Peale Pariisi terrorirünnakuid on lootus, et Lääs hakkab Venemaaga taas rohkem koostööd tegema, usub maailma üks tuntumaid rahvusvahelise õiguse spetsialiste Rein Müllerson.
Müllerson: USA vajab liitlasi, mitte alluvaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ma loodan, et USA, Euroopa Liit, Venemaa ja Hiina saavad aru, et tegelikult on nad kõik ühes paadis ning hakkavad tegutsema koos,» lausus Genfis asuva, 19 sajandil asutatud Rahvusvahelise Õiguse Instituudi president Müllerson Postimehele. « Ja selle raames (võitluses Islamiriigi ja terrorismi vastu-J.P.) saaksid nad lahendada tasapisi ka teisi globaalseid probleeme. Kasvõi Ukraina kriis, mis on praegu jäänud tagaplaanile. Aga ma pole kindel, et USA hakkab nägema Islamiriigis endale suurem ohtu kui Venemaas või Hiinas. Venemaa on kindlasti valmis tegema koostööd.»
Eesti kunagine asevälisminister ning aastaid mõjukas Londoni King's College'is professorina ja ÜRO eksperdina töötanud Rein Müllerson (71) on ainus eestlane (ja üldse ainus Baltimaade esindaja), kes viimasel paaril aastal on osalenud maailma valitud poliitikateadlaste kohtumisel Venemaa president Vladimir Putiniga. Nn Valdai klubi on maailma poliitikateadlastele ainus võimalus kord aastas kohtuda Venemaa poliitilise juhtkonnaga ning kuulda otseallikast nende vaateid rahvusvahelistele arengutele.
Oktoobri keskel Sotšis toimunud üritusel jäi Müllersoni osalemine kohtumisel Putiniga Eesti meedial kahe silma vahele, kuid Pariisis terrorirünnakute taustal tasub meeles pidada, mida Tallinna ülikooli õigusakadeemia president seal rääkis. Müllerson pakkus Postimehele lahkelt oma Sotši-esinemise põhiteesid:
«Üks põhiprobleeme maailmas on see, et suurriikidel on erinevad vaateid praegusele maailmakorrale, selle arengutendentsidele ning soovitud eesmärkidele.»
«Maailm on muutumas mitmepooluseliseks. Kõige tugevam on muidugi USA koos oma liitlastega (alluvatega), aga uute regionaalsete liidrite Hiina, Venemaa, India ja teiste riikide mõju kasvab. Minu arvates on see väga hea USA jaoks anda maailmas rohkem üle (kohustusi-J.P.) liitlastele, et vähendada oma koormat. Üheks impeeriumite lagunemise põhjuseks on olnud see, et nad on võtnud end kanda rohkem, kui nad kanda suudavad.»
«Potentsiaalsete liitlaste all ma mõtlen just selliseid riike nagu Venemaa, Hiina või Brasiilia. Ma ei mõtle Suurbritanniat, Prantsusmaad, rääkimata Eestist, Lätist, Leedust. Minu arust nad ei käitu nagu USA liitlased, vaid rohkem nagu alluvad. Viimane USA liitlane läänemaailmas oli Prantsusmaa, kes (Jacques) Chiraci ajal 2003. aasta talvel hoiatas sõbralikult USAd mitte tungimast Iraaki. Nii peaksid liitlased käituma, mitte nagu Tony Blair, kes Inglismaal sai hüüdnimeks Bushi Puudel.»
«Hädasti oleks vaja sellist suurriikide kokkutulekut, mis arutaks, kuidas maailmas edasi elada. Maailmas oleks vaja jõudude balanssi, ja seejuures oleks hädavajalik, et seda multipolaarset maailma, mis on praegu stiihiliselt kujunemas, ka tunnustataks de facto.»
«Kui demokraatia toimimiseks iga riigi sees on vajalik võimude lahusus (separation of powers), siis rahvusvahelistes suhetes peab olema võimude, jõudude balanss (balance of powers). See tähendabki demokraatiat rahvusvahelistes suhetes. Sest kui riigis tekib jõu kontsentreerumine ühte kohta, siis selle kohta öeldakse väga õigesti, et võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt. See on õige ka rahvusvahelistes suhetes, sest see riik (või riikide ühendus), mis arvab, et ta omab maailmas absoluutset võimu, muutub järjest arrogantsemaks, tehes vigu, mis viivad eksistentsiaalsete ohtudeni.»
«Kui pole mitmepolaarset maailma, kus erinevad jõud üksteist tasakaalustades aitavad vältida suuremaid möödalaskmisi, nagu näiteks 2003. aasta interventsioon Iraagis, siis pole tegelikult ka toimivat rahvusvahelist õigust. See oli minu põhiline sõnum.»