Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Voronež uhkustab Richteri koguga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Selline nägi kollektsiooni uhkus, Nesipaherentahati sarkofaag välja 1915. aastal, veel Tartus vahetult enne äraviimist Venemaale. | FOTO: Artjom Gizun, Voroneži oblasti kunstimuuseum

Egiptuse vaarao Ramose isikliku arhitekti ja kirjutaja Nesipaherentahati 3000 aastat vana sarkofaagi uurijaid leidsid Venemaal tahtmatu kinnituse, et selle kunstiaarde kodu oli vahepeal Eestis – sarkofaagi sisemusest tuli välja 108 aasta vanune Tartu tsirkuseafišš!

Kogu Richteri kollektsiooni näitus mahub ära sellisesse ruumi. Nurga taha jääb veel Egiptuse preestrinna muumia puust katteplaat, mis väidetavalt aga ei kuulugi Richteri kogusse. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Voroneži oblasti kunstimuuseumi direktor Vladimir Dobromirov tutvustab jumala Ptah’i puuskulptuuri, mida varem muuseumis ei eksponeeritud. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Vaidlusalune Egiptuse preestrinna muumia puust katteplaat, mis Voroneži muuseumi väitel on tegelikult Egiptuse riigi kingitus Vene keiser Aleksander III-le. | FOTO: Jaanus Piirsalu
13. sajandist enne meie aega pärit Vana-Egiptuse büst. | FOTO: Jaanus Piirsalu
Ka Imhotepi püramiidi kuju pärineb 13. sajandist enne meie aega. | FOTO: Jaanus Piirsalu

Sarkofaag kuulub nn Richteri Vana-Egiptuse aarete kollektsiooni, mis oli kunagi Tartu ülikooli üks uhkusi. Kogu tähistab tänavu 200-aastast juubelit, kuid tähtpäeva puhul avatud kollektsiooni seni suurimat näitust ei saa nautida sugugi mitte Tartus, vaid Venemaal veidi üle miljoni elanikuga Voronežis.

Ulatuslik juubelinäitus avati Voroneži oblasti Kramskoi-nimelises kunstimuuseumis oktoobri algul ning on avatud kuni järgmise aasta märtsini. «Me oleme selle näituse üle väga uhked, sest niisuguses ulatuses pole seda kollektsiooni meil kunagi näidatud,» räägib muuseumi direktor Vladimir Dobromirov.

Richteri kollektsiooni Voronežis asuvast 125 esemest on Dobromirovi sõnul väljas 63. (Lisaks on näitusel väljas veel mõned Moskva muuseumitest toodud Vana-Egiptuse-teemalised esemed). Varem oli muuseum püsiekspositsioonis saanud hoida vaid 40 eset.

«Seni oli kollektsioon üsna kaootiliselt väljas, aga 200. aastapäeva puhul õnnestus meil välja kaubelda raha ekspositsiooni laiendamiseks,» ütleb Dobromirov. «Nüüd on kõik oluline kollektsioonist vaatamiseks väljas.»

Väljapanek pisikeses saalis

200 aastat tagasi reisis noor ajaloohuviline eestimaalane, Vastse-Kuuste mõisas sündinud baltisaksa orientalist Otto Friedrich von Richter (1791–1816) Egiptusesse ning laskus seal mööda Niilust kaugele lõunasse, ostes teel kokku Vana-Egiptuse kunsti. Pärast noormehe ootamatut surma 25-aastaselt annetas tema isa Otto Magnus von Richter kogu kollektsiooni Tartu ülikoolile, mis kandis toona nime imperaatorlik Dorpati ülikool. Tänutäheks kinkis toonane Venemaa keiser Aleksander I talle kullast tubakatoosi.

«Selle kollektsiooni tähtis iseärasus seisneb selles, et tervikus annavad kõik need mälestised edasi erakordselt ereda ja tervikliku kujutluspildi Vana-Egiptusest,» seisab näituse puhul Voronežis välja antud kataloogis.

100 aastat tagasi juhtus kollektsiooni jaoks teine oluline sündmus: koos paljude muude Tartu ülikooli varadega (umbes 200 anumat antiikkeraamikat, 40 antiikskulptuuri, 92 maali Lääne-Euroopast 16.–19. sajandist, mitmest tuhandest mündist koosnev kollektsioon) evakueeriti see tsaarivõimude käsul Esimese maailmasõja lahingute eest sügavale Venemaa tagalasse: Nižni Novgorodi, Jaroslavli ja Permi. Mõni aasta hiljem, pärast suure sõja lõppu koondas Vladimir Lenini valitsus suurema osa Tartust ära viidud varast Nõukogude Venemaa pealinnast Moskvast 450 kilomeetrit lõuna pool asuvasse Voroneži vastloodud ülikooli hoidlatesse.

Tartu ülikool peab Richteri kollektsiooni, millest mõned esemed on maailmas säilinud vaid üksikute eksemplaridena, senini enda omaks. Sama enesekindlalt peab Voroneži muuseum kollektsiooni (ja muud sada aastat tagasi ära viidud vara) Venemaale kuuluvaks varanduseks ning keeldub seda tagastamast. Suurejoonelises näitusekataloogis ei mainita seejuures sõnagi Tartu ülikooli pretensioonidest kollektsioonile.

Dobromirov võtab Eesti ajakirjaniku sõbralikult vastu ja rõhutab pidevalt, et suhtub Eestisse ja Tartu ülikooli austusega. Vara on aga vara ja see küsimus ei kannata sentimentaalsust, annab Voroneži muuseumi direktor samas pidevalt mõista.

18. sajandi lõpu ajaloolises hoones asuvas Voroneži kunstimuuseumis, kus ümberringi on kaasaegsed kõrged betoonhooned nagu kindlusemüürid, on silmanähtavalt kitsas. Pärast uhket välireklaami on kerge pettumus, et sisuliselt mahub kogu välja pandud Richteri kollektsioon ära ühte väikesesse, umbes 50-ruutmeetrisse saali.

Enamiku noore Richteri kokku ostetud varast moodustavad väikesed esemed. Ainsad suuremad esemed on Nesipaherentahati sarkofaag ja kaks templipostamentide detaili. Esimest korda avalikult välja pandud esemetest on kõige väärtuslikum 43 sentimeetri kõrgune jumal Ptahi puuskulptuur.

Suurematest esemest on veel oluline Egiptuse preestrinna muumia puust katteplaat, aga selle pärinemise Richteri kollektsioonist seab Voroneži muuseum kahtluse alla. Nimelt väidab näituse kataloog, et seni Richteri kollektsiooni kuuluvaks peetud muumia katteplaat on tegelikult Egiptuse riigi kingitus 1894. aastal Vene keisrile Aleksander III-le, kes käskis selle omakorda anda Tartu ülikoolile. Kataloogis on sõna-sõnalt kirjas nii: «Kollektsiooni Eesti-kataloogis, kus on külluses uskumatuid vigu ja ebatäpsusi, kirjutatakse muumia katteplaat Otto Friedrich von Richteri kogusse, mis ei vasta tegelikkusele.»

Tervitus roosakal paberil

Dobromirov tutvustab mulle iga eset põhjalikult. On näha, et ta tunneb seda kollektsiooni tõesti hästi ja juubelinäituse korraldamine oli talle südameasi. Ta kordab mulle mitmendat korda, et kõik vähegi väärtuslik Richteri esemetest on nüüd väljas ning fondidesse jäid hoiule peamiselt veel vaid esemete tükid ja esemed, mis dubleerivad juba väljapandut.

Enne näituse avamist otsustasid Moskva Vana-Egiptuse spetsialistid uurida veidi 10. ja 9. sajandi vahetusel enne meie aega elanud Nesipaherentahati sarkofaagi sisu. Nimelt pole Venemaal teist sellist nii hästi säilinud tolle ajastu sarkofaagi.

Probleem oli aga selles, et seest tühja sarkofaagi katet ei tohtinud avada, sest see on selleks liiga õrn. Siis lasid teadlased ühe sarkofaagi avause kaudu sinna videokaameraga «ussi».

Avanenud pilt sarkofaagi sisemusest osutus Dobromirovi sõnul loodetust palju uhkemaks ja ilusamaks. Isegi tema näidatud kehva valgusega fotodelt on näha, kui rikkalikult on sarkofaagi sisemus maalitud.

Ning lisaks nägid uurijad oma silmaga ka tõestust selle kohta, et sarkofaagi oli hoitud Tartus! Millegipärast oli kellegi käsi lasknud sarkofaagis asuva pilu kaudu sinna Tartus toimunud tsirkuseetenduse roosakal paberil afiši 1907. aasta septembrist. Või siis oli keegi ikkagi 108 aastat tagasi avanud sarkofaagi ja jätnud meile sinna sellise tervituse…

Dobromirovi sõnul loodab muuseum saada toetuse sarkofaagi ja selle katte restaureerimiseks, mille järel saab selle sisemuse avada kõigile vaatamiseks. Igatahes sai sarkofaag juba uue klaasvutlari.

«Richteri kollektsiooni unikaalne väljapanek suutis Voronežis tekitada lausa väikese Egiptuse-buumi,» kinnitab Dobromirov. Näituse ümber korraldas muuseum koostöös Moskva Vana-Egiptuse uurijatega terve festivali. «Me poleks iial oodanud sellist menu. Meil oli üritusi, kuhu tuli kohale isegi 300 inimest,» räägib muuseumijuht vaimustunult.

Tagasi üles