Põhivõistlusprogrammi žürii esimees Sergei Rahlin tõstab PÖFFi puhul esile selle hubasust. «Kui väljas on teil päris külm, siis PÖFFil on alati soe,» ütles Los Angeleses elav ja Hollywoodi välisajakirjanike ühingusse kuuluv Rahlin.
PÖFFi trumbiks on atmosfäär
27. november 2015, 21:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Te ütlesite, et võidufilm «Troon» on moodne film. Mis vahenditega on see saavutatud?
Ma ei ole küll teemaga väga tuttav, aga ma arvan, et on olemas selline asi nagu klassikaline korea stiilis näitlemine. Samamoodi nagu Jaapanis on kabukiteater. Aga «Troonis» sellist näitlemist ei ole. Me võime küll näitlejate mängus kohati mingite traditsioonide olemasolu aimata, aga filmis ei esine kordagi midagi sellist, millest arusaamine eeldaks eelnevaid teadmisi.
Karaktereid on lihtne jälgida ning isa ja poja vaheline konflikt on ju tegelikult universaalne teema, mitte midagi vaid Lõuna-Koreale omast. Ma ütleksin, et selles draamas või isegi tragöödias on palju šeikspiirlikke elemente ja lugu tõuseb ka sellistesse kõrgustesse. Ning kuna me Shakespeare´i tunneme hästi, on see ka meile arusaadav.
Nii et see on Lõuna-Korea film, millest saab aru ka Euroopa publik?
Jah, võib nii öelda küll. Sest kui me nüüd idamaade näite juurde tagasi tuleme, siis ma küll väga austan Jaapani kabukiteatrit või siis Hiina Pekingi ooperit, aga sinna minnes tean juba ette, et see ei ole realistlik. Kuid «Troon» ei ole ebaloomulikult ülestiliseeritud, siin teenivad kogu kujundus ja dekoratsioonid vaid loo jutustamise eesmärki.
Parima režissööri auhind läks Vitali Manskile filmi «Päikese all» eest. Kas otsustasite režissööri esile tõsta selle tõttu, et ta jäi enda juurde kindlaks ka kohalike võimudega võideldes?
Tegelikult olime žüriis natuke segaduses, kuna see näeb välja nagu dokumentaalfilm, aga samas siiski ei ole seda. Filmida tuli ju sisuliselt Põhja-Korea propagandafilmi, aga viis, kuidas Manski sellega hakkama saab, on muljetavaldav. Ta ei ole kasutanud mingit voice-overit, vaid suutnud selle materjali piires, mis tal olemas oli, öelda seda, mida ta tahtis. Asetades kaamera veidi kõrvale, pannes selle varem käima või siis kinni. Samuti on kaameratöö siin väga ilus.
Kuulsin muide ka, et tema kaameral oli kaks mälupulka ning et ühe mälupulkadest andis ta lõunakorealastele, et nad saaksid teha oma filmi. Aga ma ei tea, kas nad on seda teinud.
PÖFF on nüüd A-klassi festival. Kuidas hindate võistlusprogrammi taset? On see võrreldav teiste samasuguste festivalidega?
Programmi tase on täiesti rahuldav ning ma arvan, et kuna nüüd on see A-klassi festival, tõmbab see tulevikus kindlasti ka paremaid filme ligi.
Igas seekordseski filmis oli tegelikult midagi, mis kutsus selle üle arutlema. Näiteks parima operaatoritöö preemia võitnud film «Koidik» oli täiesti originaalne, kogu film ongi üks suur nõukoguliku hullumeelsuse metafoor. Silma paistis ka Hispaania film «Pruut», mis ei ole küll arthouse-film, aga siiski linateos, mis on täis kunsti. See põhines Lorca kuulsal poeemil ning on leitud väga sobiv pildikeel, mis just Lorca poeesiaga kokku kõlab.
Muidugi ei saa teie festivali võrrelda Berliini või Cannes´iga, kuid ma arvan, et PÖFFi suureks trumbiks on just atmosfäär. Tallinn on väga hubane linn ja inimesed on väga sõbralikud. Kuna linn on nii väike, siis kohtuvad ka festivali külalised pidevalt ja vestlevad omavahel. Nii et kuigi teil väljas on päris külm, siis PÖFFil on alati soe.