Ministeerium vaeb, kui paljudele vangidele valimisõigust anda

Dagne Mihkels
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eluaegne vang Romeo Kalda
Eluaegne vang Romeo Kalda Foto: Terje Lepp/ Õhtuleht

Justiitsministeerium vaevab juba pikemat aega pead, kuidas peaks muutma seadusi, et enne järgmisi valimisi 2017. aastal ei ummistaks kohtuid vangide kaebused, milles nad nõuavad õigust valimistel osaleda.

Tänavu kevadel, märtsi esimesel pühapäeval sai eluaegne vang Romeo Kalda igatsetud meelelahutuse – relvastatud konvoeerijate saatel viidi mees Tartu Vanglast Märjamaa vallavalitsusse, kus ta sai tühjaks tehtud valimisruumis anda oma hääle Riigikogu valimistel.

Taasiseseisvunud Eestis oli see esimene kord, kui süüdimõistetud ja vanglas karistust kandev vang valimistel osaleda sai. Samal päeval pälvis samasuguse meeldiva vahelduse igapäevasele tüütule vanglaelule teinegi kinnipeetav, Andrus Erik, kelle toimik, mis sisaldab mitmekesist loetelu kõikvõimalikest kuritegudest alates tapmisest, röövimisest, vahi alt põgenemist kuni kelmuseni, viitab paadunud retsidivistile.

Asjaolu, et valimise privileegi, võitu riigi üle ja lõbusõitu riigi kulul said nautida politseinikutapja, kellele 2010. aastal mõisteti  järjekordsete, vanglas sooritatud jõhkrate kuritegude eest teine eluaegne vangistus, ja paadunud retsidivist, ajas marru võimustruktuuride esindajad ja naeruvääristas riiki.

Eesmärk vangide valimiskeelul, mida kasutatakse vähemal või suuremal määral kõikides demokraatlikes riikides, on ära hoida eelkõige just selliste isikute osalemist valimistel, ometi läks teisiti.

Selles on «süüdi» Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokoll, mille Eesti ratifitseeris juba 1993. aastal. Selle konventsiooni alusel on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud viimase kümne aasta jooksul rea otsuseid, mida peab järgima ka Eesti.

Eesti pole nimelt kaugeltki ainus riik, kes praegu vangide valimisõiguse probleemi lahendada püüab, võideldes seejuures avaliku arvamuse ja üldise õiglustundega. Just see on olnud põhjuseks, miks probleem on endiselt aktuaalne näiteks ka Suurbritannias.

2005. aasta sügisel tegi inimõiguste kohus kuulsa lahendi kohtuasjas Hirst vs Ühendkuningriik. Kaebajaks oli sarnaselt Romeo Kaldaga mõrva eest eluaegset vangistust kandev mees. Kohus leidis, et riik ei tohi seadusega automaatselt välistada kõigi vanglakaristust kandvate isikute õigust valida -  see oleks ebaproportsionaalne, kuna ühe suure isikute grupi automaatne väljajätmine ei võimalda teostada valimiste eesmärki ehk selgitada välja rahva tegelikku tahet.

Probleem polnud mitte selles, et kohus oleks arvanud, et mõrvar tingimata peab saama valida, selgitas inimõiguste kohus oma lahendis. Probleem oli selles, et riik ei olnud seadnud täiendavaid kriteeriume ega teinud regulatsioone, millised vangid võivad valida, ja seetõttu võitis mõrvar riiki ning sai valida.

Just seetõttu said kevadel valida ka loo alguses mainitud vangid Eestis. Seda küll mitte inimõiguste kohtu otsuse ja isegi mitte riigikohtu otsuse, vaid ringkonnakohtu otsuse alusel, sest sobivalt valitud  ajastuse tõttu ei jõudnud riigikohus enne valimisi antud asjas otsust teha. Ringkonnakohus lähtus oma otsuses inimõiguste kohtu lahenditest  - vahepeal on inimõiguste kohus teinud veel vähemalt kolm sarnast lahendit, näiteks Austria, Itaalia ja Türgi osas - ja asjaolust, et Eesti peab täitma ratifitseeritud välislepinguid.

Humoorikas konks on, et pärast kevadisi valimisi, milles vangid Andrus Erik ja Romeo Kalda kenasti osaleda said, tegi riigikohus lahendi, milles analüüsis nende kahe mehe kaebust ja leidis, et kumbki neist ei peaks antud asjaolude põhjal saama valida.

Riigikohtu esimees Priit Pikamäe nentis, et põhiseaduslikkuse järelevalvemenetlus ongi üks võimalus probleemi lahendada – kohus teeb iga kord, kui vang kaebuse kohtule esitab, oma analüüsi ja otsustab, kas just see vang saab või ei saa valida. Kuid selge on see, et tegu oleks üsna ebamõistliku lähenemise ja kohtu ressursi raiskamisega – innukad vangid uputaks kohtud oma kaebustega. «Kardame vangide aktiveerumist,» sõnastab Pikamäe ettevaatlikult kohtunike hirmu.

«Jah, on oht, et enne järgmisi valimisi võib tulla vangidelt arvukalt nõudeid halduskohtule valimisnimekirja kandmiseks,» nentis ka justiitsminister Urmas Reinsalu.

Vangid on väga teadlikud oma õigustest, neil on palju vaba aega ja igavus piinab; paljud neist on end vanglas ka juriidiliselt harinud. Nad teavad, mille üle kaevata, kuidas kaevata, ning Kalda ja Eriku eeskuju on päris kindlasti innustav.

Üksikjuhtumite arutamisest oluliselt mõistlikum on lähtuda inimõiguste kohtu soovitustest ja reguleerida riigis seadustega, millised vangid saavad valida, nentis Pikamäe.

Reinsalu rõhutab, et piirang suuremale osale vangidest peab igal juhul jääma, see on ühiselu väärtuste küsimus. Küsimus on, millistele vangidele võiks valimisõiguse kinkida.

«Vangis istuvate tahtlike kurjategijate valimisõiguse keeld peab säilima,» kinnitas minister. «Üks võimalus on selge kataloogiga määrata need kuriteod, mille eest süüdi mõistetud ja vabaduskaotust kandvad isikud valimisõigust teostada ei saa. Võimalik on ka defineerida see keeld läbi selle, et kui isikud on kuriteo toime pannud just tahtlikult, mitte ettevaatamatusest.»

Riigikohtu esimees Priit Pikamäe suhtub viimasesse plaani ettevaatlikult. «Tahtlikkusest ainult piisa,» nentis ta. «Ettevaatamatuse eest vanglakaristust kandvate isikute hulk on marginaalne.» Lisaks on inimõiguste kohus teinud juba viis aastat tagasi Türgi riigi suhtes lahendi, kus märgitakse, et inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga pole kooskõlas ka kõigilt tahtliku kuriteo eest vanglakaristust kandvatelt isikutelt hääleõiguse äravõtmine.

Veel enam, lahendis Austria riigi vastu leidis inimõiguste kohus, et riik ei tohi otsustada isegi seda, et valida ei saa kõik need, kes kannavad pikemat kui üheaastast karistust. Ka see oleks «ebaproportsionaalne».

Üks võimalus on tõesti välja tuua kuriteod, mis ei kujuta endast suurt ohtu, ja anda nende eest vangis istuvatele isikutele valimisõigus, nentis Pikamäe.

Veel üks võimalus on Pikamäe sõnul veel - panna uus kohustus maakohtunikele. See tähendaks, et iga kord, kui keegi süüdi ja vangi mõistetakse, teeb kohtunik otsuse ka selle kohta, kas see isik saab valida. «Selline lahendus kohtunikke muidugi ei rõõmustaks, sest see tähendaks sisuliselt parlamendi otsustamise ülesande veeretamist kohtusüsteemi õlule,» selgitas Pikamäe. See pole lihtsalt «ei» või «jah» andmine, otsus eeldab kohtunikult korralikku põhjendust.

Eestil pole probleemi lahendamine õnneks nii raske nagu näiteks Venemaal, kus riigi seadusandluse kooskõlla võõimiseks inimõiguste kohtu praktikaga tuleb lausa põhiseadust muuta.

Justiitsminister Reinsalu sõnul tuleb ministeerium vangide valimisõiguse eelnõuga välja uuel aastal. Millise lahenduse ministeerium välja käib ja kui palju vange see juba 2017. aastal, mil toimuvad kohaliku omavalitsuse valimised, hääletama laseb, selgub seega varsti.

Tänavu novembri seisuga viibis Eesti vanglates ligi 2700 kinnipeetavat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles