Sotsiaalministeeriumi kommunikatsiooninõunik Alo Raun selgitab, kuidas plaanitakse lahendada kitsaskohti, mida näevad ministeeriumid tekkivat, kui nad peavad osana töövõimereformist hakkama kvoodi korras tervisehädaga inimesi värbama.
Ministeerium selgitab: kas tervisehädaga inimeste värbamise kava toob tööintervjuule ebamugavad küsimused?
/nginx/o/2013/06/13/1827736t1hca5d.jpg)
27. oktoober 2015, 17:13
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ministeeriumid tõid oma vastustes välja, et ootavad kandideerima inimesi, kes vastavad ennekõike ametikohale esitatud vajalike teadmiste ja oskuste nõuetele ning vähenenud töövõimele ei pöörata seejuures tähelepanu. Kuidas see probleem lahendada – ei saa ju sobivama kvalifikatsiooniga inimest jätta tööle võtmata pelgalt seetõttu, et tuleb täita vähenenud töövõimega inimeste värbamise kvooti?
Me julgustame asutusi vaatama oma personalipoliitikat üle selliselt, et kvalifikatsioonilt võrdsete kandidaatide puhul eelistatakse vähenenud töövõimega inimesi. Samuti saab ju kohati võimaldada inimestel täita oma tööülesandeid paindlikult ehk arvestades nende töövõime piiranguid.
Tunnustust väärib ka näiteks valmidus rõhutada töökuulutustes seda, et konkreetne töökoht sobib vähenenud töövõimega inimestele.
Mitu ministeeriumit juhtis ka tähelepanu, et andmed puude kohta on delikaatsed isikuandmed ja vastavalt kehtivatele seadustele on selliste andmete kogumine üldjuhul lubatud vaid inimese nõusolekul. Seega, kui kandidaat värbamisprotsessis või tööle asudes ise oma visuaalselt nähtamatut puuet esile ei tõsta, ei ole võimalik sellest ka teada saada. Kuidas see probleem lahendada - ei hakata ju töövestlusel ometi küsima, et ega inimesel juhuslikult mingit tervisehäda või puuet ole?
Teave inimese tervise kohta jääb delikaatseks infoks, mille edastamise potentsiaalsele tööandjale otsustab kandideerija. See tähendab, et nii nagu praegu ei pea ka tulevikus vähenenud töövõimega inimene andma oma puudest või töövõime vähenemisest tööandjale teada.
Samas julgustame tööandjaid mõtlema avatult ja andma kandideerijatele kas kuulutuses või töövestlusel teada, et nad on valmis värbama vähenenud töövõimega inimesi. See võib julgustada kandideerijat ise teavitama tööandjat oma terviseseisundist ning võimaldab tööandjal teha vajadusel kohandusi töökeskkonnas või töökorralduses juba enne seda, kui vähenenud töövõimega inimene tema juures tööle asub.
Selleks, et suurendada tööandjate teadlikkust vähenenud töövõimega inimeste töötamise toetamise võimalustest töökohal, on töötukassa teenuste hulgas vastavad koolitused ja nõustamine.
Eesmärgi täitmist mõõdetakse registriandmete põhjal, pannes kokku valitsussektori töötajad ja vähenenud töövõimega inimesed. Neid mõõtmisi teostatakse suuremate statistiliste üksuste kaupa (nt ministeeriumi valitsemisala), mitte üksikute asutuste viisi.
Seega ei ole ühel avaliku sektori tööandjal võimalik teha järeldusi oma töötajate delikaatsete isikuandmete kohta, küll aga on võimalik jälgida valitsussektori üldist suunda vähenenud töövõimega inimeste värbamisel.
Ühtlasi pidid ministeeriumid nentima, et ratastooliga inimestel on neile juurdepääs ja hoones liikumine raskendatud. Kas töövõimereformi käigus plaanitakse ka asjaomastele asutustele eraldada raha, mille abil saaks hooneid ratastoolisõbralikumaks muuta?
Alates järgmise aasta jaanuarist hakkab Eesti Töötukassa pakkuma senisest laiemat valikut teenuseid, mis aitavad viia omavahel kokku vähenenud töövõimega tööotsija ja tööandja. Näiteks on tööandjal võimalik taotleda tööruumide- või vahendite kohandamise kulu hüvitamist, mis sobib olukorraks, kus ta soovib võtta tööle liikumispuudega vähenenud töövõimega isiku, kelle tööle asumiseks on vaja kohandada füüsilist töökeskkonda. Sarnast hüvitamist saab taotleda, kui asutuses juba töötab vähenenud töövõimega inimene ning soovitakse kohandada tööruume- ja vahendeid, et ta saaks edasi töötada.
Kusjuures see tähendab mitte ainult ehitise või konkreetse ruumi, vaid ka isikliku eluruumi kohandamist, kui see on lepitud kokku inimese töötegemise kohaks. Olenevalt konkreetsest juhtumist on võimalik hüvitada kohandamiseks tehtud kulud 50–100-protsendiliselt. Tuleb ka arvestada, et töö iseloom on ajas muutunud: tihti ei tähenda see enam füüsilises hoones viibimist, vaid seda saab teha ka näiteks kodust.
Selle küsimuse juures tasub ühtlasi arvestada, et enamik vähenenud töövõimega inimestest ei kasuta ratastooli. Tõsi, igal viiendal praegusel töövõimetuspensionäril on põhidiagnoos lihasluukonna ja sidekoehaigused, kuid see ei viita automaatselt ratastoolile.
Sotsiaalministeerium palus ministeeriumidel ja muudel põhiseaduslikel institutsioonidel anda oktoobri keskpaigaks teada, milline on nende plaan tervisehädaga inimeste värbamiseks. Oma vastustes tõid ministeeriumid omakorda välja mitmed kitsaskohad sotsiaalministeeriumi sellesisulises kavas.