POSTIMEES.ee
Kui palju inimesi jäi aastal 2015 Eestis kadunuks? Kes leiti üles? Mis saab edasi?

Jaheda sügispäeva õhtupoolik. Ühes Eesti maapiirkonna väikeses korterelamus võtab maad vaikus. 20ndates aastates naine kiirustab uksest välja. Vaatab viivuks elukaaslase poole ja ütleb kohmamisi, et läheb poodi. Tunnid mööduvad, kuid koju ta ei naase ja mobiiltelefonile ei vasta. Mees avab Facebooki ja kirjutab naise kadumisest. Teade levib kiiresti. Politseisse jõuab avaldus kadunud inimese kohta ning naist asuvad otsima tema õde, vabatahtlikud ja politsei. Neli päeva hiljem leiab õde ta naiste varjupaigast.

Miks noor ema enam koju ei naasnud? See oli hirm, mis sundis teda alkoholi- ja vägivallaprobleemidega elukaaslase eest peitma. Kuigi ta oli lähisuhtevägivallast teatanud ja varemgi päevi kadunud olnud, läks ta ikka ja jälle mehe juurde tagasi. Ainult et seekord otsis teda taga ka tema õde, ainus lähisugulane, kelle juures ta end korduvalt peitnud oli. Teed õe juurde teadis tema elukaaslane nimelt hästi. Sedapuhku varjas naine end ühe sõbra juures, kes töö tõttu pidevalt sõidus oli ja kelle auto kõrvalistmel ta end turvaliselt tundis. Mõni päev hiljem sai kadunud inimeste otsimisega tegelev SA Kadunud temaga ühendust ja veenis teda naiste varjupaika pöörduma.

Selline lugu ei ole sugugi haruldane. Suur osa kadumisi on seotud halbade lähisuhetega – inimene ei taha enam koju minna, sest seal pole turvaline või ta lihtsalt ei talu seal olemist ning kaob tahtlikult.

Ent ühtegi kadumisjuhtumit ei saa pidada tüüpiliseks. Olenemata sellest, kas inimene kaob tahtlikult või tahtmatult, tuleb tema kadumisest teavitada politseid viivitamatult. «Õigeaegne teade kadumisest võib päästa elu, sest kadumise asjaolusid võib lihtsaks hinnata alles tagantjärgi,» toonitab politsei.

Kuidas leida üles rohkem inimesi?

Möödunud aastal jäi teadmata kadunuks rekordiliselt 45 inimest. Tartu politseileitnant Kert Kotkas usub, et Eestis võiks luua eraldi kadunud isikute otsimise seaduse.

«Kui me otsime kadunud inimest haldusmenetluse raames, kuid meil on vaja tõendite kogumisel rakendada ka kriminaalmenetluse sätteid, siis saame seda üldiselt teha. Me ei saa teha üksikuid toiminguid. Me ei saa näiteks tuvastada isiku kadumisejärgset finantskäitumist, et kas seda on või mitte,» tõi ta välja.

Pangasaladust tohib krediidiasutuste seaduse alusel prokuratuurile või kohtueelse uurimise asutusele avaldada vaid kriminaalmenetluses. «Haldusmenetluse korral ei ole võimalik pangasaladust saada ja me tunneme teatud situatsioonides sellest puudust. Just esimestel tundidel võib see olla eriti oluline, et näeksime, kas inimene on pangaautomaadist raha võtnud ja näeksime kaamerapilti,» põhjendas Kotkas.

Ent politsei ei saa ainult selle toimingu tegemise pärast kriminaalmenetlust alustada. «Me ei alusta kriminaalmenetlust, kui puuduvad asjaolud, mis viitaksid kuriteole.»

«Praegu on kadunud inimese otsingu meetmed oma iseloomult ja olemuselt pigem sellised, mis on suunatud olukorrale, kui inimene satub hätta. See pole küll kuigi perspektiivikas, kuid olen juba mõnda aega mõelnud, et Eestis võiks olla kadunud isikute otsimise eriseadus, mis võimaldaks koondada erinevate organisatsioonide jõupingutusi, reguleerida kas või seda, et saaks meditsiiniasutustelt, sealhulgas psühhiaatrilist abi osutavatelt meditsiiniasutustelt infot selle kohta, kas isik on sinna toimetatud,» pakkus Kotkas.

Seadus võiks politseileitnandi arvates hõlmata ka pangasaladuse saamise võimalust. «Praegu on info liikumine seotud bürokraatiaga, kuid protseduurid võiksid olla lihtsad, selged ja kiired. Isiku kadumisel võiks otsingu teostaja lihtsalt ja kiirelt olulise info kätte saada. See ei ole aga väga perspektiivikas, sest tähendaks veel ühte seadust. Praegu pigem tajutakse kõiksugustes asjades ülereguleerimist,» leidis ta.

Võrus otsisid kadunuks jäänud Markkust sajad inimesed
Allikas: Reporter.ee

Justiitsminister Urmas Reinsalu ütles, et pole kahtlustki, et riik peab rakendama kogu oma jõu kadunud inimeste otsimiseks, eriti juhul, kui see puudutab alaealisi.

Õiguslikult on ministri sõnul inimese kadumise korral enamasti tegemist vahetu kõrgendatud ohuga korrakaitseseaduse mõttes, mis annab aluse väga erinevate haldustoimingute tegemiseks. Selle alusel on võimalik näiteks isikuid küsitleda, nõuda dokumente, kohaldada sundtoomist, positsioneerida telefoni, siseneda valdaja nõusolekuta tema valdusesse, vaadata läbi isikut, valdust ja vallasasja jne.

Erinevus kriminaalmenetlusest seisneb Reinsalu sõnul selles, et viimasel juhul on võimalik teostada mõningaid jälitustoiminguid, mida haldusmenetluses teha ei saa. Selliseid toiminguid teostatakse aga siis, kui need on asjakohased, esineb reaalne kuriteokahtlus ning enamjaolt ka siis, kui on olemas kahtlustatav.

Näiteks ei saa kadumisjuhtumi korral kriminaalmenetluses asuda automaatselt kõiki telefone pealt kuulama, samuti puudub enamasti põhjus kuritegu matkida või politseiagenti kasutada. «Vajadusel on võimalik haldusmenetlusest operatiivselt üle minna kriminaalmenetlusele,» lisas Reinsalu.

SA Kadunud juht Aare Rüütel leiab, et kadunud isikute puhul tuleks kohe alustada kriminaalmenetlust ning luua tuleks tagaotsimisgrupp. Vaja oleks ka tihedamat suhtlust lähedastega.

Igal aastal jääb kadunuks kuni kümme inimest, kelle kadumise taga võib olla kellegi kuritegelik käsi. «Kui me ei lahenda neid juhtumeid, ei saa me ka kunagi teada, kes on need inimesed kadumiste taga. Tegemist on väga ohtliku mõistuse, oskuste ja kogemuste kooslusega isikutega, kes on lisaks tapmisele võimelised peitma kuriteo jälgi,» lausus Rüütel.

On üks asi, mida kurjategijatel ei ole võimalik peita – see on kadunud inimese varasem käitumisharjumus, tema normaalne igapäevane korduv tegevus, mille lõppemisele ei ole loogilist seletust, märkis SA Kadunud juht. «Näiteks lapse lasteaiast toomine, kolm korda nädalas trennis käimine, iga päev kindlatele inimestele helistamine, mobiiltelefoni sees hoidmine,» loetles ta.

Kui ilmneb, et inimese käitumine kadumise järgselt erineb oluliselt tema tavapärasest käitumisest, tuleks Rüütli arvates kadumisele järgneval päeval alustada kriminaalmenetlust, seda eriti alaealiste puhul, kes ei ole võimelised iseenda eest vastutama. «Esimese 24 tunni jooksul ei ole võimalik saada infot, mille põhjal saaks kuriteo täielikult välistada. Suurim probleem ongi praegu, et isiku varasem käitumine ei ole aluseks kriminaalmenetluse alustamiseks,» märkis ta.

Tänane politseiametnike suhtlus teadmata kadunud isikute lähedastega on Rüütli hinnangul puudulik. «Lähedastega võiks kohe esimesel päeval hakata suhtlema nõustaja ja PPA sideohvitser, kelleks ei ole menetleja. Lähedastega on vaja suhelda iga päev. Samuti oleks vaja luua ülevabariigiline tagaotsimisgrupp, kes puhtalt jälitamisega tegeleks. Nendeks tegevusteks puuduolevad vahendid saaks küsida sisejulgeoleku fondist,» soovitas Rüütli.

Ka igaüks ise saab midagi ära teha, et neid kergem leida oleks, kui midagi juhtuma peaks. Lubada oma mobiiltelefoni asukohta positsioneerida, jätta koju suletud ümbrik oma Google’i, Facebooki ja muude kontode paroolidega, teha mõnele lähedasele ligipääs oma pangakontole, jätta koju oma sõprade, klassi, trennikaaslaste nimed ja kontaktid. Perekonnaliikmete peale mõeldes võiks iga poole aasta tagant täita oma lapse ID-ankeeti, soetada oma lapsele, emale ja isale väike võtmehoidja suurune jälgimisseade jne. Samuti ei tasu oma lapse vana hambaharja ära visata, vaid ümbrikusse panna, et tema DNA olemas oleks.

Aita leida!

2015. aasta viimasel nädalal seisis Postimehe veebiportaalis üleval 30 tänavu teadmata kadunuks jäänud inimese kuulutust.

  • Novembris kadunuks jäänud 17-aastane Kristina võib liikuda Põhja-Tallinnas või Lasnamäel. Ta on 170 cm pikk ning tal on heledad õlgadeni juuksed. Tüdruku vasakul põsel on tihedalt sünnimärgid.

    Kristina

  • 36-aastane Pavel lahkus 4. detsembril oma elukohast Sillamäel. Ta on 170 cm pikk, kõhna kehaehitusega. Mees kandis punast jopet, tumesiniseid pükse ja jalas musti töösaapaid.

    Pavel

  • 78-aastast Niinat nähti viimati 29. detsembril Tallinnas Pallasti tänaval. Ta on 165 cm pikk ja kõhna kehaehitusega. Tal on lühikesed hallid juuksed ja halli värvi silmad. Naisel puuduvad esihambad.

    Niina

  • 15. jaanuari õhtul kella 19 paiku lahkus oma kodust Kuusalu vallas teadmata suunas 39-aastane Anti. Mehel on kombeks kanda dressipluusi kapuutsi silmadeni tõmmatult. Ta võib maanteedel hääletada.

    Anti

  • 17. oktoobril lahkus oma elukohast Tallinnas Sõpruse puiesteel 26-aastane Jaanus. Mees on 180 cm pikk ja täidlase kehaehitusega. Tal on pikad tumedad juuksed, mida kannab patsis, lisaks võib ta olla habetunud.

    Jaanus

  • 17-aastane Markkus jäi Võrus kadunuks 24. oktoobril. Viimati viibis ta öösel kell 00.30 Räpina maanteel Säästumarketi kaupluse juures. Ta on 161 cm pikk, pruunide juustega ja kõhnema kehaehitusega.

    Markkus

  • 27-aastane Kaido lahkus Viljandi linnas Põhja puiesteel asuvast kodust 11. oktoobril. 19. oktoobril pidanuks mees naasma Soome tööle, kuid sinna ei ole ta jõudnud. Politseil on alust arvata, et mehe elu on ohus.

    Kaido

  • 39-aastast Rened nähti viimati Viljandis Leola tänaval 20. oktoobril kella 17 paiku. Mehel on terviseprobleeme. Ta on lohiseva kõnnakuga ja kühmu tõmbunud, tõmbab tavaliselt kapuutsi silmini ning on närviline.

    Rene

  • 60-aastase Aavoga ei saanud lähedased ühendust aasta kahel viimasel nädalal. Ta peaks liikuma Pärnus või Pärnumaal. Ta on 170 cm pikk ja hallide lühikeste juustega. Mehe paremal käel on suur tätoveering.

    Aavo

  • 21-aastane Kristo lahkus 28. augustil oma kodust Aakrest. Teda nähti viimati samal päeval kella 11 paiku Aakre bussipeatuses. Ta on 190 cm pikk, pruunide juuste ja kõhna kehaehitusega, kannab prille.

    Kristo

  • Juunikuu lõpus Lüganuse vallas Maidla külas kadunud 27-aastane Eston on 185 cm pikk ja kõhna kehaehitusega. Tal on paremal käel pooleliolev tätoveering. Samuti on mehel suur tätoveering seljal.

    Eston

  • Alates 4. septembrist ei ole vanemad saanud ühendust 17-aastase Elif-Annabeliga, kes viibib ilmselt Tallinnas ning võib liikuda ringi ühe noormehega. Tütarlaps on umbes 172 cm pikk ja kõhna kehaehitusega.

    Elif-Annabel

  • 24-aastast Teetu nähti viimati liikumas Sindis ja Pärnus. Politseisse pöördusid lähedased 18. augustil. Ta on 185 kuni 190 cm pikk, kõhna kehaehitusega ja tumedate lühikeste juustega.

    Teet

  • 15-aastane Anastasija võib ringi liikuda Lasnamäe piirkonnas. Viimati nähti tüdrukut 20. augustil Tallinna lastekodus Pihlaka tänav 18, kus ta ka alaliselt elab. Anastasija on keskmise kehaehitusega.

    Anastasija

  • 53-aastast Victorit nähti viimati 2. jaanuaril oma kodukohas Maardu linnas Ringi tänava juures. Arvatavalt kannab ta musta värvi poolpikka karvase äärega kapuutsiga sulejopet.

    Victor

  • 53-aastane Eerik lahkus Mõisakülas asuvast hooldekodust 25. juulil. Ta on 180 cm pikk, turske kehaehituse. Mehe vasakul käel on tätoveeringud. Politseil on alust arvata, et mehe elu võib olla ohus.

    Eerik

  • 37-aastane Ilmar lahkus Urvaste külas asuvast elukohast 2. juuli kella 5.30 paiku, et minna tööle, kuhu ta ei jõudnud. Ta on tugeva kehaehitusega, 182 cm pikk. Mehe sõiduk leiti Kanepi bussipeatuse lähistelt.

    Ilmar

  • 20-aastast Renelit nähti viimati 28. juunil, kui ta lahkus Tartus Annelinnas asuvast kodust. Ta on 175 cm pikk ja kõhna kehaehitusega. Tema sõiduauto, Toyota Corolla, leiti Tartus Aura veekeskuse parklast.

    Renel

  • 13. juuni varahommikul avastas pereliige, et oma Tallinnas Männiku teelt asuvast eluasemest on lahkunud 89-aastane Laine, kes ei pruugi adekvaatselt tajuda ümbrust ega teada enda nime, vanust vms.

    Laine

  • 12. juunil lahkus Tallinna psühhiaatriahaiglast 26-aastane Heinrich. Ta on 175 cm pikk, kõhna kehaehitusega. Lahkumise hetkel oli seljas hall jope, helebeež kampsun, jalas hallid teksapüksid ja spordijalatsid.

    Heinrich

  • 47-aastane Taivo jäi kadunuks 14. detsembri öösel Rapla maakonnas Märjamaa lähedal Kasti külas. Ta on tumedate juuste ja kõhna kehaehitusega. Mehel on üks jalg vigane ja ta liigub aeglaselt. 

    Taivo

  • 17-aastast Maitu nähti viimati 25. aprillil Järvamaal Kabala külas. Noormees väitis lähedastele, et läheb Paidesse. Politseile laekus info, et ta võib viibida välismaal.

    Mait

  • 16-aastane Raili lahkus erikoolist 30. juuli öösel. Tüdruk on kodust ära jooksnud paarkümmend korda. Politsei sai temaga sotsiaalmeedias kontakti, kuid on alust arvata, et tema turvalisus pole tagatud.

    Raili

  • 17-aastane Darja lahkus 1. aprillil Kohtla-Järve lastekodust ega pole tagasi tulnud. Neiu võib viibida Narva linnas.

    Darja

  • 12. märtsil kella 22 ajal lahkus kodust Turba alevikust Nissi vallast 82-aastane Aleksandr. Ta on 170 cm pikk, keskmise kehaehitusega. Mees ei taju ümbritsevat adekvaatset, ei pruugi mäletada oma nime.

    Aleksandr

  • 23. veebruaril lahkus 69-aastane Maret oma kodust Ida-Virumaal Toila alevikus. Ta on 155 cm pikk, tal on ruuged õlgadeni juuksed. Seljas oli tal lilla või tumesinine jope.

    Maret

  • 86-aastane Raimond lahkus 13. veebruaril kella 10 ajal oma elukohast Tapal tõukekelguga. Ta on 165 cm pikk, kõhna kehaehituse ja hallide juustega. Prillid jättis ta välja minnes koju.

    Raimond

  • 11. detsembril lahkus 57-aastane Mati oma kodust Tallinnas ja viimati nähti teda 12. detsembril Põhja-Tallinnas. Ta on 178 cm pikk ja kõhna kehaehitusega, tal on habe. Ta võib liikuda vaevaliselt.

    Mati

  • 2. veebruaril kella 7 paiku lahkus oma kodust Jõhvis 15-aastane Mihhail. Ta on 168 cm pikk, tugeva kehaehitusega. Kodust lahkumise hetkel oli tal kaasas must kott, mille peal valge pilt.

    Mihhail

  • 38-aastane Evgeniy jäi kadunuks 2. veebruaril. Mees pidi sõitma õhtuse bussiga Tallinnast Sillamäele, kuid pole oma elukohta jõudnud. Ta on 182 cm pikk, tal on hallid silmad ja heledad juuksed.

    Evgeniy

Kui inimene siiski otsustab kaduda tahtlikult, tuleks SA Kadunud juhi Aare Rüütli sõnul oma kadumissoovist teavitada kohalikku konstaablit, et kedagi ei hakataks taga otsima ilmaasjata ja vastu tahtmist. «Kui piirkonna konstaablil või meil endil on inimesega kontakt olemas ja teame, et ta kaob omal soovil, siis ei hakka me teda ka taga otsima. Samas teame, kus ta asuda võib ning saame vajadusel aidata, ilma et me tema asukohta avaldaks,» ütles ta.

Koduste probleemide tõttu – vägivald ja alkohol – jooksevad kodust ära ka alaealised. Põgenetakse ka lastekodudest, erikoolidest ja turvakodudest. Siis on veel teismelised, kel ei tule pähegi, et nad peaksid kedagi oma pikematest ärakäimistest teavitama.

Tartu politseileitnant Kert Kotkas rääkis aga loo, kus jaoskonda tulid vanemad ja teatasid oma lapse kadumisest. Siis aga selgus, et nende laps on 33-aastane. «Need ei ole üksikjuhtumid, kus täiskasvanud inimesed oma vanemate eest põgenevad – lülitavad telefoni välja ja ei vasta enam kõnedele,» rääkis ta. «Seesama täiskasvanud laps tahab hakata elama oma elu. Tal on villand. Ta ei suuda enam. Ent kui politsei teda otsima hakkab, siis ta kahetseb ja tal on piinlik. Kui teade tema kadumise kohta meediasse jõuab, võib tema elu veelgi rohkem paigast minna.»

See, kui täiskasvanud inimene ei taha oma lähedastega enam mingil juhulm suhelda ja otsustab kaduda, pole midagi erakordset. «Kui me oleme temaga kontakti saanud, on ta palunud, et me ei ütleks lähedastele, kus ta on. Sellisel juhul ei saa ka politsei inimese asukohta lähedastele avaldada,» märkis Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo juht Valdo Põder, kelle sõnul ei kehti see reegel alaealiste ega teovõimetute isikute puhul, välja arvatud juhul, kui nende suhtes on kasutatud vägivalda.

Politsei saab teateid inimeste kadumiste kohta alatihti. Ainuüksi Tartu linnas tuleb neid päevas keskmiselt rohkem kui üks. Eelmise aasta jooksul sai politsei üle Eesti kokku taas rekordiliselt ligi 4000 kadumisteadet ehk keskmiselt 11 teadet päevas, millest väga paljud meediasse ei jõua.

Reaalselt on selle numbri taga ligi 1800 isikut. Teisisõnu: on inimesi, kes järjepidevalt kaovad ja siis jälle välja ilmuvad. Korduvate jooksikutega on tegemist eriti just alaealistega.

Need ei ole üksikjuhtumid, kus täiskasvanud inimesed oma vanemate eest põgenevad – lülitavad telefoni välja ja ei vasta enam kõnedele.

Suur osa kadumisjuhtumitest on Kotkase sõnul seotud inimese enda sooviga kaduda. «On teatud riskirühm, kellel on n-ö veres vahel ära kaduda. Ma ei oska öelda, kas see on tähelepanuvajadus või on see tähelepanu eest põgenemise vajadus. Nad kaovad, nad leitakse üles ja nad kaovad jälle,» rääkis ta.

Kotkas tõdes, et kui keegi korduvalt ära kaob, siis võib olla aja küsimus, millal temaga midagi juhtub. «Üksinduse otsija satub näiteks metsa soisele pinnasele, upub ja keegi ei tarvitse teda pärast leida. Neid võimalusi on palju. Inimesed, kes on harjunud elama linnakeskkonnas, võivad metsas lihtsalt hätta jääda.»

Samuti tuleb politseil tegeleda psüühikaprobleemidega inimestega, kes otsivad vabadust. «Hästi raske ongi siis, kui inimene tahab ise kaduda. Piltlikult öeldes, kui ta tahab ise juhtme seinast välja tõmmata.»

Kotkas nentis, et kuna meie elu on läinud elektroonikapõhiseks, siis on ka kerge paanika tekkima, kui ühel hetkel enam oma lähedast telefoni või interneti teel kätte ei saa. «On ka selliseid juhte, kus inimene jääb mitmeks päevaks sõpradega viina jooma ja unustab telefoni vaadata. Lähedased satuvad paanikasse, arvavad, et midagi on juhtunud ja pöörduvad politseisse,» lisas ta. 

Psühholoog: kas teievahelised suhted on korras?
 

Psühholoog Avo-Rein Tereping soovitab inimestel järele mõelda, kas nende suhted lähedaste ja pereliikmetega on usalduslikud, sest just see aitab selle vastu, et meie kodudest ei lahkuks enam nii palju inimesi korduvalt omal soovil.

Põhjuseid, miks inimene tahab ise jääda kadunuks, võib olla väga palju. Teismeliste ajutine kadumine, kui nad päris teadmata kadunuks ei jää, võib olla seotud sellega, et nad tahavad olla iseseisvad. Sagedamini juhtub see siis, kui nad tunnevad kodus mittemõistmist. See on teismeliste puhul täiesti tavaline – soov olla omaette, aga võib-olla vanemad neid pidevalt piiravad ja keelavad, kontrollivad.

Seesama teismeline ei usalda oma vanemaid. Ta mõtleb: oi, nüüd ma alles panen sind muretsema! On inimesi, kes teevad isegi iseendale halba, sinna alla kuuluvad ka enesevigastamised, kättemaksuks. Kuid sagedamini on lihtsalt nii, et teismelise elus tekib jube palju huvitavaid asju – suhteid, sündmusi – ja ta lihtsalt unustab kodu ära.

Viimastel aastatel on inimesed hakanud ka veidi rohkem muretsema. Kuna tänapäeval on võimalus alati endast teatada, igaühel on mobiiltelefon taskus, siis kui seda ei tehta, mõeldakse automaatselt, et midagi peab olema juhtunud. Nii kipuvad ka pärast etteheited kiiremini tekkima: miks sa siis ometi ei helistanud? Võib-olla oligi aku tühi ja leviauk, aga see on tekitanud teises inimeses juba palju pahameelt. Tihti ajab teismeliste kodust jooksmine vanemad hirmsasti närvi ja siis tekib viha: kuidas ta meiega niimoodi käitub?

Viha on kõige halvem nõuandja. Kui tõesti juhtub, et keegi on kadunud ja tuleb ise tagasi, siis kui te teda vihaga vastu võtate, siis on päris kindel, et järgmine kord juhtub sama. Mida teha? Küsige temalt, kus ta oli, kuidas tal aeg läks. Öelda võiks: ma muretsesin nii väga. Aga vastuvõtt ei tohi mingil juhul olla vihane ja agressiivne. See peaks olema heatahtlik, peaks püüdma selgitada, miks nii juhtus. Hoiduda tuleks etteheidetest: vaata, kuidas ma muretsesin, sina teed mul tuju kogu aeg halvaks. Nii jääb hoopis mulje, et pahandatakse, et ta üldse koju tuli. Rääkige lihtsalt oma tunnetest.

Palju sõltub kodustest suhetest. Sageli on suhted kodus vanemate ja laste vahel pingelised, tekkinud on mingi võõrandumine.

Sama toimub abielusuhetes. Kui kodus on inimeste vahel pinged, siis nad sageli suhtlevad üsna agressiivselt – nii võib tekkida soov sellest kuidagi pääseda, kasvõi mõneks ajaks. Kui täiskasvanud kuhugi teatamata lähevad ja siis kaovad, siis võib põhjus olla sama: tahaks olla üksi, tahaks olla omaette. Tahaks olla niimoodi, et keegi kogu aeg ei küsi, mida sa teed, mida sa mõtled.

Pimedal ajal võib tekkida ka depressioon. Inimene elab näiteks üksi ja läheb kusagile, ei teata sellest kellelegi. Sageli depressiivses seisundis satutakse õnnetustesse. Need traagilised lood, kus leitakse kellegi kadunud inimese vägivalla tundemärkideta surnukeha, võivad seotud olla just depressiooniga. Depressioonis inimene lahkub, sest ta tahab olla eemal kõigest, ta ei usu, et tal võiks olla mingeid häid suhteid või et keegi temast hooliks. Depressioon tekib ennekõike siis, kui inimene tajub, et teda ei ole kellelegi vaja – ta on täiesti üksi, keegi ei mõtle tema peale.

Lähedased peaksid püüdma depressiooni vähemalt märgata. Seda, et inimene on sattunud sügavasse depressiooni, on näha. Tema käitumine muutub, ta jutt muutub. Alati ei panda seda tähele, aga seda võiks märgata. Püüdke sellist inimest kuulata ja panna teda rääkima. Mitte ärge sundige rääkima, vaid tundke huvi. Siis hakkab inimene ise rääkima. Kui depressioonis inimene ütleb, et ta tunneb end üksikuna, siis vale reaktsioon on selline: mis juttu sa räägid, vaata, sul on ju perekond, sul on head sõbrad! Selline jutt ei aita, sest depressioonis inimene tunneb, et te ei ole temaga ühes paadis. Öelge, et paistab, et sul on tõesti paha, aga räägi, miks sul on paha? Ärge lükake tema juttu ümber, vaid rääkige sellest ja otsige põhjust. Sa ei pea hakkama inimest ümber veenma selles, kui hea tal tegelikult on, vastupidi. Selleks et saada abi väljastpoolt, tuleb kuhugi minna. Esimesena võiks külastada psühholoogi, kus saab lihtsalt usalduslikult rääkida. Psühholoogi juurde võib minna ka koos, kui suhted on head ja mingit musta lõvi pole inimeste vahelt läbi jooksnud.

Esimese asjana, selleks et ennetada inimese kadumist, tuleb tagada, et teie vahel oleksid kõik suhted korras. Kas te saate rääkida usalduslikult? Siis on pigem tõenäoline, et selliseid asju ei juhtu.

Alates 2010. aastast on politsei saanud üle 11 000 teate kadunud inimeste kohta. Neist paarkümmend on siiani teadmata kadunuks jäänud. Seega, üle 90 protsendi kadunutest leitakse üles. Tavaliselt kümne päeva jooksul ning reeglina elusana. Väike osa on leitud surnuna. Surma põhjuseks on olnud kas enesetapp või tervislik põhjus, siia alla käib ka narkootikumide üledoos. Kolmas ja väga väike osa on surm kuriteo tagajärjel.

Politsei jaoks on inimeste otsimise juhtumeid kahte laadi – ühe puhul tuleb teade ootamatult kadunuks jäänud inimesest, kelle puhul on selge kahtlus, et ta võib olla sattunud ohtu. Seal hulgas lapsed ja eakad ning need, kes tarvitavad ravimeid.

«Sellistel puhkudel on esimesed 24 tundi kõige olulisem aeg – inimest otsitakse aktiivselt seni, kuni ta on leitud. Politseil puudub kindel aeg, mil aktiivne otsing lõpetatakse. Kui on alust arvata, et inimene külmub, on vee peal või on tegemist väikese lapsega, ei lõpetata otsinguid enne, kui inimene on käes. Kas elusalt või surnult,» kinnitas Põder.

«Kui meil pole aga mingisugustki alust arvata, et inimene võib olla langenud kuriteo ohvriks, siis nädalate viisi kopterite ja koertega maastikku läbi ei kammita, kuid otsingud jätkuvad, kasutades teisi töömeetodeid ja võimalusi, kuidas kadunud inimese kohta infot koguda,» lisas ta.

Palju on selliseid teateid, kus abikaasa helistab hädaabinumbril ja teatab mehe kadumisest. Paari tunni pärast tuleb kõne, et mees on kenasti kodus. Suure osa 2015. aasta kadumisteadetest moodustavadki sellised, kus lähedased on paari tunni pärast teada andnud, et inimene on kodus ja kõik on korras.

Teistlaadi teated on sellised, kus näiteks tööandja annab teada, et alluv pole mitu päeva tööle tulnud või helistab korteriühistu juht, et pole ammu naabrit näinud ja arved on maksmata.

Möödunud aastatega võrreldes on teadmata kadunutest teatamine mitmekordistunud, kuid tegelikult pole mitte inimesi rohkem kaduma hakanud, vaid kadumistest on rohkem teatama hakatud. Pikalt levis linnalegend, et inimese kadumisest võib teada anda alles siis, kui ta pole 72 tunni järel tagasi koju tulnud. Politsei paneb hoopis südamele, et kadumisest tuleb teada anda kohe, kui see avastatakse.
 

Kadunud inimesed arvudes

  • Eelmisel aastal teatati kadunud inimesest 3880 korral

  • Kokku otsiti aasta jooksul 1795 erinevat isikut

  • Surnuna leiti 39 teadmata kadunud inimest

  • Ühe aastaga on teadmata kadunuks jäänud 45 inimest

  • Sarikaduja oli 16-aastane tüdruk, keda otsiti 61 korda

  • Viis noort püstitasid mullu rekordi: nad olid kamba peale kadunud 351 korda

  • Alates 2010. aastast on politsei saanud üle 11 000 teate kadunud inimese kohta

  • Eelnenud nelja aastaga on teadmata kadunuks jäänud paarkümmend inimest, 90 protsenti leitakse üles

  • Peamine surma põhjus on pärast kadunuks jäämist kas enesetapp või tervislik põhjus, sh narkootikumide üledoos

Soome politsei kriminaalkomissari Göran Wennqvisti sõnul saavad nemad aastas teateid rohkem kui tuhande inimese kadumise kohta. See arv ei ole põhjanaabritel viimase 25-30 aasta jooksul oluliselt muutunud. Tavaliselt on inimesed kadunud ainult loetud tunnid, näiteks väiksed lapsed ja vanurid.

«Meil on teadmata kadunuks jäänud ka väikseid lapsi, kuid kõikide nende juhtumid on seotud sellega, et üks vanem, kas ema või isa on viinud lapse ilma luba küsimata riigist välja kuhugi teise riiki. Seega need lapsed on kuskil alles, aga nad on kadunuks jäänud siin elavate pereliikmete ja teise vanema jaoks,» rääkis Wennqvist.

Suur osa teismelisi, mõnevõrra enam tüdrukuid, põgeneb tema sõnul koolikohustuse täitmisest. «Tavaliselt on nemad kadunud paar kuud ja siis nad tulevad kuskilt välja ja me leiame nad üles,» lausus politseinik. Kui vaadelda 20ndates eluaastates inimesi, siis nende seas jääb vastupidiselt kaduma kaks korda rohkem noori mehi kui naisi, tõi Wennqvist välja.

Korduva kadunuks jäämise põhjused on erinevad – alates vaimuhaigusest kuni koduste probleemideni välja. 

«Kadunuks jäämine ei ole kuritegu ja seega on selliseid inimesi, kes lihtsalt ei ole ühenduses või ei taha mingit pistmist teha oma pereliikmetega. Nad on töölt lahkunud ja pakkinud oma asjad ning kolinud või sõitnud kuhugi ilma kellelegi ütlemata. Loomulikult on ka neid inimesi, kes ei taha hoopis kokku puutuda politseiga või riigiasutustega ja tahavad seetõttu kadunuks jääda,» kirjeldas kriminaaluurija.

Pereliikmed võtavad seepeale ühendust politseiga ja teatavad, et neil pole õrna aimugi, kus nende lähedane on. «Inimene võib selleks ajaks olla jõudnud juba Taisse või kuhu iganes maailmas ning ta ei taha mingeid suhteid oma sugulastega.»

Iga aasta on Soomes sadu juhtumeid, kus keegi upub mõnda järve, kuid tema surnukeha ei leita tükk aega. «Kuna meil on väga palju järvi, siis see seletus on tihti, et inimene on uppunud ja seetõttu me lihtsalt pole leidnud tema surnukeha. See võib võtta isegi mitu kuud või aastaid, kuni me sel viisil hukkunud inimese surnukeha lõpuks leiame.»

Ainult üks kuni kolm kadunuks jäämise juhtumit on Wennqvisti sõnul Soomes seotud sellega, et inimene on mõrvatud. «Seda on tõesti väga vähe. Samamoodi on see ka üldiselt Norras, Taanis ja Rootsis,» kinnitas kriminaaluurija.

Tamperes kadunud naise juhtumist sai mõrvalugu

Kunagi ei saa siiski välistada, et inimene on kadunuks jäänud kellegi teise käe läbi. «Meil oli Tampere lähedal juhtum, kus naine oli pikki aastaid kadunud. Tema mees ütles politseile, et naine pidi reisima Eestisse. Politsei otsiski naist Eestist, kuid ei leidnud mitte midagi, mis tõestaks, et ta Eestisse oli sõitnud või seal viibinud. Pärast pikki aastaid me leidsime naise surnukeha mehe ettevõtte ruumidest. Nii et ta oli oma abikaasa ära tapnud ja rääkis sellise loo. Selliseid asju juhtub ka, aga üldiselt on pika kadumise põhjus siiski kas suitsiid või mingi õnnetus looduses,» rääkis kriminaaluurija.

«Me oleme viimased 2-3 aastat üritanud kõikides Skandinaavia maades kokku loendada, kui palju meil on kokku neid inimesi, kes on olnud kadunud juba pikka aega,» ütles Wennqvist.

Kuna üldiselt tegeleb Soomes kadunud inimeste otsimisega kohalik politseijaoskond, siis üleriiklikus andmebaasis on kirjas vaid üksikud kadunud inimeste lood, kus tavaliselt kahtlustatakse, et isik on langenud kuriteo ohvriks. «Nüüd on meil Soomes ja teistes Skandinaavia maades olnud kaks aastat kasutusel süsteem, et kui keegi on olnud kauem kadunud kui neli nädalat, siis me kogume kokku kogu informatsiooni tema kohta, terviseloo, info sugulastelt-sõpradelt ja lisame selle üleriiklikku andmebaasi.»        

Alates 1990ndatest on Soomes teadmata kadunuks jäänud umbes 400 inimest. Valdav osa neist olid 20-50 aastat vanad. «Aastas jääb meil umbes 15-20 inimest kadunuks ka n-ö järgnevaks aastaks. See on sama kogu Skandinaavias,» lausus Wennqvist. Pikemat aega kadunud inimesi püütakse otsida ka välismaalt.

Wennqvist tõdes, et nii nagu Eestis on ka Soomes igal aastal osa kadunuks jäänuid, kes mõne aja pärast surnuna leitakse, suitsiidi sooritanud. Avalikkusele infot enesetappudest jagada ei saa. «Kui inimene on teinud suitsiidi oma kodus või töökohal, siis ta leitakse tavaliselt kohe, aga kui ta läheb selleks metsa või järvede äärde, siis võib selleks kuluda pikk aeg kuni me ta leiame.»

Sama kehtib mõrvajuhtumite puhul. «On neid, kes panevad mõrva küll toime korteris, kuid toimetavad selle metsa või kuhugi loodusesse,» lausus ta. Kui on kahtlus, et asi on kriminaaljuhtum, alustatakse kriminaalmenetlust, tavaliselt on tegu aga tavalise kadunud inimese otsinguga.

«Alati on hea meel, kui inimene juba paari tunni pärast leitakse. Peame arvestama ju sellega, et nüüd on väljas väga külm,» lisas Wennqvist.

Inimesed kadunud alates 1997. aastast

Tartu maanteel 2000. aasta 22. juulil teadmata kadunuks jäänud Heidi Homutovi (20) otsingud. Foto: Arno Saar / Õhtuleht

PPA kodulehel ripuvad üleval inimeste fotod inimestest, kes on jäänud teadmata kadunuks alates 1997. aastast. Politsei palub nende leidmisel politsei kaaskodanike abi. Üldjuhul otsustab iga inimese tagaotsimisega tegelev ametnik, kas ja kuna tuleks tema arvates lisada PPA kodulehele tagaotsimiseks pilt ja info. On võimalik, et mõne teadmata kadunud inimese pilt jääb sinna pikemaks ajaks, samas kui mõne inimese lähedased paluvad aga teatud aja jooksul pilt ja info koduleheküljelt eemaldada.

Vaata kadunuid isikuid PPA kodulehelt.

Mida teha, kui lähedane kaob?

Kui keegi kaduma läheb, siis ei tohiks politseile sellest teada andmisega viivitada. Seda eriti juhul, kui võib karta, et inimene on hätta sattunud või kui ta võib vajada näiteks arstirohtusid või ei pruugi üksi hakkama saada.

Kui keegi jääb kadunuks, siis tuleks ise uurida sõpradelt, töökaaslastelt, pereliikmetelt, samuti otsida inimest tavalistest kohtadest, kus ta tavaliselt aega veedab. Kõige parem on aga siis, kui ollakse oma lähedaste inimeste tegemistega kursis.

Kadunud inimestest saab teada anda häirekeskuse numbril 112. Helistada võib ka sihtasutuse Kadunud infotelefonile 661 6776. Operatiivsetel otsingutel aitab OPEROG ehk Operatiivne Otsingugrupp, kuhu kuuluvad vabatahtlikud osalevad teadmata kadunuks jäänud inimeste otsingutes esimese 72 tunni jooksul, aga löövad kaasa ka planeeritud maastikuotsingute puhul.

Kui kadunuks jäänud lähedane välja ilmub, tuleb sellest koheselt häirekeskusele teada anda, vastasel juhul jäävad politseiressursid hõivatuks juba leitud inimese otsimisega.

Merilin Mändmaa
Merilin Mändmaa
disainer
Tiina Rekand
Tiina Rekand
multimeedia arendaja