Vene-Gruusia sõda august­is 2008: mis tegel­ikult juhtus

, Gruusia suursaatkonna ajutine asjur Eestis
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüdruk augusti lõpul Thbilisi kesklinnas plakati juures, mis nõuab Venemaa tegevuse peatamist Gruusias.
Tüdruk augusti lõpul Thbilisi kesklinnas plakati juures, mis nõuab Venemaa tegevuse peatamist Gruusias. Foto: Reuters / Scanpix

Zurab Maršania, Gruusia suursaatkonna ajutine asjur Eestis, lükkab tagasi Venemaa süüdistused Gruusia vastu, lisades, et tegelikult Venemaa lihtsalt annekteeris osa Gruusia territooriumist.

Terve maailm jälgib hirmunult Vene Föderatsiooni vägivaldset agressiooni iseseisva Gruusia vastu. Mahitades relvastatud vastupanu Gruusia Lõuna-Osseetia piirkonnas, ründas Venemaa sõjavägi Gruusiat ja okupeeris märkimisväärse osa suveräänsest riigist väljaspool Lõuna-Osseetia piire. Seda hoolimata oma väidetest «rahu valvamise» kohta, mis a priori välistab Lõuna-Osseetia piiridest väljumise.



Okupatsiooni vältel on Vene sõjavägi koos neid toetavate Lõuna-Osseetia võitlejate, kasakate ja teiste Põhja-Kaukaasia vabatahtlikega pannud kogu Gruusia territooriumil tsiviilelanikkonna vastu toime arvukalt mõrvu, vägistamisi, röövimisi ja muid põlastusväärseid tegusid. Kõik okupeeritud Gruusia linnad ja külad langesid rüüstamise ohvriks.



Gruusia linnade ja külade okupeerimisega kaasnes alati Gruusia elanike etniline puhastus ja rüüstamine. Lisatagu, et mõned päevad hiljem ignoreeris Venemaa pretsedenditu rahvusvahelise õiguse rikkumisega maailma üldsust ja tunnustas Gruusia kahe separatistliku piirkonna – Abhaasia ja Lõuna-Osseetia – sõltumatust.


Seetõttu on vajalik otsustada, kas Vladimir Putini ja Dmitri Medvedevi avaldused, et peamine põhjus Vene armee rünnakuks Gruusia vastu oli nn Lõuna-Osseetia inimeste kaitse, on tugeval alusel.



Konflikti taust ja sõjalised sammud


Küünilisel moel põhjendab maailma võimsaim tuumariik oma agressiooni väikese Gruusia vastu oma Lõuna-Osseetias elavate müütiliste kodanike kaitsmisega olematu genotsiidi eest. Venemaa süüdistab Gruusiat ka konflikti provotseerimises, mis seisnes Lõuna-Osseetia ründamises.



Tegelikult toimus kõik sootuks teisiti, mida kinnitab tagasivaade Venemaa provokatsiooni hoolikale planeerimisele. Ammu enne sõjategevuse algust paigutati Vene Föderatsiooni 58. armee Lõuna-Osseetia piiri lähedale, seda toetama toodi ka Pihkva dessantdiviis. Kogu Tshinvali tsiviilelanikkond, naised, lapsed, vanurid evakueeriti linnast palju varem. Tshinvalisse jäänud said olla vaid relvagrupeeringute liikmed või vabatahtlikud.



Mitu päeva enne suure sõjalise konflikti lahvatamist alustas Osseetia pool tihedat tulistamist. Eriti raskelt kannatasid selle all Lõuna-Osseetia territooriumil asunud grusiinide külad. Erinevalt Lõuna-Osseetia separatistidest jäid grusiinid toona oma küladesse.



On selge, et Venemaa juhtkonnal oleks õnnestunud tõmmata Gruusia relvakonflikti – kui mitte Lõuna-Osseetias, siis vähemalt Abhaasias – keset olümpiamängudega hõivatud augustikuud, mil Gruusia kedagi ei huvitanud.



Gruusia ei saanud mingil moel alahinnata sellise relvakonflikti kohutavaid tagajärgi. Just sel põhjusel ei saanudki Gruusia olla sõjategevuse algataja, iseäranis kuna lõviosa Gruusia parimaist relvajõududest viibis parasjagu Iraagis.



Vene agressiooni õigustati peamiselt Lõuna-Osseetias elavate Venemaa kodanike kaitsmisega. Mõnele Lõuna-Osseetia elanikule anti tõesti Vene kodakondsus, kuid seda ebaseaduslikul moel. Tegelikult on nad jätkuvalt Gruusia, mitte Venemaa kodanikud. Vaid osa Lõuna-Osseetia elanikest (vähemus, sest kõik grusiinid ja osa osseete vastanduvad sellele) soovivad Venemaaga liitumist. Küll jääb aga õhku küsimus, miks soovib Venemaa neid sel moel abistada ja hõivata osa Gruusia territooriumist. Selle sammuga annekteerib Venemaa avalikult osa jagamatust Gruusiast, mille terviklikkust on Venemaa ametlikult tunnustanud ja toetanud. Kuid nagu oleme juba näinud, on need jäänud vaid sõnadeks.



Teine õigustus oli väidetav genotsiid osseetide kallal. Mitme rahvusvahelise organisatsiooni, sealhulgas Human Rights Watchi hinnangul ei leitud mingeid märke Gruusia armee toime pandud genotsiidist osseetide kallal. Hoolimata Vene meedia valeväidetest Tshinvalis hukkunud 2500 tsiviil­elaniku kohta on tegelikult hukkunud 50–60 tsiviilelanikku (kes, nagu varem öeldud, olid pigem osseedi vabatahtlikud võitlejad, mitte tsiviilelanikud). Kõik ülejäänud Tshinvalis hukkunud on Vene sõjaväelased ja Osseedi relvastatud rühmituste liikmed.



Mis puudutab Tshinvali väidetavat hävitamist Gruusia armee poolt, siis Gruusia relvajõud võtsid linna üle konflikti esimesel päeval pärast väiksemaid kokkupõrkeid. Seetõttu ei saanud ka purustuste hulk linnas olla suur. Suur purustamine algas, kui Venemaa õhujõud hakkasid pommitama Gruusia armee positsioone Tshinvalis (ühe pommitaja Tu-22 tulistasid Gruusia väed ka alla). Seega vastutavad


Tshinvali purustamise eest Venemaa õhuvägi ja kahurvägi.



Olgu mainitud, et 1907. aasta Haagi konventsioon «keelab kaitsetute linnade, külade ja elumajade pommitamise või muul moel ründamise». 1949. aasta Genfi tsiviilelanike kaitset puudutav konventsioon koos 1977. aasta lisaprotokollidega keelab sõjategevuses kõik säärased teod. Me teame hästi, kuidas Venemaa täitis neid konventsioone Tšetšeenia sõdade ajal. Mitmed ajakirjanikud ja juristid on sääraseid fakte uurinud ja põhjalikult dokumenteerinud, seetõttu küsime maailma üldsuselt: millal algatatakse kriminaalasjad inimeste vastu, kes on seotud selliste kuritegudega Tšetšeenias?



Järeldus saab olla vaid üks: mitte Gruusia oma juhtkonnaga, vaid keegi teine on see, kes peab Haagi tribunali ees vastust andma Gruusia külade hävitamise eest ja tuhandeid grusiine puudutanud etnilise puhastuse eest Lõuna-Osseetias pärast Vene armee sissetungi. Kõik need faktid on dokumenteeritud. Lõuna-Osseetia separatistide liider Eduard Koikotõ on avalikult kuulutanud ajalehele Kommersant antud intervjuus, et andis isiklikult käsu Gruusia külade hävitamiseks Lõuna-Osseetias ning et ta ei luba kunagi grusiinidel Lõuna-Osseetiasse naasta. Kas see on etniline puhastus? Jah, on!



Gruusia rahva kallal toime pandud etnilise puhastuse organiseerijad loodavad pääseda karistamatult, nagu pääsesid 1993. aastal Abhaasias 250 000 grusiini vastu toime pandud etnilise puhastuse korraldajad. Kuid nende teod aastal 2008 ei jää karistuseta rahvusvahelise õiguse ees. Isegi Slobodan Milošević ja Radovan Karadžić ei suutnud karistust vältida.



On enam kui hämmastav, et Venemaa sissetungi esimestel päevadel õhutasid lääneriigid mõlemat poolt vägivalda lõpetama. Kuid vägivalda Gruusia poolt ei olnudki, sest Gruusia armee tõmbus tagasi Thbilisi suunas ning kuulutas välja relvarahu. Mitte Gruusia ei rünnanud Venemaad, Gruusia ei pommitanud Venemaa linnu ning grusiinid ei pannud osseetide külades toime etnilist puhastust. Kõik oli täpselt vastupidi.



Venemaa peamised eesmärgid


Vene-Gruusia sõja algusest on Venemaa juhid avalikult kinnitanud, et peale Gruusia jagamise ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia riigist eraldamise on nende peamine eesmärk Thbilisi okupeerimine ja Gruusia seaduslikult valitud presidendi ja valitsuse kõrvaldamine.


Lõpuks on ju Gruusia takistuseks neile venemaalastele, kes soovivad taastada Nõukogude Liitu. Gruusia sümboliseerib võitlust vene imperialismi ja sovetliku Venemaaga oma iseseisvuse ja sõltumatuse nimel.



Mõni võib väita, et ka osseedid ja abhaasid võitlevad iseseisvuse eest. Kuid see on vale – nad ei soovi iseseisvust, nad soovivad liituda Venemaaga. Võitlus Gruusia vastu pole vabadusvõitlus, vaid püüd killustada Gruusia etnilise puhastuse abil, mis võimaldaks Venemaal Abhaasia ja Gruusia annekteerida. Säärased teod on rahvusvahelise õiguse põhimõtete järgi käsitletavad inimsusvastaste kuritegudena.



Gruusia on Venemaale takistuseks Nõukogude Liidu taastamise teel. Gruusia sümboliseerib vabadust ja demokraatiat. Selle sümboli ründamisega ründab Venemaa demokraatiat ja vabadust kogu postsovetlikus maailmas. Veel on jäänud vaid Gruusia alistamine ja valitsuse kõrvaldamine, et eemaldada viimane takistus Nõukogude Liidu taastamiseks.



Paljusid kindlasti üllatab, kuidas saab selline asi sündida 21. sajandil. Kuid üllatuma ei peaks. Meenutagem vaid ajalugu: Tšehhoslovakkiat rünnati 1938. aastal samuti sudeedisakslaste kaitsmise ettekäändel. Hiljem, pärast häbiväärset Müncheni lepet Tšehhoslovakkia killustati ja liideti Saksamaaga.



Tagajärjed


Seekord jäi Gruusia ellu, kuid järgmise Venemaa agressiooni korral ei pruugi seda enam juhtuda.



Veel on võimatu öelda täpset hukkunute arvu, kuid igal juhul on Venemaa agressiooni tagajärjel surma saanud palju inimesi.



Gruusia põgenike, peamiselt Lõuna-Osseetia grusiinide küladest etnilise puhastuse eest põgenenute arv ulatub üle 100 000.



Gruusia majandusele tekitatud kahju on kohutav.



Venemaa õhujõud on kogu konflikti vältel barbaarselt pommitanud Gruusia linnu, külasid, tsiviil- ja militaarobjekte. Selle elajaliku agressiooni peamised ohvrid olid ja on tänini tsiviilelanikud. Iidne ja kaunis Gruusia linn Gori on pea täielikult purustatud.



Pole juhus, et seda tragöödiat on nimetatud Gruusia Guernicaks. Hispaania kodusõja ajal hävitas Saksa fašistlik õhuvägi Baski linna Gernika, mille oli maalile talletanud geniaalne maalikunstnik Pablo Picasso. Augustis 2008 tegid õigeusklikus Gruusias sama õigeuskliku Venemaa õhujõud. Need rahvad võitlesid külg külje kõrval fašistliku Saksamaa vastu aastail 1941–1945. Kolmest miljonist grusiinist 300 000 ei tulnud Teisest maailmasõjast kunagi tagasi.



Nüüd on näha esimesed märgid Vene vägede tagasitõmbumisest. Sellest hoolimata on oluline osa Gruusia territooriumist jätkuvalt okupeeritud.



Rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailmakorda enam ei ole. Pandora laegas on avatud ja kurjuse impeeriumi vaim on välja lastud. Uusi demokraatiaid ähvardab kõikjal oht.



Mida teha järgmiseks?


On vaja välja viia kõik Vene väed Gruusiast (kaasa arvatud Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast) nii kiiresti kui võimalik ja asendada need ELi jõududega.



Hädavajalik on luua mehhanism agressioonile rahvusvahelise vastuse, sealhulgas sõjalise vastuse andmiseks. Ükski väikeriik ei suuda ise vastu panna Venemaa-sarnase ülevõimu agressioonile.



Gruusia ei vaja maailmalt mitte ainult kiiret humanitaar- ja majandusabi, vaid kindlaid julgeolekugarantiisid uue Venemaa agressiooni puhuks.



NATO peab Venemaale saatma jõulise sõnumi. Parim oleks Gruusiale ja Ukrainale liitumiskava andmine esimesel võimalusel.



Kõik etnilise puhastuse organiseerijad ja sellele kaasaaitajad tuleb tuua Haagi tribunali ette.



Konfliktid mõlemas separatistlikus regioonis leiaks lahenduse, kui neis poleks Venemaa ebakonstruktiivset osalust. Meie kolm rahvast elasid rahulikult kõrvuti tuhandeid aastaid, enne kui Venemaa Kaukaasiasse tuli. Me leiame tee rahumeelseks ja edukaks kooseksisteerimiseks ühises ja potentsiaaliga Gruusias.



Järeldused


Gruusia jääb heasoovlikuks ja soovib ka pärast konflikti elada oma naabriga rahus. Ja kui Venemaa ei soovi Gruusiast rahus lahkuda, kordab Gruusia kunagi Winston Churchilli öeldut – «tehke oma halvim, ja meie teeme oma parima».



Inimesed peavad mõistma, et Venemaa agressioon Gruusia vastu on vaid algus. Rahvusvahelise kogukonna reaktsioon määrab, kas meie lapsed elavad rahus.


Tegelased, kes räägivad Euroopa energiasõltuvusest Venemaast, pidagu meeles sõnu: «Ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sinule.»



Pidagem neid inglise poeedi ja filosoofi John Donne’i sõnu, millest hiljem sai Ameerika kirjaniku Ernest Hemingway suure romaani pealkiri, hoolega meeles. Kui Vene pommid langevad teiste suveräänsete riikide linnades, on juba liiga hilja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles