.
Enn Soosaar: kõikuvast paadist ja vaikimisest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurem paugutamine, purustamine ja vastastikune tapmine lõppes Vene-Gruusia augustisõjas viie päevaga. Aga kiuslemine jätkub ja aeg-ajalt on automaaditärinatki kostnud.
Aeg-ajalt kuuleme, et «tundmatu» kuul on jälle mõnelt mundriga või mundrita mehelt-naiselt elu röövinud. Lootust aeg tagasi pöörata, s.t 08.08.08-eelset olukorda Taga-Kaukaasias taastada, ei hellita enam keegi.
Samas peame tunnistama, et too relvakonflikt puudutas suhteliselt kauget ning eristatud piirkonda. Tänapäeva maailmas puhkevad hoopis laiemad ning verisemad sõjad.
Ent nii väike ja lokaalne kui sealne lõpetamata sõda ka oli ning on, ulatub selle mõju kaugele. Seejuures mitte ainult ruumis. Tolle vaenutegevuse mürgitavaid tagajärgi tunneme väga pikka aega.
Kui külm sõda lõppes ja Nõukogude impeerium kokku varises, jäid paljud Euroopas ning Ameerikas uskuma, et ühest aastatuhandete nuhtlusest ehk kuumast sõjast iseseisvate riikide vahel on vähemasti siin meie suurregioonis lahti saadud. Balkan ja Tšetšeenia tegid ettevaatlikuks. Siiski sai esimest pidada üleminekuaja ajutiseks kõrvalekaldeks ja teist suure riigi siseajaks.
Vladimir Putini ja temameelsete võimuletulek muutis Moskva retoorika riivatult räigeks. Küll lubatakse vajaduse korral anda ennetavaid sõjalisi lööke, küll teha naaberriigid tuumarakettide sihtmärgiks, küll kaitsta relvajõul teistel maadel elavaid kaasmaalasi.
Sellegipoolest oletati läänepoolses maailmas, et ähvardab Kreml mis ta ähvardab, mängureeglid on olemas ja Venemaa juhtkond järgib neid.
Mängureeglid ise on lihtsad. Üks suveräänne riik ei ründa teist suveräänset riiki. Tingimusteta on välistatud teise riigi piiride ühepoolne ümberjoonistamine ja osa hõivatud alade tähtajatu okupeerimine või sisuline endale külge liitmine. Kui arusaamatusi tekib, lahendatakse need läbirääkimiste ning kompromisside abil.
Aga Suur-Serbia? Aga Kosovo? Aga NATO lennukid, pommid ja õhk-maa-raketid? Mida tegi Lääs Balkanil? Eks sundinud jõuga Serbiat loobuma võidetud territooriumidest Horvaatias ning Bosnias, eks õhutanud Montenegros separatismi ja lõiganud Serbia küljest ajaloolise Kosovo.
Sääraseid vastuargumente kuuleme Moskvast pidevalt. Gruusiasse sissetungi õigustuste hulgas mängib Kosovo olulist rolli. Venelaste kinnitusel korranud osseedid ja abhaasid oma iseseisvuspüüdlusi ellu viies Balkani varianti.
Küsigem siiski. Kas kõrvutus lähtub tegelikkusest? Ja meenutagem üheksakümnendaid aastaid. Serbia ainuvalitseja Miloševiiga peeti pikki läbirääkimisi, saadi vahepeal lepingupaberile allkirjad.
Lennukid tõusid NATO baasidest õhku alles seejärel, kui Belgrad oli järjekordselt lubadusi rikkunud ja repressiivne keskvõim Kosovos täismõõdus sõjalist karistusoperatsiooni alustanud. Sajad tuhanded kosovarid peletati etnilise puhastuse hirmus oma kodudest põgenema.
Thbilisi on see-eest üsna edukalt hoidunud rahvusvähemuste tagakiusamisest ja nende inimõiguste süstemaatilisest rikkumisest.
Kuidas oleksidki grusiinid oma setsessionistlikes piirkondades saanud serblaste kombel «korda majja lüüa»? 1990-ndate aastate esimesest poolest peale on Abhaasia ja Lõuna-Osseetia Vene Föderatsiooni sõjalise protektsiooni all. Küll pakkus valitsus mõlemale laialdast autonoomiat Gruusia koosseisus. Isehakanud kohalikud võimurid lükkasid need pikemata tagasi.
Vaenutegevus Gruusias tähistab murrangut rahvusvahelises läbikäimises. Suurelt riigilt oodati, et temagi võtab viimaks omaks need eneseohjeldamise põhimõtted, mida läänepoolne maailm kehtestas varsti pärast Teist maailmasõda, et vältida kataklüsmide kordumist. Ja suur riik?
Paraku on Moskva valitsejad teisel seisukohal. Kunagise impeeriumi minetatud uhkus ja vägevus tuleb taastada. Rusika näitamisest ei piisa. Rusikad on vaja mõne sõnakuulmatu väikeriigi kallal käiku lasta, et maailm võpataks ja usuks.
Venemaa sise- ja välispoliitiliste arengute jälgijatele ei saanud säärane jõudemonstratsioon tulla üllatusena. Siiski rabas Gruusias juhtunu paljusid. Ja rabas paljusid seegi, kuidas Moskva ennast uues olukorras üleval peab.
Kõige kõrgemal tasandil antakse lepingutele allkirju, siis aga hakatakse neidsamu tekste «interpreteerima», üks päev nii, teine päev naa. Relvaüksuste lubatud tagasitõmbamise asemel laiendati okupatsioonivööndit. Jälle lubatakse ja vassitakse, jälle veetakse Lääne emissare ninapidi.
Kuulake Putinit ja Medvedevit, kuulake välisministrit Lavrovi, ÜRO suursaadikut Tšurkinit, NATO juures asuvat Moskva alalist esindajat Rogozinit või «iseseisvunud vabariikide» presidendikesi Kokoitõt ja Bagapši.
Ülbitsevad, vasturääkivad, demagoogitsevad on nende kõned, usutlused, avaldused. Tahes-tahtmata tuleb meelde Orwelli newspeak. Kord tehakse must valgeks, kord valge mustaks – nii nagu nõuavad deržava huvid.
Mul on Moskva ja Thbilisi vahel voorivatest Lääne tipp-poliitikutest natukene kahju. Kenad härrad ja prouad, silmad TV-ekraanil imestusest suured, on pandud Putini-Medvedevi absurditeatris kaasa lööma. Teisalt olen nendega päri. Venemaaga tuleb säilitada normaalsuhted. Uus külm sõda on viimane, mida Euroopa Liidu 27 liikmesriiki vajavad.
Ent kuidas ikkagi tagada normaalnaaberlikke suhteid reaalelus?
Soome president Tarja Halonen väidab teadvat retsepti. Ärge kõigutage paati! Ainult et kes on tema käsituses paadikõigutajad? Kui arvate, et Gruusiale kallale tunginud Venemaa, siis eksite. Mõnusat Euroopa-rahu ohustavad minevikutraumade käes vaevlejad. Need, kes jäid kunagi paljude aastate eest raudse eesriide nuripoolele ja ei usu naabriproua kombel, et vaitolemisega saab maailma õigemaks teha.
Vanal Euroopal on teised mured. Nad lubavad Gruusiat toetada ning aidata ja saadavadki sinna rahuvalvajaid, nõunikke ning eurosid. Nad näitavad koguni häbistava näpuga Moskva poole. Aga, aga….
Euroopas peetakse korrapäraste ajavahemike järel valimisi. Ja ei sakslane, prantslane, hollandlane, itaallane anna oma häält nendele, kelle oskamatu välispoliitika tõttu napib riigis gaasi, napib masuuti, bensiini.
Ent kostnud on muidki hääli. Rootsi välisminister Carl Bildt kinnitas kohe pärast Vene-Gruusia relvakonflikti lahvatamist: «Venemaa rünnak Gruusia vastu ja Gruusia sees on agressioon, mis on vastuolus rahvusvahelise õiguse ja Euroopa julgeoleku ning koostöö aluspõhimõtetega.»
Ta läks veel kaugemale ja juhtis tähelepanu ettekäändele, mida Moskva kasutas sõjalise sekkumise õigustamiseks. Kreml väidab, et raskerelvastuses sõjavägi saadetud Venemaa kodanikke kaitsma ja niisiis olevat tegemist rahu tagamise missiooniga.
«Samasugust doktriini rakendati minevikus ja nõnda paistati kogu Euroopa sõtta. Seetõttu on eriti tähtis seda laadi doktriini jõuliselt tõrjuda,» ütles Carl Bildt ja meenutas Adolf Hitlerit.
Kaasmaalaste kaitsmisega õigustasid natsid iseseisva Tšehhoslovakkia riigi hävitamist ja 1939. aasta septembris Poolasse sissetungimist. Algas Teine maailmasõda.
Muide, ega Stalin Hitlerist maha jäänud. Molotovi-Ribbentropi salasobingu alusel vallutas punaarmee sama aasta samal kuul Ida-Poola, et «kaitsta ja päästa» sealseid ukrainlasi ning valgevenelasi.