Ettevõtja Tanel Joost (39) julgeb öelda, et pärast 20 aasta tagust ränka liiklusõnnetust on elu läinud ülesmäge, hoolimata sellest, et ta ratastoolis istub. Joost on saanud hea hariduse ja juhib edukaid firmasid, tema kõrval on lähedased inimesed.
Tanel Joost: näen võimalusi, mitte takistusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelmisest kohtumisest on möödunud kümme aastat. Tanel näib oma töölaua taga väga asjalik ja väljapeetud, kuid tema naeratus on ikka poisilikult aval.
Koos oma vanema venna Jannoga (42) juhib ta meditsiinitehnikat tootvat firmat Equa, nad istuvad samas kabinetis, näod vastamisi. Vennad on ka treimistöödega tegeleva firma Afterone omanikud. Kahes ettevõttes teenib leiba 30 töötajat.
Seinal ripuvad tänukirjad puuetega inimeste liidult ja majandusministeeriumilt, riiulil hakkab silma pronksist naisekuju – Eesti Noorte Kommertskoja auhind silmapaistvale noorele ettevõtjale aastal 2003.
«Lugesin hommikul kiiruga läbi tolle ammuse artikli, kus teatasin uhkusega, et üritame jõuda kahemiljonilise aastakäibeni. Praegu oli meil nõnda suur eelmise kuu käive,» ütleb Tanel rahulolevalt. Algaja ettevõtjana rääkis ta plaanist asuda vallutama välisturge – praegu läheb 80 protsenti toodangust võõrsile, peamiselt Soome, Norrasse, Rootsi ja Saksamaale. Aga tee selle trepiastmeni on olnud pikk ja mitte just hõlbus.
Vendade partnerlus
Kas lähisugulastel on keeruline koos töötada? «Pole võimalik leida teist nii usaldusväärset partnerit kui oma vend. Tihti mõistame üksteist poolelt sõnalt,» ütleb Tanel. Janno noogutab.
Kuidas on lood tülidega? «Pingemomente tuleb ikka ette, aga need hajuvad kiiresti,» vastab Tanel diplomaatiliselt. Ta tunnistab, et arusaamatuste põhjus ongi tavaliselt tema perfektsionism ja äärmine nõudlikkus nii enda kui teiste suhtes. «Janno on mulle õpetanud, et pole vaja muretseda iga pisiasja pärast.»
Teisalt – firmat ei oleks õnnestunud nii suureks arendada, kui kõike seda poleks tehtud südamega. Pühendudes. Ka oma tervist ohverdades.
«Kindlasti on vähe selliseid ettevõtjaid, kellel polnud pingeid majandusliku madalseisu ajal,» leiab Tanel. «Nii ka meil. Eelmise aasta alguses tellimused kadusid, nii kodu- kui välisturgudel valitses täielik vaikus üheksa pikka kuud. See oli justkui vaevaline lapseootuse aeg,» naerab ta.
«Pidasime vastu, hambad ristis, aga ei kärpinud ühegi töötaja palka ega koondanud kedagi. Kui sügisel saime taas palju tellimusi, olime õnnelikud, et kõik töötajad olid alles.»
Praegu on mure, kuidas tulla toime nii rohkete tellimustega. Aga see on positiivne stress.
«Erimeelsusi on meil harva. Eks me ole oma rusikavõitlused juba lapsepõlves ära pidanud,» naerab Janno.
«Kui Janno läks sõjaväkke, olin paras pätt. Näiteks pätsasin vennalt tsikli ja tegin sellega avarii. Jätsin kooli pooleli,» räägib Tanel. Autoõnnetus, kus Taneli selgroolüli vigastada sai, muutis ka suhteid vennaga.
«Minul oli tookord juba oma pere, Tanelil kui vallalisel poisil omad tegemised. Õnnetus lähendas meid, tundsin, et pean aitama vennal raskest olukorrast välja tulla,» meenutab Janno.
Juba paar kuud pärast haiglast väljatulekut sõitis Tanel koos vennaga Saksamaale autosid tooma, koos ostsid-müüsid nad autojuppe.
Tanel lõpetas kaugõppekeskkooli ja hiljem ka kõrgkooli.
Oma rada
Ettevõte Händikäpp Imidž, praeguse nimega Equa alustas humanitaarabina saadud invatehniliste abivahendite remontimisega. Esimeste oma toodete hulgas olid muudetava asendiga tualetikäsipuu ja WC-poti tool, esimeste tellijate hulgas oli ka Maarjamõisa haigla, kes on koostööpartner siiani.
Esimestel aastatel oli ekspordipartnereid leida väga raske. «Olime väikesed, meil polnud tehnoloogiat ega ka oskusi,» meenutavad Tanel ja Janno. Praegu valmistab nende firma ka kõrgtehnoloogilisi tooteid, näiteks lisaseadmeid operatsioonilaudadele.
Lisaks aitab Tanel juhatuse liikmena juhtida inglastele kuuluvat peenmehhaanikaga tegelevat firmat Oxford Engineering Eesti. Koos ülikooliaegsete sõpradega kuulub ta lustaka nimega osaühingu Kakuke juhatusse, firma impordib tooteid Kaug-Idast.
Märkamatult pöörab Tanel ikka ja taas jutu tööteemale. Pole ka ime, Tanel on ju pälvinud töömurdja tiitli. See oli aastal 2006, valiku tegid TV3 vaatajad. Siiski kinnitab mees, et on õppinud tõmbama piiri töise ja isikliku elu vahele.
Kui kergelt või raskelt on läinud Tanelil isiklike suhete loomine?
«Raskelt küll mitte, olen avatud loomuga ja sotsiaalne. Eks ma ole õppinud naistega suhtlemist Jannolt.» Vennad naeravad vandeseltslaslikult.
Praegu on Taneli kõrval tore elukaaslane, kellega koos kasvatab ta viieaastast poisipõnni. Janno peres on sirgumas kaks poega: 12- ja 16-aastane.
Vendade ühine hobi on ATV-sõit. «Minule annab see võimaluse tunda end vabana ja liikumispuudeta. Müttame seal mudas ja poris tunde,» sõnab Tanel. Külmal ajal on parim puhkus veeta nädalake soojal maal.
Et Tanel istub ratastoolis, meenub kõrvalseisjatele alles siis, kui asutame ennast väikesele ringkäigule tootmishoonetes. «Ma ise ka unustan selle ära. Olen oma igapäevaelu nõnda korraldanud, et mulle ei tule füüsiline puue meeldegi. Ma ei keskendu oma elus takistustele, vaid näen pigem võimalusi.»
Uus elu
Kas Taneli mõtted lähevad vahel tagasi ammusele õnnetusele?
«Ei. Mul on tarvis mõelda olevikule ja tulevikule, nukrutsemiseks ei jää aega,» vastab ta. «Ilmselt oleks minu elu ilma selle traagilise murdepunktita kulgenud hoopis teisiti. Kuidas, seda ma ei tea,» mõtiskleb ta. Küll julgeb ta öelda, et pärast avariid on läinud elu paremuse poole. Ta ise hakkas liikuma õiges suunas.
Esimestel aastatel pärast õnnetust ei kujutanud noor mees üldse ette, et suudab veel kunagi elust rõõmu tunda. Ajaga on ta kohanenud ja ka väärtushinnangud on muutunud.
«Tänasel päeval saan ma küll öelda, et olen õnnelik. Mul on turvaline kodu, elukaaslane, vanemad, rahuldust pakkuv tegevus, ärid. Oleks patt mitte rahul olla,» ütleb ta.
«Kui meditsiin areneb nii kaugele, et mul on võimalik jalule tõusta, küllap ma sellest kuulen. Aga ime ootuses ei jäta ma oma elu elamata.»