Välisriikides elavad eestlased leiavad, et rahvuskaaslaste programmi toetused on väga olulised nende lastele eesti keele ja kultuuri õpetamisel – just side Eestiga on see, mille tõttu koduriiki hiljem tagasi tullakse, selgub programmi mõju-uuringust.
Eesti riigi toetus vaadeldud programmi perioodil 2009–2013 oli eesti keele ja kultuuri õpetamisel välisriikides väliseestlaste hinnangul vajalik ja selle kadumine halvendaks oluliselt keeleõppe järjepidevust ning levikut – pea pooled keeleõpetajad loobuksid ilma toetusteta keele õpetamisest.
Rahvuskaaslaste programmi nõukogu esimees, haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Madis Lepajõe rääkis Postimehele, et kuna eestlaste arv välisriikides on tublisti tõusnud, ent programmi eelarve suurenemist pole ette näha, siis tuleks panustada eelkõige nendele tegevustele, mis on kõige vajalikumad.
Praegu koondub tähelepanu lastele eesti keele õpetamisele. «Meie hinnangul ei saa Soomes umbes 3000 last üldse mingisugust eestikeelset õpet, aga see ei ole seotud sellega, et Soome riik seda kuidagi takistaks, vaid pigem nende laste vanemaid ei huvita see, et säilitada sidet Eestiga ja lastele eesti keelt õpetada,» nentis ta.
Samas on väga palju vanemaid, kellel on järjest suurem huvi eestikeelsete e-õppe materjalide järele. Praegu on umbes 150 last, kes õpivad eesti keelt ja kultuuri regulaarselt üle veebi Üleilmakoolis, mille tegevust korraldab Helsingis asuv Eestikeelse Hariduse Selts. Iga esimesse klassi minev eesti päritolu laps, ükskõik kas ta läheb kooli Rootsis, Ameerikas või Austraalias, peab Lepajõe sõnul saama eestikeelse aabitsa.
Rahvuskaaslaste laste koju meelitamiseks on oluline nende füüsiline sisenemine eesti keele keskkonda – Eesti kõrgkoolis õppimine ja vahetusaastal käimine (selleks ka programmilt stipendiumi saamine), praktika Eesti ettevõttes, osalemine noorte keele- ja kultuurilaagrites välismaal, et luua omavahelist võrgustikku. Mida parem on keeleoskus ja tihedam suhtlus siin elavate sugulastega, seda suurem on võimalus, et oma tulevik seotakse Eestiga.
Nii nagu jäädav naasmine, on ka õppima tuleku tagamaad pigem emotsionaalsed. «Õppima tulek on üldjuhul seotud teadmisega, et nende juured või päritolu on seotud Eestiga,» sõnas uuringu läbi viinud Merli Aksen Tartu ülikooli rakendusuuringute keskusest RAKE.
Uuring kinnitas, et Eestist lahkumise põhilised põhjused keerlevad ümber töö ja madala palga. Märkimisväärne põhjus oli ka pettumuse ja tõrjutuse tunne. Siia naastes nentis üle poolte, et ei tule majanduslikult hästi toime, mistõttu mõtles 43 protsenti uuesti lahkumisele.
Kõige enam mõjutas otsust Eestisse tagasi tulla uuringu järgi perekonna ja sugulaste olemasolu Eestis. Teisel kohal oli eelistus elada Eestis. Oluline oli soov, et lapsed käiksid just Eestis koolis – siinset üldharidust hinnati välismaal kõrgelt. Tähtis on ka töö leidmine ja nõustamine, et tagasitulles aru saada, kuidas siin asjaajamine käib.
Enamik tagasi tulnud eestlasi tunnistas, et oleks naasnud ka ilma tagasipöördumistoetuseta, siiski arvas ülekaalukas enamus, et seesugust toetust peaks tulevikus edasi maksma. Tagasipöördumistoetus on taotleja kohta maksimaalselt 2000 eurot.
Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi sõnastas programmi eesmärgiks eesti keele ja meele hoidmise välismaal. «Tegelikult Eesti riigi mõte ei ole teha kogu maailma õnnelikuks ja võidelda võõraste eest, vaid eelkõige diskrimineerida positiivselt ühte rahvuskultuuri ja keelt ja see on eesti keel ja kultuur,» lausus ta.
Rahvuskaaslaste programmi eelmise perioodi kogumaksumus oli 3,6 miljonit eurot ehk umbes 720 000 eurot aastas. Praeguse, kuni 2020. aastani kestva programmi iga-aastane eelarve on umbes 750 000 eurot.
Väljaspool Eestit elab hinnanguliselt 150 000–200 000 rahvuskaaslast. Ministeeriumile teadaolevalt õpib käesoleval õppeaastal välismaal eesti keelt 3500 last.
Uuringu käigus viidi programmi sihtrühmade hulgas läbi veebiküsitlus, millele vastas 747 rahvuskaaslast, ja üldküsitlus, millele vastas kokku 1161 rahvuskaaslast. Lisaks tehti dokumendianalüüs, fookusgrupi intervjuud ja 62 süvaintervjuud.