Balti teatrifestival võiks olla proovikivi uuele dramaturgiale

Ott Karulin
, Eesti Teatriagentuuri juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastus “Smiltaju mantinieki” (“Kodus”) Läti Rahvusteatrilt.
Lavastus “Smiltaju mantinieki” (“Kodus”) Läti Rahvusteatrilt. Foto: G.Janaitis

Eesti Teatriagentuuri juht Ott Karulin käis Balti teatrifestivalil Riias ja ning leidis, et festival võiks palju tõhusamalt kolme maa omakeelset dramaturgiat tutvustada ning näidenditele esimeseks suuremaks tuleprooviks olla.

Maaslamajat ei tasuks justkui lüüa – vaevalt ta leiab endas jõudu häbi pärast maa alla vajuda. 2005. aastal taasalustanud Balti teatrifestivali, mis seekord toimus 10.–13. septembrini Riias, on materdatud tema sünnist saati. Ikka on ette heidetud võistlevate lavastuste – eelkõige lõunanaabrite poolelt – ebaühtlast taset, mille põhjusena nähtud liialt kitsendavat statuuti.


Meeldetuletuseks: iga Balti riik esitab kaks omadramaturgial põhinevat lavastust, ühe suure ja ühe väiksema saali oma. Ei tundugi ju nii kaelamurdev ülesanne olevat kui arvestada, et meil 2007. aastal etendunud 164 uuslavastusest põhinesid 34 eesti päritolu tekstidel, aasta varem olid need arvud vastavalt 127 ja 63, aga siis oli ka eesti teatri aasta.


Eestist seekord külakostiks viidud lavastustest sai ärksama vastuvõtu osaliseks Endla «Kangelane». Kuigi üks soome kriitik küsis vaheajal minu käest hämmingus, et kas vene meedia ajupesu on Eestis tõesti nii suur probleem, et sellist teatrit tegema peab, oli saalis piisavalt noori, kes võtsid tänuväärselt vastu nii iga lavalt kostuva ropu sõna ning sõjaõppuste kujutamise klišee kui ka nautisid ülevaid hetki.


Usutavasti on lavastus väiksemal kodulaval Pärnus märksa kompaktsem, mis ka näitlejaile rohkem indu süstib. Nähtud etendus oli paljuski harali nii tehniliselt kui ka osatäitmiselt.


Preemia audiovisuaalse lahenduse eest siiski tuli, kuigi tõele au andes jagus mingi preemia igale osalevale lavastusele. Kui suurt osa mängis selles püüe poliitilise korrektsuse poole, ei oska kõrvalseisjana öelda. Siiski pole ma kindel, kas on ikka vajalik kuue lavastusega festivalil kaheksa preemiat välja anda.

Reaktsioonid eestlaste teisele lavastusele, Margus Kasterpalu «Boulgakoffile» olid samasõnalised, kuid vastandlikud. Ühed nägid lavastuse literatuursuses, väheteatraalsuses ja kauguses ajalootõest positiivset, teistele olid samad märksõnad relvadeks lavastuse vastu. Nagu välisžüriide puhul juba kombeks saanud, tuli ansamblipreemia siiski ära. Vesteldes kolleegiga Lätist, jäigi mulle mõistetamatuks, kuidas ta saab pidada Hendrik Toompere jr lavalise sarmita näitlejaks. Lätis nähtud etendusel oli Toompere mängus, eriti just teises vaatuses (esimeses jäi närvilisusest puudu) tunda seda täpsust ja partnerit toetavat energiat, millest paar kuud tagasi nähtud etendusel Eesti Draamateatris puudust tundsin.


Eesti publik muidugi armastab omamaist dramaturgiat ning sellel põhinevad lavastused püsivad meil kaua repertuaaris – nii näiteks oli kõigist 2007. aastal repertuaaris olnud 414 lavastusest 109 eesti päritolu.


Lätis ja Leedus päris nii ei ole: kaasaegse dramaturgi kõrval olid selleaastasel festivalil esindatud ka tekstid aastatest 1879 ja 1926. Küll värskendatud lavakeeles, kuid vananenud loost mitte väga kaugele minnes. Nii läks ka arutelu dramaturgia vahendamise võimaluste üle kurtmise tähe all.


Eesti Teatri Agentuuri näidendite andmebaas sisaldab ligi 8000 teksti ning samas tegeldakse ka autoriõigustega. Lätlastel on vastu panna üks eraalgatuslik kogu 700 näidendiga, leedulastel pole sedagi ning autoriõigusi ajab iga teater ise. On arusaadav, et sellises olukorras polegi kedagi, kes omamaise dramaturgiaga järjepidevalt tegeleks.


Selles mõttes näitab festivaliprogramm hetkeseisu väga hästi ning festivali statuudi üle pole alust nuriseda. Tagajärgedega tegelemise asemel tuleks asuda põhjuste kallale ning otsida võimalusi oma-dramaturgia aktiivsemaks kasutamiseks. See nending pole sugugi vaid minu välja mõeldud, varasematel aastatel on täpselt samale probleemile osutanud ka teatrikriitikud Jaak Allik ja Anneli Saro.


Jääb arusaamatuks, miks neil festivalidel ei kasutata võimalusi täielikult ära ning ei korraldata tekstide ettelugemisi, seminare jms uuema dramaturgia tutvustamiseks. Meie teatrites ei kohta just palju läti ja leedu näidendeid, erinevalt näiteks soome dramaturgiast, mille paremik üsna kiirelt siingi lavale jõuab. Lätis on küll mängitud Kivirähki, Vadi ja Tättet, Leedus Tättet, kuid regulaarsed kontaktid puuduvad. Balti teatrifestival võikski potentsiaalselt olla kolme riigi tekstituruks, kus lisaks uutele näidenditele jagatakse kogemusi.

Eelnev jutt lähtub muidugi vaikivast nõustumisest, et on olemas mingi Baltimaade ühtsus, mis kolme riigi koospingutamist põhjendaks. Sellele on väga kerge vastu vaielda. Keeleliselt on eestlased seotud soomlastega, soov-unelmates Skandinaavia ja muu Lääne-Euroopaga, kuid erinevusi tabab ka teatritunnetuses. Mul ei õnnestunud küll näha festivali esimest lavastust, rahvusteatris mängitud läti populaarse dramaturgi Lelde Stumbre «Smiltāju mantinieki» («Kodus»), kuid teiste lõunanaabrite lavastuste puhul tajusin endas kahtlevat distantsihoidmist.


Arutelul, mis järgnes lätlaste teisele lavastusele, Viesturs Kairišsi lavastatud «Mērinieku laiki» («Maamõõtjate ajad»), tõstatus kiirelt küsimus irooniast, milleta eestlastel on raske midagi vastu võtta. Väidetavalt pidi selleski lavastuses olema tegu iroonilise pilguga lätlaste stereotüüpidele, kuid paraku vaatasid lavalt vastu eriliste rahvus- või isikuomadusteta figuurid, kes kandsid edasi iganenud lugu. Küsimus polnud niivõrd nimetatud lavastuse paatoses ja romantistlikes rollilahendustes, kuivõrd puuduvas kõrvalpilgus.

Eestlasena tekitas minus üleolevat suhtumist ka lavastuse reklaamtekstis toodud väide, et lätlased on innukas laulurahvas – see tiitel kuulub vast ikka meile.
Keeruline oli mul ka haakuda leedulaste 20. sajandi alguse komöödiaga «Patrioodid». Kuigi sain mõistusega aru, et ükskõikselt groteskses kastmes rollid on väärtuslikud, jäi loo kokkukõlamine nüüdisajaga müstika valdkonda. Paralleele otsides jõudsime omavahel järeldusele, et tegemist võiks olla «Pisuhänna» ekvivalendiga: see Vilde näidend suudab eestlasi ikka naerutada, kuigi välismaalastele mõjuks arvatavasti iganenuna.


Lõpetuseks võiks seega küsida, kas kolme Balti riigi koondamine mitte liiga kunstlik ettevõtmine pole? Vastus on muidugi jaatav, kuid on kaks põhjust, miks see ehk polegi niivõrd halb variant.


Kui järgnevatel festivalidel tõesti rohkem omadramaturgia tutvustamisega tegelema hakatakse, siis pakub Balti teatrisügis ühelt poolt asendamatut kadalippu uutele tekstidele, nägemaks, kas ja kuidas hakkavad nad tööle teistel väärtushinnangutel põhinevas kultuuris.


Teisalt on Balti riigid – the Baltic States – Euroopas üsna tuntud kaubamärk, millest kergekäeliselt loobuda oleks rumalus. Väikese riigina on ikka raske end nähtavaks teha, kuid näiteks baltikumi parimate näidendite kogumikel võiks küll minekut olla.

Balti teatrifestivali auhinnad 2008


Suured auhinnad:
•    Läti Rahvusteater – lavastusele «Mērnieku laiki» («Maamõõtjate ajad»), banketistseeni eest teises vaatuses; lavastaja Viesturs Kairišs
•    Leedu Riiklik Noorsooteater – poliitilise teema käsitluse eest lavastuses «Patrioti» («Patrioodid»)
•    Endla teater – auhind lavastuse «Kangelane» audiovisuaalse lahenduse eest


Väiksed auhinnad
•    Läti Rahvusteater – Inese Misanele rolli eest lavastuses «Mērnieku laiki» ja lavastusele «Smiltāju mantinieki» («Kodus»)
•    Läti Rahvusteater – Janis Reinisele rolli eest lavastuses «Mērnieku laiki»
•    Menų spaustuvė (ArtsPrintingHouse, Leedu) – rikkaliku kujutlusvõime eest igapäevaobjektide kasutamises lavastuses «Kas paliek, kad nekas nav palicis» («Mis jääb järele, kui mitte midagi ei jää järele»)
•    Leedu Riiklik Noorsooteater – Rolandas Kazlasele rolli eest lavastuses «Patrioti»
•    Eesti Draamateater – suurepärase ansamblimängu eest lavastuses «Boulgakoff»
Züriisse kuulusid teatrikriitikud Jan Herbert (Suurbritannia), Pille-Riin Purje (Eesti), Jurgita Staniskaite (Leedu) ja näitleja-lavastaja Juris Rijnieks (Läti)

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles