Max Jakobsoni saatuseaastad, soomlased ja meie

Imbi Paju
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lennart Meri ja Max Jakobson (paremal) olid head sõbrad, mis aitas kaasa Eesti-Soome suhete arengule.
Lennart Meri ja Max Jakobson (paremal) olid head sõbrad, mis aitas kaasa Eesti-Soome suhete arengule. Foto: Peeter Langovits

Imbi Paju käis Helsingis Soome välispoliitika grand old man’i Max Jakobsoni


uue raamatu esitlusel ja vahetas paar sõna ka vanameistri endaga.

Möödunud nädalal tutvustas Soome välispoliitika grand old man, minister Max Jakobson (s 1923), oma uut raamatut «Saatuseaastad. Soome tõusis, andis Venemaale järele ja pääses».


Soome saavutas 1917. aastal iseseisvuse raskes kodusõjas. Alguses ei olnud riigil ka ühtset heakskiidetud tegevusplaani, tegutsesid äärmusrühmad lapualised ja kommunistid, kuid 1930ndate lõpul olukord paranes. 1939. aastal ei uskunud keegi, et sõda võiks puhkeda, valmistuti 1940. aastate olümpiamängudeks. Suurepäraselt ja inimkeskse lähenemisega maalib ajalugu lähedalt näinud Jakobson lugeja ette pildi maailma poliitika mõjust Soomele enne II maailmasõda ja sõjas.


Jakobson vaatleb, kuidas Soome kasvas riigina ning sattus sõtta, ja mis sellele on järgnenud. Ta toob välja massiilmingute seaduspärasused poliitilisel mänguväljakul ja seob osavalt selle kõigega oma juudi perekonna loo Soomes.


Jakobsoni isa Joonas oli Viiburist pärit advokaat ja ema Helmi oli õppinud Helsingi ülikoolis ajaloo- ja keeleteaduskonnas. Kuigi soometumisaegses poliitikas oli Max Jakobson president Urho Kekkose lähimaid poliitilisi nõuandjaid, oli mehe intellektuaalne visadus probleemiks Nõukogude Liidu sõprus- ja usalduspropagandale. Kui 1971. aastal esitati Jakobson Kurt Waldheimi kõrval ÜRO peasekretäri kandidaadiks, oli Nõukogude Liit sellele vastu. Üheks argumendiks oli Jakobsoni juudi päritolu ja sellest tulenevad võimalikud probleemid araabia riikidega. USA pooldas küll mõlemat kandidaati, kuid selleks sai ikkagi Waldheim.


Jakobsonist sai Eesti sõber tänu president Lennart Merile, kellega alustatud intellektuaalseid vestlusi jätkab ta praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvesega.
Raamatu presentatsiooni ajal on seatud üles kaamerad, sest režissöör Martti Puukko teeb Jakobsonist dokumentaalfilmi. Teisipäeval, 16. septembril jäädvustas filmitegija Eesti presidendi lossis uue dokumentaalteose tarvis Jakobsoni vestlusi president Ilvesega.


Kui Jakobson Berliinis 1990. aastate lõpus Eesti presidendi Lennart Meriga kohtus, rääkis viimane ideest luua rahvusvaheline komisjon, mis hakkaks uurima okupatsioonideaegseid Eesti territooriumil toime pandud inimsusvastaseid kuritegusid, ja kutsus Jakobsoni selle esimeheks.


Sel aastal lõpeb komisjoni töö ja uurimistöö antakse välja raamatuna. Komisjoni töö saab jätku president Ilvese loodud Mälu Instituudis, kuid seda institutsiooni juhib juba keegi teine ning sel on teine funktsioon.


Kui ma raamatu «Saatuseaastad» ilmumise päeval ministrit küsitlen, on Gruusia sõjaga seotud kriis mõjutanud Soome poliitilist atmosfääri – osa Soome poliitikuid on kasutusele võtnud vana soometumis-aja retoorika ja Eesti on nii mõnegi meelest Venemaa suhtes agressiivne.


Soomlasest kolleeg tuletab meelde ühte mu aastatagust väitlust eurosaadik Alexander Stubbiga. Heitsin tookord talle ette tema rootsikeelsele raadiole antud intervjuud, milles ta ütles, et eurosaadik Toomas Hendrik Ilves ja baltlased on toonud Euroopa Parlamenti Venemaaga suhetes agressiivsema retoorika. Stubb kinnitas tookord, et tema väljendil «agressiivne» oli positiivne sisu, see oli vastukaaluks selgrootusele.


Ka kolleeg rahustab mind ja ütleb, et kui endine Nõukogude Liidu okupatsiooni all olnud väikeriik seisab enda eest, siis see võib mõjuda agressiivsena, eriti neile, kes kardavad suurriigi agressiivsust.


Keegi püüabki mulle seletada, et osa soomlasi ja president Tarja Halonen kardavad Venemaad ja iga Venemaad ärritavat olukorda. Nüüd läänemeelset, NATOga liitunud Eestit nähakse põhjendamatult Soome jaoks ohtlikuna. Loodetakse, et välisminister Stubb oma avatusega seob Soome rohkem läänega.


Keegi kinnitab, et tavalistele inimestele ja paljudele poliitikutele on Eesti sümpaatne ja soomlaste hulgas on Eestil palju mõjukaid sõpru. Soome ekspresident Martti Ahtisaari on just äsja tituleerinud Soome nii mõneski asjas vabareisijaks, kes väldib endale välispoliitilise vastutuse võtmist.

Kuulan, kuidas Jakobson on oma riigi narratiivi kirja pannud ja kuidas saalis olijad teda suure lugupidamisega kuulavad ning paratamatult mõtlen sellele, kuidas meie oma RIIGI LOOSSE suhtume. Kuidas väärtustame iseseisvust ja presidendi institutsiooni ja kuidas sovetiaeg on kujundanud meie enesehinnangut, identiteeti, solidaarsustunnet, meie narratiivist rääkimise sõnavara ja mõttestruktuure.


Meie suured euroopalike väärtuste ja lugude kujundajad, vana kooli mehed Jaan Kross ja Lennart Meri, on meie juurest lahkunud ja uued hääled pole saanud veel võimsaks.


Üks erinevus on Soome ja Eesti vahel. Soomlased hindavad oma riiki ja isamaad, ükskõik kui stalinist, kommunist, parem- või vasakpoolne ka ei olda, ollakse erimeelsustest hoolimata solidaarsed. Helsingi linnapea ei hakkaks Savisaare kombel president Ilvese sõnavõtu pärast president Halose kohta andeks paluma, arvab ta siis üksikinimesena, mida arvab.


Vanameister kinnitab mulle intervjuud andes, et Eesti peab uhke olema, sest minevikuga on tehtud head tööd ning Eesti on sidunud oma tuleviku Euroopa Liidu ja NATOga. Jakobson peab Eesti puhul oluliseks USA kindlat toetust Eestile.
Ta arvab, et Eesti majandusele on hea, et Soome ärimehed tahavad investeerida Eestisse rohkem kui Venemaale. Jakobson on muidugi mures Venemaa järjest suureneva agressiivse poliitika pärast ja ta näeb, kuidas Venemaa igatseb Baltimaid enda rüppe tagasi saada. «Ta (Venemaa – toim) peab Eestit, Lätit, Leedut endale kuuluvaks.»


Jakobson ütles, et Soome kehtestas end Talvesõja ajal ning Venemaa ja Stalin, kes hindasid jõudu, suhtusid pärast sõda respektiga Mannerheimi ja Soome. Kuigi see respekt saavutati sakslastest liitlaste abiga, mida eriti ei toonitata, ja sel respektil oli pärast sõda ka ränk hind, millest vabaneti alles 1991. aastal, kui Nõukogude Liit kokku kukkus.


Tänapäeva Soomel on Jakobson soovitanud liitumist NATOga, kuid samavõrra peab ta tähtsaks, et riigil on tugev armee, mille abil end suhetes Venemaaga kehtestada. Meie jutuajamise ajal toob ta esile Soome noorte poiste valmidust riiki kaitsta.


«See on meile sisse kodeeritud hoiak, kõik teavad seda. Meil on sõjaliselt välja panna 350 000 meest. Soomlased on toetanud ka eestlasi, suur hulk Eesti ohvitsere on saanud koolituse Soomes,» ütleb minister.


Gruusia sõjaga seoses tõstab Jakobson esile fakti, et Venemaa on kaotanud selle tõttu palju raha, mis on neile võimu näitamisel väga tähtis. Nad peavad mõtlema, kuidas tulevikus sarnastes olukordades käituda.


Mis puudutab Soome presidendi vaikivat olekut seoses Venemaa agressiivse poliitikaga Gruusias, ütleb Jakobson, et Soome kiidab siiski heaks need otsused, mida Euroopa Liit Venemaa suhtes vastu võtab.

Jakobson, kes ise enam aktiivselt poliitikas ei osale, peab riikide turvalisuse seisukohalt tähtsaks Euroopa Liidu Läänemere maade regiooni koostöö ja identiteedi kujundamist. «Muidugi on iseasi, kui tähtsana seda koostööd tajutakse.»


Jakobsoni kaasmaalane, Euroopa Liidu Demokraatia ja Liberaalse Liidu juhatuse liige soomerootslane Henrik Lax ongi aktiivselt selle nimel tegutsenud, sest näeb, et tugev Läänemere regioon on kindel alus ehitamaks üles järjepidevat Euroopa Liidu poliitikat, kui see toetuks tõhusale organisatsioonile.


Lax hindab seda, et president Toomas Hendrik Ilves kujundas europarlamendis selleks koostööks ka visioone ja strateegiaid.  


Max Jakobson imestab, kui kuuleb, et Eesti pole veel Põhjamaade Nõukogu liige: «See tugevdaks Eesti positsiooni Venemaa ähvardava poliitika vastu.»


Jakobson on mures ainult Läti pärast, kus vene vähemus on suur ja integratsioon pole nii hästi õnnestunud kui Eestis. See annab Venemaale võimaluse Lätit sisemiselt õõnestada, teha see piirkond rahutuks.


Jakobson on isiksusena Soome stabiilsuse ja vaimsuse nurgakivi, kuigi on ka neid, keda ärritab tema liiga suur lääne- ja USA-meelsus. 1990. aastatel hurjutas Paavo Lipponen Jakobsoni, et see ajab ka Eestit NATOsse.


Nüüd on Eesti selle ühenduse liige ja räägib maailma poliitikas kaasa. Jakobson peab seda eestlastele suureks saavutuseks.


Raamatut lugedes imetlen, millise auväärsuse ja euroopaliku uhkusega kannab Jakobson oma juudi perekonna lugu. See on inspireeriv.

Raamat

Max Jakobson
«Saatuse aastad. Soome tõusis, andis Venemaale järele ja pääses.»
2008, WSOY
312 lk
37.90 eurot (Akateeminen Kirjakauppa)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles