuus aastat vangistust. Kaks süüalust said miinimumilähedased karistused tingimisi vangistusega.

Kurb oli see, et üks nendest poistest ei kuulnud kunagi kohtuotsust. Selle väljakuulutamise ajaks oli ta enesetapu sooritanud. Teine poistest jõudis hiljem ringiga kohtu ette tagasi, süüdistatuna tapmises.

Kui palju tohite üldse emotsioone ligi lasta?

Emotsioone ei tohi lasta üle pea kasvada, aga kui hakkad seda tööd täiesti ilma emotsioonideta tegema, tuleb ära minna.

Prokuröre süüdistatakse tihti, miks on karistus nii väike. Kui räägin mehest, kelle paragrahvid on joobes sõit, turvavöö lahti, valesti valitud liikluskiirus, keelumärgi alt läbisõitmine ja selle tagajärjel noore inimese surma põhjustamine, siis millist karistust ta väärib?

Karmi!
Aga võtame selle loo teisest küljest: noormees tuli koju, tahtis naisega rääkida. Nad elasid Lasnamäe korteris viiekesi, mistõttu naine ütles, et lähme välja. Läksid. Mees läks toasussidega. Ta oli enne jõudnud ära juua purgi džinni. Istusid autosse, sõitsid naabrite akende alt eemale, turvavööd kinni ei pannud, sõitsid keelumärgi alt läbi ja vale kiirusega kanali ääre peale.

Auto hakkas vajuma, sest oli värsket lund sadanud. Naine kukkus autost välja, auto kukkus talle peale ja ta sai hetkega surma. Kui kohtunik mehelt küsis, mis karistust ta ise arvab end väärivat, vastas mees, et te ei saa mulle karmimat karistust määrata kui see, et pean igal hommikul üles ärkama ja oma lapsele otsa vaatama. Kui nüüd küsida, mis karistust see inimene väärib, tuleb vastus hoopis teine.

Jah, äkki ei peakski karistama. Millega too juhtum lõppes?

See oli väga palju aastaid tagasi. Usun, et ta sai väga minimaalse karistuse. Ei mõistnud teda keegi vangi.

Kui sageli inimesena leiate, et surmanuhtlus võiks siiski olemas olla? Näiteks vägistajatele, pedofiilidele.

Kindlasti ma ei toeta surmanuhtlust.

Jah, teie viidatud juhtumid on väga jõhkrad. Kuid riik peab olema nii tugev ja väärikas, et ta ei käitu selliste reeglite järgi, nagu kurjategija on käitunud.

Teie vastas on kohtupingis inimesed, keda enamik kardab, ja neil inimestel on sõpru, keda samuti tasub karta.
Kui tihti teile kohtus kartus peale tuleb?

Tegelikult ei tule. Usun, et süüdistatavad annavad endale aru, et teeme oma tööd. Teiseks usun siiralt meie õigussüsteemi. Usun, et kõrge ametnikuna võin täitsa rahulikult olla kõigi süüdistatavatega vastamisi, sest riik on nii võimekas, et tagab mu turvalisuse.

On teid mõnigi kord püütud kuidagi ähvardada või hirmutada?

Vaadake, kohus on emotsionaalne koht – ikka tuleb igasuguseid asju suust välja, ka nendel, kes on barjääri taga.

Näiteks, et «ma löön prokuröri maha!»?

Ikka tuleb. See on ennekõike emotsioon, mis korraks lahvatab.

Olete tegelenud rohkelt narkoasjadega, teil on prokurörina kogemus nii Mike Emelai kui ka Toomas Helinaga. Helina mõistis kohus muu hulgas seoses Aafrikast smugeldatud tonni marihuaanaga kuueks aastaks vangi, Emelai läks seoses Venezuela kokaiiniäriga neljaks ja pooleks aastaks trellide taha.
Mis teeb narkoärikate kinnipanemise raskeks?

Narkokuriteod, nagu ka korruptsioon, on peidetud kuritegevus, mis teebki nende avastamise keeruliseks. Kui kelleltki on varastatud jalgratas või auto, teeb inimene avalduse ja asjaga hakatakse tegelema.

Alati on olemas asjast huvitatud pool. Varjatud kuriteo puhul asjast huvitatud poolt, kes tuleks kuriteost riigile teatama, ei ole. Isikute ring, kes kuriteost teab, on piiratud, aga üksi teadmine, et kuskil on liikvel 10 või 20 kilo narkootikume või on pooleli korruptiivne tehing, ei vii meid edasi.

Kas te tõesti usute, et kui inimese vangi saadate, läheb elu paremaks? Te ju teate, mis vanglas võib juhtuda... Ühelt poolt te võitlete õigluse eest, samas võite karistades teha olukorda sugugi mitte paremaks.

(Mõtleb pisut.) Pikaajalisi vangistusi küsitaksegi Eestis väga harva ja väga raskete kuritegude eest.
Jah, uskuda, et vangla kõiki parandab, oleks pime usk. Samas arvan, et vangla siiski omab mingisugust mõju, eriti kui tegemist on rikkumisega, mille eest on võimalik määrata lühiajaline nn šokivangistus.

Kui ütleme, et saad karistuseks neli aastat, millest praegu tuleb ära kanda kaks kuud, siis usun, et see mõjub küll: järgmine kord inimene enne ikka tõsiselt mõtleb, kui hakkab uut kuritegu toime panema.

Ajakirjandus süüdistab prokuröre, et lepite pättidega liiga tihti karistuses kokku. Mida kostate?
Lehed süüdistavad, jah, et prokurörid teevad kokkuleppemenetlusi.

Kuid see ei käi niimoodi, et prokurör ja kahtlustatav või süüdistatav istuvad kabinetis ja prokurör ütleb, et kirjuta alla, et oled kokkuleppega nõus. Kõikide kokkuleppemenetluste puhul on alati kohustuslik kaitsja, kes peab seisma kahtlustatavate õiguste eest.

Tegelikult on ka see töövõit, kui saavutame vastaspoolega kokkuleppe – järelikult nad aktsepteerivad seda, et kogutud tõendid on piisavalt ümberlükkamatud ja on mõistlik minna kompromissile.

Te teate alati, kui tugevad ja nimekad on vastaspoole kaitsjad. Kui palju see mõjutab protsessiks valmistumist?

Veidike ikka. Valetaksin, kui ütleksin, et see üldse ei mõjuta. Aga selle peale ei tohi väga mõelda, alati tuleb panustada parimal moel.

Kuidas te kaotusi üle elate?

Kellelegi ei meeldi kaotada. Kui kohtus läheb halvasti, tunned ikka pettumust, natuke jõuetust. Aga eks see ole nagu igas teiseski eluvaldkonnas: kui pikali kukud, siis tõused ju püsti ja kõnnid edasi. Ega keegi pikali jää. Tuleb edasi minna.

Kuid seda ei tohi võtta kinnisideeks, et pead võitma iga hinna eest.

Mis on kõige kibedamana hinge jäänud, et te ei saavutanud seda tulemust, mida ihkasite?

Ma ei saa konkreetseid nimesid öelda, sest inimesed on ju õigeks mõistetud, ja aastaid hiljem oleks minust kohatu öelda, et arvan, et mõni mees oli ikkagi süüdi. Aga kindlasti on olnud neid kohtuasju, kus mõtled, et oleks mul toona olnud veel taipu teha üht või teist või kolmandat...

Aga suurimad võidud?

Neid asju on olnud, mille üle on mul hea meel. Aga kui keegi on mõistetud aastateks vanglasse, oleks ülemäärane võidurõõm jällegi teistpidi kohatu.

Üks teie viimaseid suuri protsesse oli Herman Simmi juhtum. Kuidas seda keerukuselt hindate?
See oli huvitav ja raske, sest ei olnud vastavat praktikat: neile probleemidele, mis tõusetusid, tuli endal lahendused leida ja tõlgendused otsida. Kohtueelses menetluses ei olnud võimalik asja kolleegidega arutada ja nõu küsida, nii nagu tavapäraselt asjades ikka vahel tehakse.
Sellel protsessil oli ju kaalul Eesti maine.

Tundsite seda?

See oli Eesti riigile parim, et toimus kiire menetlus. Me ei saanud ju lasta pikalt rippuda õhus küsimusel, kas meil on riigireetur või ei ole. Siin tuli teha kiired otsused, ja selle kiire otsuseni jõudmine oli väärtus omaette.

Teine viimastel aastatel laia kõlapinda tekitanud juhtum oli Veronika Dari tapmine. Mis dilemmad seal tekkisid?

See oli kindlasti kaasus, mis jääb meelde. 7. oktoobril 2005 toimus Kreutzwaldi tänaval tulistamine. Esimene pilt oli see, et me ei tea mitte midagi peale selle, et on süüta koolitüdruk, keda on tulistatud. Kõik.

Ees ootas suur töö: tuli otsida nõela heinakuhjast. Ja ühiskonda tuli rahustada, et ei ole tegemist maniakaalse tulistajaga Tallinna kesklinnas. Samas tunnetasid kannatanu isa ees, et pead leidma vastuse, mis juhtus. Kui ühel hetkel hakkas pilt lahti kerima, oli hea tunne, et hakkadki tõele lähemale jõudma.

Dilemmasid ses asjas oli üksjagu. Ma ei tahaks sellest pikalt rääkida, sest sisimas arvan, et alaealised õigusrikkujad, isegi kui nad on väga raske kuriteo toime pannud, väärivad seda, et neil oleks elus teine võimalus.

Seetõttu võiks ajakirjandus alaealiste ja noorte kurjategijate puhul mitte küsida neilt neli-viis aastat hiljem, mis neist on saanud, mitte minna neile vangla väravasse vastu, et mis nad nüüd tegema hakkavad. Kui nad kurjategijana ära märgistada ja teist võimalust mitte anda, lähevadki nad kuritegelikule teele märksa kergemini tagasi.

Nagu ka avalikul kohtuistungil kõlas – Dari tulistaja oli noor poiss, kelle ema oli jäänud elu hammasrataste vahele: nad olid sattunud ühiselamukeskkonda, kus väga kiiresti jäi haridustee pooleli, kus tekkisid teatud sõbrad.

Ta oli pehme loomuga ja mõjutatav tüüp, aga ta ei olnud selle grupi oluline lüli. Tema oli see, kellele anti enne pingi pealt püsti tõusmist relv pihku, et sina tulistad. Kui ta pärast nuttis ja viis Kreutzwaldi tänavale lilli, kui ta sai aru, mis ta tegi, siis tekib küsimus, millist karistust ta väärib. Kas 25 aastat, kui oleks vaid võimalik?

Mina küll ei julge seda öelda. Teiselt poolt ei saa n-ö üle haletseda, sest ta on ikkagi tapnud noore tüdruku ja väärib karistust.

Kuivõrd tajute ohtu muutuda küüniliseks ja kalestunuks, kui puutute päevast päeva kokku elu varjukülgedega?

Võib-olla... Aga teistpidi, kui noor prokurör tuleb süsteemi, on tema jaoks palju rohkem musta ja valget: meie oleme head ja teisel pool barjääri on pahad. Arvan, et nii mõnegi noore prokuröri arvates võiks ka surmanuhtlus olemas olla ja rahatrahv ei ole mingi karistus, vaid vangi tuleb pista.

Usun, et aastad muudavad prokuröri leebemaks, sest musta ja valge vahel hakkab ta nägema rohkem halli tsooni. Samade asjaolude puhul küsiks noorem prokurör samale kurjategijale ilmselt karmima karistuse kui vanem prokurör. Vanemad on rohkem elu näinud.

Eesti keskmine prokurör on noor naine. Soolise võrdõiguslikkuse edendajad selle üle muidugi rõõmustavad, aga ausalt – on siin ikka rõõmustamiseks põhjust?

Noored naised on tublid ja võitlusvaimu täis ning saavad oma tööga väga hästi hakkama. Põhjused, miks naisi on palju, tulenevad 1990. aastate algusest, kui süsteem pärast Nõukogude aega muutus ja suur hulk prokuröre lahkus.

Tollal saadi aru, et politseid on ikka vaja, et tänaval oleks turvaline, ja kohut on ka vaja, et keegi õigust mõistaks – aga milleks prokurör sinna vahele? Vanast ajast oli prokuratuur ka natuke märgiga asutus.

Peaaegu osa KGBst?

Et pole mõtet neile võimu ja voli anda, olgu neid pigem vähe ja olgu nad vaikselt. Läks aega, enne kui saadi aru, et prokuröre on vaja selleks, et politsei kogutud tõendid oleksid professionaalsete juristide esitatuna kohtus sellised, mis viiks ausa ja õige kohtuotsuseni.

Olete kõigest 35, aga teie kontol on 14 aastaga juba üle 400 jõustunud kohtuotsuse – ja nüüd on teil nii avar kabinet.

See on puhas juhus (muigab). Ma tahaks oma isikust eemale minna ja öelda, et see, kes tuleb ja siin tööd teeb, sellel on kõik võimalused olemas.

Kui palju teie olete tööd teinud?

Arvan, et ei pea oma töötundide pärast häbenema. Ükski prokurör ei saa oma tööd teha kellast kellani. See pole töö, kus paned kell viis ukse kinni ja kustutad mõtted peast – see pole võimalik.
Vaid kõik tuleb ellu kaasa?

Ikka! Aga teisalt on see töö huvitav. See on hea tunne, kui saad päevast päeva teha tööd, mis sulle tõesti meeldib.

Mis nimelt meeldib?

Otsid lahendusi, püüad õigust ja tõde kohtus jalule seada ja anda oma pisikese panuse, isegi kui see on piisk merre, et ühiskond oleks turvaline. Väike maailma parandamise geen on meie töös väga oluline. Ilma selleta ei saa.

Kuidas sellest kuritegelikust maailmast siiski välja saada?

Prokurörid on samasugused inimesed nagu kõik teisedki. Ikka hobid, perekond ja reisimine –  kes mille valib lõõgastumiseks.

Ja mille teie olete valinud?

Vaat sellele ma ei vasta.

Mis on teie siht? Saada riigi peaprokuröriks?

Praegu sellised ambitsioonid täiesti puuduvad. Arvan, et meil on väga hea peaprokurör.

CV
Lavly Lepp

Sündinud 26. septembril 1975 Tartus

Haridus:
Hugo Treffneri gümnaasium 1990–1993
Tartu Ülikool, õigusteadus, 1993–1997
Tallinna Ülikool, organisatsioonikäitumise magistriõpe 2003–2005 (lõpetamata)

Töö:
2007–... riigiprokuratuuri süüdistusosakonna juhtiv riigiprokurör
2005–2007 Põhja ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör
2004–2005 Viru ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör
1998–2004 Tallinna prokuratuuri prokurör (spetsialiseerumine narkokuritegudele), sealjuures I osakonna (narko- ja raskete kuritegude osakond) juhtivprokurör
1997–1998 Tallinna prokuratuuri abiprokurör
1996–1997 Tallinna prokuratuuri abiprokuröri kandidaat

Poja ema
Lahutatud

Arvamus

Elmar Vaher
Põhja prefekt, kauane kolleeg

Lavly Lepp on prokurör, kellega võib luurele minna. Mäletan lugu 2008. aastast, kui uurisime koos soomlastega juhtumit, kus ühelt Soome ärimehelt pressiti välja kaks miljonit eurot ja lubati ära tappa, kui ta ei maksa. Istusime kolmekesi Pagari tänaval autos ja mõtlesime, kuidas tegutseda, sest tuli hakata inimesi kinni pidama.

Üks kolmest oli prokurör Lavly Lepp. Kell oli juba kaheksa õhtul, ta oleks võinud kodus olla. Aga kõiki töökäsi oli tookord vaja. Ühed asjad pidid toimuma Soomes, teised Eestis, ja kõik pidi käima sünkroonselt. Arutasime, kellel on käerauad, kellel kummikindad, kellel millised läbiotsimiseks vajalikud dokumendid kaasas. Olime kõik valmis kummikindad kätte tõmbama.

Sellise prokuröriga nagu Lavly Lepp on hea uurimist läbi viia. Ta tuleb kaasa, ei istu kabinetis, ei vaata kella. Prokuröri osalus, kui asjad hakkavad realiseeruma, on väga oluline, sest see annab talle protsessil suure eelise.

Oleme Lavly Lepaga ka palju vaielnud, isegi raksu läinud, kuid leidnud alati mõne aja pärast taas ühise keele ja meele, kuriteod ära uurinud ja tõde on selgunud.