Jutud liivakastinurgas

Esme Kassak
, eriprojektide toimetaja / toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Parim 
jututuba: liivakasti on kogunenud aasta ja kuue kuu vanume Anna Brita Allas, tema ema, loo autor Esme Kassak, aasta ja kümne kuune naabripoiss Rene Reineberg ja Aire Raidma oma lastega, viiese Pilleriini ning aasta ja viie kuu vanuse Kaspariga.
Parim jututuba: liivakasti on kogunenud aasta ja kuue kuu vanume Anna Brita Allas, tema ema, loo autor Esme Kassak, aasta ja kümne kuune naabripoiss Rene Reineberg ja Aire Raidma oma lastega, viiese Pilleriini ning aasta ja viie kuu vanuse Kaspariga. Foto: Allar Allas

Kui noore emme sõbrannadel pole veel lapsi või on need juba suuremad, pole nendega titeasjandusest suurt midagi rääkida. Ühel hetkel tahaks aga nii väga kellegagi suhelda ja kogemusi vahetada. Kust leida vestluskaaslasi?

Muidugi on alati võimalik võtta lahti suvaline perefoorum, kust saab head nõu ka ise suud avamata ehk siis foorumisse sisse logimata ja oma muresid kirja panemata. Teemad korduvad iga natukese aja takka, sageli on keegi samas asjas juba sõna võtnud. Spetsiifilisemate ja tõsisemate hädade puhul on aga soovitatav nagunii vastava spetsialisti poole pöörduda, siis «netinõu» ei aita.


Üks täiesti kindel paik teiste emmedega kohtumiseks on liivakastid ja mänguväljakud. Sinna ei pea aega kirja panema nagu titeringidesse, ja tunnitasu ei küsi ka keegi. Kohtumise ajad kujunevad välja laste rütmidest lähtuvalt kombinatsioonis hea ilmaga. Esmane suhtlus piirdub viisakustega, nagu põnnide nime-vanuse küsimine või dialoogid seoses nende omavahelise suhtlemise jälgimisega, kuid paljutõotav algus seegi.

Liivakast kui õue keskpunkt


Kui meie koduhoovi arendaja poolt lahkelt välja reklaamitud mänguväljaku algatuseks liivakast toodi, tegi see ühelt poolt rõõmu – asjad siiski liiguvad –, jättis aga teisalt külmaks, sest ilmadki olid veel külmad ja laps üksnes roomas. Viimane asjaolu muidugi ei takistanud teda ilma soojenedes liivakasti tõstmast.

Nüüdseks on liivakastile lisandunud kiiged, mis peibutavad lisaks lähikonna pisematele ka teismelisi. Eks päris väikestel ole vahel üsna ohtlik vuhisevate jalgade all toimetada, kuid hea, et suurematelgi leidub koduõues tegevust.


Kui seni olin märganud vaid kõrvaltrepikojas elavat naabripoissi, kes koos vanaisaga esimesi samme tegi, siis nüüd on selge, et pisikesi on siin veel ja veel. Üle õue elavad meie pere Britast kuu noorem Kaspar ja kaks kuud vanem Mia. Kusagilt majade vahelt on hakanud meie liivakastis käima Marta oma emmega. Üle tänava elav Jaan läks sügisel lasteaeda. Järjekorras ootab veel Kaspari naaber Rene.


Kuid titemelu ei käi ainult eesti keeles. Puid ja maid on jagamas tragid Tilare, Vasja ja Artjom – kõik kahesed. Lisaks võis päikselisematel päevadel liivakasti kõrval toolil jalga puhkamas ja päikest püüdmas näha ka tulevasi emmesid.

Hea kogemus lasteaiaks


Kui peres pole nooremaid-vanemaid võsukesi, siis on just (mini)mänguväljak lapsele esimene koht, kus õppida teistega arvestama ja asju jagama, ilma et suuremaks kisaks läheks. Teatud korda vajab ka liumäe järjekord, mis vahel reguleerub ise, vahel jälle nõuab emade-isade-vanaemade sekkumist. Poistele õpetatakse juba varakult, et nad ootaksid kenasti, kuni pisiplika on üles roninud ja oma pika liu teinud. Mis siis, et meie tirts armastab vahel lihtsalt seal redelil üles-alla turnida. Vanaemad lihtsalt oskavad kommetest lugu pidada.


Hea koht on liivakast ka laste arengu võrdlemiseks. See loob omalaadse taustsüsteemi ja annab aimu teatud protsessidest. Just liivakasti-vestlusnurgast sain kinnitust ja julgustust, et lapse päris-päris esimestele sammudele järgnebki umbes kuuajaline settimisperiood ja siis alles algab tegelik harjutamine. Mõistes, et asjad liiguvad oma loogilist rada pidi, jäi muretsemist oluliselt vähemaks.

Potitamistest  kaubandusteadeteni


Lisaks kõikvõimalikele südant rahustavatele võrdlustele jookseb liivakastinurka kokku seegi info, missugused toredad üritused kusagil aset leiavad ja milliseid häid pakkumisi leiab siin või seal lasterõivaste osas.

Saab teada sedagi, milliste lasteaedade järjekorras siinsed rüblikud on – nii mõnegagi tõotab tulevik sama teed, kui vähegi kohti vabaneb. Kas või see viimane seik teeb spontaanselt tekkinud suhtlusringid anonüümsest netifoorumist tunduvalt väärtuslikumaks.


Nii nagu internetis leidub rohkem või vähem asjalikke teemasid, ulatub ka liivakasti ääres räägitav seinast seina – sõltuvalt sellest, kui palju aega parasjagu on ja millist tähelepanu pisikesed nõuavad.

Üle hoovi elaval Airel on lisaks enda viieaastasele lasteaiaplikale ja pooleteiseaastasele Kasparile kantseldada naabrinaise ligi kahene Rene. Silmi, käsi ja sõnu peab jaguma kõigile. Ja ega ma isegi pole liivakasti juures enam oma rollis nii kinni.

Nelja-viiesed vennaksed küsivad kenasti meie plika liivakastimänguasju ja pajatavad ühtlasi oma kolimisplaanidest Saaremaale. Kuulan ära ja kiidan osavate turnimistrikkide eest. Ühe kolmese plika, kelle vanemaid pole ma kunagi näinud, tilkuvat nina ei saanud aga kuidagi puhtaks pühkimata jätta.

Sageli tuleb suurematele liivakastilistele osavat selgitustööd teha, miks meeldib väikestele nende tähtsaid liivaobjekte lõhkuda või miks ei ole hea mõte liumäge liivaga üle kuhjata ja läheduses kive loopida.


On äärmiselt mugav võtta kätte arvuti ja minna foorumisse jutustama, kuid sageli tähendab see lapse eemaletõrjumist tedagi paeluvast põnevast esemest ja tähelepanuta jätmist. Liivakastis saab kõik see ühendatud – lapsel oma tegevus ja sõbrad, emmel omad. Ja jutud pere pisimate viimatistest saavutustest võivad alata.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles