Politsei saadab tihti välja teateid, milles palutakse avalikkuse abi mõne alaealise leidmisel. Enamasti on tegu noorukitega, kes on kodust, erikoolist või turvakodust korduvalt ära jooksnud ja kes paari päeva pärast jälle välja ilmuvad.
Politsei selgitab, miks alaealised tihti kadunuks jäävad
24. oktoober 2015, 21:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesi läheb Eestis kaduma pea iga päev, samal ajal leitakse neid ka pidevalt üles. Päris mõistatuseks jäävad vähesed juhtumid. Oktoobri esimese nädala seisuga on sel aastal tagaotsimist alustatud juba 3065 korral.
Enamikel juhtudel on tegu olnud alaealistega, kes on korduvalt kodudest, erikoolidest või turvakodudest ära jooksnud. Politsei otsis mullu kokku 611 last 1973 korral. Tänavu on politsei (5. oktoobri seisuga) otsinud 621 last kokku 2016 korral. Neile lisanduvad noorsoopolitsei poolt tagaotsitavad lapsed.
Kuigi praegugi on mõni alaealine kadunud, siis kõik sel aastal kadunud on varem või hiljem üles leitud ja nendega on olnud kõik korras.
«Peamine põhjus, miks lapsed niimoodi käituvad, on siiski kodune keskkond ning kasvatus.
Näiteks palus politsei möödunud kuu lõpus abi 11-aastase poisi leidmisel. Järgmise päeva õhtul teatas politsei, et ööseks koju mitte ilmunud poiss on leitud ja temaga on kõik korras. Postimehele teadaolevalt on poiss jooksus olnud korduvalt.
Septembri keskel jäi aga kadunuks üks 17-aastane tüdruk, kellega vanemad ühendust ei saanud, ent kes oli sotsiaalmeedias aktiivne.
Kadunud 55 korda
Põhja prefektuuri pressiesindaja Uku Tampere sõnul on sel aastal mitu alaealist olnud kadunud juba rohkem kui 30 korda. Näiteks on ühte 1999. aastal sündinud tüdrukut otsitud juba 55, 1998. aastal sündinud tüdrukut 48 ja 2000. aastal sündinud tüdrukut 44 korda.
Ühte 1997. aastal sündinud noormeest on otsitud 37, 1999. aastal sündinud noormeest 34 ning 2000. aastal sündinud noormeest 32 korda.
Mullu suutsid viis noort (14-18-aastased) kamba peale kadunud olla 351 korda. Neist kõige rohkem oli kadunud 1999. aastal sündinud tütarlaps, keda otsiti 86 korral.
«Jooksus olevad alaealised on probleem, millega tuleb politseil sageli tegeleda. Head ja mõjusat lahendust alati pole ning ühe ja sama alaealise asukohta tuleb korduvalt tuvastada,» ütles Tampere.
«Peamine põhjus, miks lapsed niimoodi käituvad, on siiski kodune keskkond ning kasvatus. Alaealised jooksevad ära ka vanematega toimunud konflikti järel, seiklushimust ja pahatihti on põhjuseks ka halb sõpruskond,» nentis Tampere.
Tavaliselt on alaealised jooksus 2-3 päeva, pärast seda tullakse jälle koju. Hiljem selgitatakse, et ööbiti sõprade ja tuttavate juures.
Eelmisel aastal jõudis üks alaealine jooksik aga lausa Šveitsi. Üldiselt on sellised «jooksikud» politseile teada varasemate õigusrikkumistega.
Paraku on ka alaealistega seotud kadumisjuhtumeid, mis pole seni lahendust leidnud. 2006. aasta veebruaris kadus 17-aastane Reili Huik, kes sõitis bussiga Tartust Elvasse kohtuma mehega, kes oli pakkunud talle tööd lapsehoidjana. Viimase kõne oma mobiiltelefonilt tegi tüdruk 14. veebruaril kell 17.45 ning pärast seda oli tema telefon välja lülitatud. Reili kadumise asjus esitati süüdistus korduvalt kohtulikult seksuaalkuritegude eest karistatud Guntars Kaziksile, ent kohus ei pidanud Kaziksi süüd tõendatuks.
Samuti ei ole seni leitud 1998. aastal sündinud Ain-Erich Osi, kes lahkus kodust 8. detsembril 2012 ning kes ei ole käesoleva ajani sinna tagasi pöördunud.
Olematud ei ole ka juhtumid, kus mõni alaealine jääb kadunuks ning otsingute käigus leitakse tema surnukeha. Tartus 16. detsembril 2013 kadunuks jäänud 17-aastane noormees leiti metsast surnuna. Esialgsetele andmetele tuginedes oli politsei arvates tegu suitsiidiga.
Nimekiri telefoninumbritest
Kadumisjuhtumeid uurida aitav SA Kadunud juht Aare Rüütel soovitab lapsevanematel läbi mõelda, mida teha juhul, kui ühel päeval enam lapsega ühendust ei saa. «Soovitan koostada nimekirja lapse sõpradest ja sõprade vanematest, kellele vajadusel helistada. Pahatihti hakkavad lapsevanemad sellele mõtlema liiga hilja,» rääkis Rüütel.
«Samuti on olemas rakendused, millega saab lapse asukohta vaadata, ent seda ei tohiks kindlasti kuritarvitada, vaid ainult juhul, kui häda käes,» märkis ta.
Rüütel on oma töös kadunud alaealistega palju kokku puutunud. Alati kui ta mõnest kadunust kuuleb, üritab ta temaga näiteks sotsiaalmeedias kontakti saada, andes SA Kadunud numbri, millele helistada saab. «Kui lapsed ära jooksevad, ei helista nad kindlasti koju ega politseisse. Neil on vaja kohta, kuhu helistada ja inimest, kellega nõu pidada, kui midagi juhtuma peaks,» märkis Rüütel.
Näiteks sattus üks kodust ära jooksnud tüdruk hääletades ühe perverdi auto peale. «Tee ääres oli üks kohvik ja tal õnnestus sinna joosta ja tualetti peituda. Lõpuks jõudis ta pärast seda ehmatust tagasi koju,» meenutas Rüütel. «Igasuguseid juhtumeid võib olla, aga kui lapsed seiklevad, siis on ohutegurid igatpidi suuremad.»
Rüütli sõnul jooksevad lapsed enamasti ära koduste probleemide tõttu - vägivald või liigne alkohol. Ent on olnud ka noori, kellel pole pähegi tulnud, et nad peaksid kedagi oma pikematest ärakäimistest teavitama.
Kui lähedane kaob
Kui keegi läheb kaduma, ei tohiks politseile sellest teada andmisega viivitada. Kiirus on eriti oluline siis, kui võib karta, et inimene on sattunud hätta või kui ta võib vajada näiteks arstirohtu või hoolt ega pruugi üksi hakkama saada.
Igal ajal võib helistada ka sihtasutuse Kadunud infotelefonile 661 6776. Aidata saab OPEROG ehk Operatiivne Otsingugrupp, kuhu kuuluvad vabatahtlikud osalevad teadmata kadunuks jäänud inimeste otsingutes esimese 72 tunni jooksul.