Viimaste nädalate traagilised juhtumid, mil koolikiusamine on viinud mitu noort inimest enesetapukatseni, sundisid kokku kutsuma vestlusringi gümnasistidega, kes leiavad, et vaimne vägivald alg- ja põhikoolis tapab psühholoogiliselt ning võibki viia elust lahkumiseni.
Postimehe vestlusringis osales neli õpilast, kes kõik käisid enne gümnaasiumi astumist väikeses koolis. Kristen Aigro (17) õppis enne Tallinna 21. kooli Lagedil, Annli Heinsalu (17) enne Jakob Westholmi gümnaasiumi Lasnamäel. Tõnis Teinemaa (19) astus Tallinna reaalkooli pärast Keila kooli lõpetamist ja Raplas õppinud Triin Roos (18) valis edasiseks teeks Tallinna teeninduskooli.
Kuidas te koolivägivalda tajute?
Kristen: Põhikoolis oli vaimset vägivalda palju rohkem.
Annli: Mina põhikoolis seda ei tundnud, aga nüüd gümnaasiumis olles ei ole meil veel klassis omavahel täit sidusust tekkinud.
Tõnis: Oleneb, mida üldse vägivallaks lugeda. See on ju ka vägivald, kui keegi paneb teise õpilase kotti kolm õigekeelsussõnaraamatut, mille «nalja» ohvriks langenu siis rahumeeli koju tassib. Seda juhtub, aga mina ei peaks seda otseselt vägivallaks.
Kuid selliseid «naljad» tekitavad ju ikka pinget, et miks just mina olen selleks välja valitud.
Tõnis: Kõik ei mõista neid.
Triin: Vaadates tagasi enda kooliteele, siis umbes 7. klassis hakkab mõistus pähe tulema ja põhikooli lõpp on juba päris talutav. Seal pole tunda vägivalda, on pigem naljad, millest kõik ei pruugi küll aru saada. Gümnaasiumisse on juba õppima tuldud.
Ma ise õpin kutsekeskkoolis, mis on kakskeelne – seal on nii eestlased kui ka venelased –, ja me omavahel küll ei suhtle, aga meil ei ole ka konflikte. Seda võib ka ju koolivägivalla alla liigitada, et me ei suhtle venelastega. Aga me ei tunne selleks eraldi vajadust. Saame normaalselt läbi.
Aga miks te ikkagi ei suhtle?
Triin: Meil on tunnid eraldi ja nii ei tekigi kontakti ega otsest kokkupuudet.
Kas rahvuse pinnal mõnitamist ei ole?
Triin: Võib-olla väikeste seltskondade tasandil, aga üldiselt mitte. Mina saan kõigiga hästi läbi. Mul on juba selle üle hea meel, et saan vene keele praktiseerimise kogemuse.
Tõnis: Vägivald on seotud väärtushinnangutega. Reaalkooli on inimesed tulnud õppima, et saada endale korralik haridus ja ettevalmistus elukutsevalikuks. Tavalistes koolides on õpilaste huvid erinevad, mõned tahavad õppida, teised mitte.
Triin: Kui räägime üldiselt 5.–7. klassist, siis seal on poiste omavahelist nügimist, ringijooksmist ja tüdrukutega norimist ikka väga palju. Puberteediea käitumine! Aga naljade tegemine on ohtlik – osa saab neist aru, osa mitte.
Mul on konkreetne näide: inimene lasi end muudkui mõnitada ja kõrvalt vaadates nägin ju, et need lollid naljad pole õiged ega normaalsed. Küsid siis tema käest, et miks sa lubad sel kõigel sündida, ja ta vastab: ah, mis vahet seal on, peaasi et nad suhtlevad minuga.
Tõnis: Tagumist ja peksmist on ju ka lasteaias, aga kasvades ei anta aru oma jõu kasvamisest. Ehk põhikoolis ei jõua poiste puhul mõistus jõuvarustusele järele ja nii tehaksegi haiget. Ehk jõudu on, aga aru mitte.
Kristen: Praegu on 21. koolis sisse viidud kord, et 12. klassi poisid tegelevad ka 7.–8. klassi poistega, kuna sageli on neil põhikoolipoiste silmis suurem autoriteet kui õpetajatel.
Milline on vaimne vägivald?
Triin: Näiteks eiramine. Kui tuleb tööd teha gruppides, siis soovitakse, et kõik panustaksid võrdväärselt. Kui tead, et üks inimene ei ole valmis sada protsenti panustama ja ta pigem häirib kõigi tööd, siis jääb ta välja.
Millise kõige võikama koolivägivalla tunnistajateks olete olnud?
Triin: Tooksin ühe väga valusa näite. Õppisin tollal Rapla ühisgümnaasiumis. 7.–8. klassi poisid läksid omavahel kaklema. Nende vahele tuli üks noor ja üldiselt edumeelne, ajaga kaasas käiv õpetaja, kes valis välja ühe poisi, ütles, et tema on pätt ja tema on kõiges süüdi.
Koolis oli suur trepp, mida see poiss pidi siis pühkima hakkama. Seal oli suur rõdu, kus põhimõtteliselt terve koolirahvas sai seda «etendust» pealt vaadata, telefonidega pildistada ja filmida, ning pärast oli sotsiaalmeedia neid pilte täis.
Poistele tuli õppetund anda, aga kas selleks peab õpetaja niimoodi alandama? Poiss oli linnas ja sotsiaalmeedia kaudu terves Eesti naerualuseks kui kooli trepipühkija.
Tõnis: Kõik õpetajad ei oska veel arvestada, millised võimalused annavad mobiiltelefonid koolis.
Triin: Kuigi ammu võiks, sest telefonid on absoluutselt kõigil ja sotsiaalmeedia annab väga palju võimalusi hoopis teistlaadseks koolikiusamiseks.
Tõnis: Vaimne vägivald ongi peamine teema. Füüsiline vägivald on märgatav ja seda saab kergemini reageerida, aga vaimse poole pealt tuleb ignoreerimine, mittearvestamine. Kui üks inimene jääb klassis ikka täiesti üksi, siis võib see väga kurnav olla.
Kristen: Meie klassis on inimesi, kes eelistavadki eraldi olla. Nad ei seltsi ka vahetundide ajal, vaid õpivad näiteks. Keegi ei nori nendega selle pärast, sest see on nende enda valik. Põhikoolis oleks sellise asja puhul vaimne vägivald kindel.
Et kuidas sa julged erineda, eks? Aga kes peaks märkama või sekkuma?
Tõnis: Õpetaja näeb ainult seda, mis konkreetselt tema silme all toimub...
Kristen: ... ja kaasõpilased ei lähe kindlasti rääkima, sest ei soovita oma sõpra jamasse vedada või endale jama kaela tõmmata.
Triin: Gümnaasiumis on inimesed juba väljakujunenud isiksused ja neid muuta on väga raske. Märkama ja sekkuma peab algklassides ja seda koostöös klassijuhatajate, koolipsühholoogidega. Nad ju näevad ära, millisel lapsel on oht muutuda teiste suhtes vägivaldseks või siis sattuda ohvriks. Siis saaks neid noori inimesi veel muuta, nende väärtushinnanguid suunata.
Tõnis: Keskkoolis on, võib isegi öelda, üsna ükskõik, mida teised teevad. Põhikoolis on teiste tegemised ja teiste arvamused hoopis olulisemad.
Vägivalla põhjuseks on ka see, et õpilastel on teinekord lihtsalt igav. Siis leiavad nad negatiivse väljundi.
Kristen: Jah, igavus on üheks põhjuseks ja siis leitakse selline negatiivne meelelahutus.
Kas koolis psühholoogi juurde üldse julgetakse minna?
Kristen: Vabatahtlikult ei soovi eriti keegi minna.
Tõnis: Selle juures on, jah, selline aspekt, et kui oled agressiivsem inimene ja lähed psühholoogi juurde, siis näib see teiste jaoks juba Seewaldi juhtumina. Sõna «psühholoog» juba ise kõlab kuidagi hirmutavalt ja esimest sammu astuda on väga raske.
Triin: Pigem on tõesti psühholoogi juurde minek nagu karistus. Kui on arengutestid ja keegi saadetakse pärast seda psühholoogi juurde, siis imestatakse, et kui hullud need tulemused siis olla võisid.
Ehk abi asemel läheb olukord veelgi hullemaks.
Annli: Minu tutvusringkonnas on küll päris palju inimesi, kes suhtlevad psühholoogiga. Võõra inimesega on teinekord ikka lihtsam arutada kui õpetaja või siis vanematega.
Mina mõtlesin ka eelmisel aastal, et lähen kooli psühholoogi juurde, aga kui avastasin, et kooli psühholoog ja minu psühholoogiaõpetaja on üks ja sama inimene, siis jäi see käik katki.
Tõnis: Just! Siis tekib ju mõte, et mida ta võib infoga teha. Kas läheb ja räägib klassijuhatajaga või vanematega? Dilemma on lihtne tekkima. Oled õpetaja või psühholoog.
Kes peaks märkama seda, kus on rumal nali, kus süütu poiste kaklemine ja kus juba tõsine probleem, millele järgnevad näiteks enesetapukatsed...
Kristen: Enesetapumõtted tulevad väga ootamatult. Nendeks ei saa kuidagi valmis olla. Nende inimeste puhul mõtled, et kõik oli ju väliselt korras, aga kuidas ma ei märganud tema sees toimuvat...
Annli: Kindlasti on aga õhus märgid, et midagi sellist võib juhtuma hakata...
Tõnis: ... jah, vanemad peaksid rohkem tegelema lastega ja neid märke välja lugema. Vanemad peaksid uurima, kuidas koolis läheb, mis lapsel hingel on. Ema-isa oskavad ju oma last näha ja märke lugeda. Aga vanemad on tööl, neil pole aega lastega tegeleda.
Kristen: Aga me ei saa ju vanemaid kuidagi suunata või valida, kuidas nad peaksid käituma.
Tõnis: Seda küll, aga sellest peab rääkima, et kui laps jääb oma murega üksi, siis võib ta leida väga totra lahenduse oma murede lõpetamiseks.
Kristen: Tihtipeale on nii, et inimene, kes räägib, et teeb enesetapu, tegelikult selleni ei jõua. Seega tulevad need väga ootamatult.
Tõnis: Räägin nüüd küll endale veidi vastu, aga samas ei saa märkamist jätta ainult vanemate kanda. Vanemad näevad seda, mis on ainult kodus, õpetajad seda, mis koolis toimub. Kui kodus on kõik hästi, aga koolis on probleemid, siis kuidagi peaks kodu-kooli suhtlus käima.
Annli: Sõbrad peavad samuti märkama.
Kuidas kool ja kodu omavahel üldse suhtlevad?
Kristen: Arenguvestlused peaksid õpetaja ja lastevanemate vahel toimuma.
Tõnis: Need toimuvad, aga ma arvan, et seal räägitakse pigem õppetööst ja hinnetest. Koolivägivald võib olla pidev, aga suuri juhtumeid on ikka harva. Kui kõik lapsevanemad hakkavad nüüd muretsema, siis selleks kindlasti põhjust pole.
Kas seksuaalse orientatsiooni pärast on koolis kiusamist?
Kristen: Meil mitte, aga olin vahetusõpilasena Ameerikas ja kuna seal oli gei-noori nii palju, siis mõtlen, et kuidas meil neid üldse koolieas ei ole. Kas nad on kõik kapis või kuidas?
Ei julgeta välja tulla.
Tõnis ja Kristen ühest suust: Meil ei aktsepteeritaks neid üldse!
Tõnis: Aga homoseksuaalide probleemid on pigem heaoluriikide mure, kus turvatunde ja hakkamasaamise probleemid on lahendatud.
Kas jõukuse, perekonna staatuse järgi on kiusamist?
Triin: Pigem on see põhikoolis. Et palju sul on raha, kes on su vanemad. Gümnaasiumis oled ise isiksus.
Tõnis: Reaalkoolis on see täiesti kõrvaline teema, kes on su vanemad. Seal rõhutakse õppimisele. Aga põhikoolis ikka jälgitakse, et mis riided on seljas ja nii edasi. Ei peaks ju kandma suurt Armani silti seljal, vaid normaalselt riides käima.
Erineda on ohtlik?
Tõnis: Kui keegi tuleb kooli megalaheda T-särgiga ja teine tuleb 1980ndate ruudulise triiksärgiga, siis see tekitab võõrastust. Sa ei pea tulema kooli nii erilisena.
Kristen: Samas, siis sa ei julgegi enam erineda, vaid peadki olema osa hallist massist.
Tõnis: Oleneb, kas sa suudad välja kanda selle triiksärgi või mitte. Kui ei suuda, siis tule tavalistes riietes – keegi ei kiusa siis sind.
Triin: On neid, kes teadlikult kannavad erinevat stiili, aga on neid, kes olude sunnil riietuvad erinevalt.
Kas teil on sülearvutid lubatud?
Tõnis: Kaasas on, aga ei tohi kasutada.
Annli: Meil on blokeeritud juurdepääs erinevatesse kanalitesse...
Kristen: ... et sa ei saaks minna Facebooki või Elu24.
Kõigil ei ole ju võimalust osta lapsele laptop’i. Et see keeld on ju hea?
Kristen: Asi liigub küll tehnika poole, aga praegu pole asi nii hull.
Kas saab välja joonistada tüüpi, kes on kiusatav?
Tõnis: Massist erinev.
Triin: Ta võib olla ka näiteks hästi aktiivne ja tüütu, mis muutub 24/7 targutamiseks, mida ei jaksa keegi kuulata.
Tõnis: Kui võrdlen tüüpkoole ja teisi koole, siis reaalkoolis on kõik erilised. Kõik saavad teha, mida soovivad, ja õppimist soodustatakse. Tavakoolis üritatakse initsiatiivi maha suruda.
Kristen: Ei ole nõus... Tulen ise väikesest koolist ja olen nüüd eliitkoolis. Olen olnud kogu aeg aktivist ja seetõttu arvati, et saan, mida tahan, ja saan õpetajatega paremini läbi, aga ma ei saaks öelda, et eliitkoolis on nüüd kuidagi erilisem, teistmoodi ja kõik saavad kõigiga hästi läbi.
Seda küll, et motivatsioon hästi õppida on eliitkoolis ühtsem. Omad probleemid on nii eliitkoolis kui ka nn tavakoolides.
Kuidas meie vestlust kokku võtta? Et ei oleks nii traagilisi juhtumeid, kus noored inimesed lähevad oma elu kallale...
Tõnis: Vähem Ameerika filme. Sealt saadakse ideid.
Kristen: Mõnes mõttes küll, aga ma vaatan ju samu filme, ent mul ei teki soovi kellegi kallal vägivallatseda. Oleneb inimese mõttemaailmast ja seda nii lihtsalt ei muuda.