Ooperi risttolmlemine draama ja tantsuga kultuurikatlas

Alvar Loog
, esteet
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Noortepärase ooperi sõnaline osa jäi näitleja Kristo Viidingu ja Liis Proode kanda.
Noortepärase ooperi sõnaline osa jäi näitleja Kristo Viidingu ja Liis Proode kanda. Foto: Grete Kodi

Läinud nädala kolmel järjestikusel õhtul etendus Tallinna Kultuurikatlas Fääri saartelt pärineva Sunleif Rasmusseni (s 1961) interdistsiplinaarne lühiooper «Hullu mehe aias» (2006). Kuna kogu lavastusmeeskond ja trupp koosnes ühe erandiga vaid eestlastest (ka libreto oli tõlgitud eesti keelde), võib julgelt rääkida mitte pelgalt kultuurivahetusest, vaid kiiduväärt panusest kohaliku ooperikunsti üldpilti ning arengusse.


Olgugi et ooperi (ning pealegi veel lühi-, nüüdis- ja välisooperi) kohta harjumatult võimas reklaamikampaania rõhus eelkõige eksootikale, oli selle teose etendamine tähelepanuväärne mitte geograafilistel, vaid üldesteetilistel põhjustel.


Traditsiooni edasi viimine


See Fääri saarte väidetavalt esimene (ja küllap ka seni viimane) ooper võlus ning jäi meelde eelkõige sellega, et püüdis õhtumaade ligemale 400-aastast ooperitraditsiooni ühtaegu nii ületada kui edasi viia. «Hullu mehe aias» oli maitsekas ja toimiv katse ühendada ooperit sõnateatri ning tantsuga. Kahe peategelase dünaamilised karakterid peegeldusid kolmes erinevas meediumis kuue erineva artisti kaudu, pakkudes nii kontraste kui kokkukõlasid.


Pidevalt pulseeriva orkestri-biidi (dirigent Veronika Portsmuth) saatel lahti rulluva loo jutustamine oli jäetud eelkõige draamanäitlejatele (Liis Broode ja Kristo Viiding). Ooperisolistid (Pirjo Püvi ja Risto Joost) seisid lava kõrval ning moodustasid oma napisõnaliste või semantilises plaanis sootuks abstraktsete partiidega pigem osa orkestrist. Vahetu karakteri asemel olid nad rohkem selle kaja.


Tantsijate (Triin Reemann ja Silver Elvest) kaasamine lubas lavastajal mängida tempode ja lähiplaanidega, suunata mõttelist objektiivi nüanssidele, mis muusikas ja/või sõnas muidu kaduma oleksid läinud. Täiesti eraldiseisev, ent dramaturgilises plaanis taotluslikult staatiline oli «hullu mehe» tegelaskuju (Aare Kruusimäe).


Muusikaliselt on «Hullu mehe aias» modernse helikeelega sümbolistlik seisundiooper, mille väike orkestrikoosseis, kontratenori kasutamine ning lapsi puudutav sisu sunnib paratamatult juba ainuüksi vormitasandil tõmbama paralleele (mitmete) Benjamin Britteni teostega.


Maitsekas tervik


Selle hämar ja tsitaadiline kujundikeel, eksistentsiaalse üksilduse poeetika ning külm ilu kehtestasid esteetilise omaruumi nii helis, sõnas kui lavastuses. Robert Annuse režii oli muusikale vääriliselt intensiivne ja täpne. Maitseka koguterviku tekkimisel rääkisid valjuhäälselt kaasa fantaasiarikkad kostüümid (Samal Blak Fääri saartelt), elutute dekoratsioonidega duetti tantsiv koreograafia (Triin Reemann) ning leidlik, ent mitte pealetükkiv videokunst (Lauri Sepp).


Ning veel midagi positiivset: nii palju noori kui neljapäeval kultuuritempliks nimetatud (mitte disainitud!) endises tööstuskeskkonnas, polnud allakirjutanu ooperietendusel suhtarvuna veel kunagi kohanud. Ooperi tulevik otsustatakse teadupärast mitte muuseumi funktsioonis suurtes ooperimajades, vaid eelkõige väikestel kõrvallavadel ning seda teeb pealekasvav publik.

Lühiooper


«Hullu mehe aias»


• Helilooja Sunleif Rasmussen (Fääri saared)
• Dirigent Veronika Portsmuth
• Lavastaja Robert Annus
• Osades: Pirjo Püvi, Risto Joost, Aare Kruusimäe, Liis Proode ja Kristo Viiding
• Tantsijad Triin Reemann ja Silver Elvest

Esietendus 10. septembril Tallinna Kultuurikatlas

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles