Enesetapud on teema, millest ühiskonnas ning ajakirjanduses enamasti ei räägita. Seda suurema halva ärahoidmiseks. «Radar» võttis ühendust Eesti vaimse tervise ja heaolu eest hoolitseva mittetulundusühinguga Avitus ning sai selgeks, et enesetappudest ja sellest, miks nii paljud eestlased nii isikliku ja lõpliku sammu astuvad, peab rääkima.
Tänases saates rääkisid enda loo kaks inimest, keda enesetapud on väga lähedalt puudutanud, lootes et kogemused aitavad abivajajaid ning tõstavad ühiskondlikku teadvust.
Esmakordselt räägitakse «Radaris» avalikult oma näo ja nimega sellest, kuidas ta napilt suitsiidist pääses. Tegemist on naisega, kel on viimased kümme aastat olnud elus kõik olemas, alates elukaaslasest ja tütrest ning lähedasest perekonnast kuni väga hea töökoha ja toredate sõpradeni. Ometi oli poolteist aastat tagasi tema elus periood, mis oleks võinud lõppeda sellega, et täna teda enam poleks.
«Ma otsustasin rääkida, kuna tean palju inimesi, kelle perekondades selline asi on juhtunud. Mul on nii kahju nendest perekondadest, kes siia maha jäävad. Mulle tundub, et meie ühiskonnas suhtutakse neisse mõistmatult. Otsitakse ikka süüdlast ja küsitakse, miks ei märgatud. Aga tegelikult peavad need, kes puntrasse satuvad, ise abi otsima. Nad peavad julgema seda ise teha,» räägib naine.
Loo teine peategelane on üle elanud armastatud inimese enesetapu ning mõistab täpselt, mida elavad üle lähedased, kes sel moel endale kalli inimese kaotanud: «Miks? See ongi kõige painavam küsimus. On asju, mis ei lähe mitte kunagi mööda. Sa õpid sellega koos elama. Suurte vaimsete hingehaavade puhul on vaja aega ja seda, et keegi õpetaks ja toetaks. Alles nüüd, üle kümne aasta hiljem tunnen, et küsimus ei mõju mulle enam nii raskelt.»