Tartu ülikooli õigusteaduskonna professor Jaan Ginter tutvus Postimehe palvel India laevakaitsjate kaasusega ja leidis, et niigi pikalt kannatanud meestel seisab ees väga keeruline otsus, kas kaevata edasi või loota armuandmisele. Apellatsioonis võiksid tema hinnangul kaalukamad vastuargumendid olla seotud modifitseeritud poolautomaatsete relvadega ning sellega, kes olid tegelikult relvade valdajad.
11. jaanuaril tegi Tuticorini esimese astme kohus Indias meie laevakaitsjate jaoks halva üllatusena süüdimõistva otsuse. Nüüd on laevakaitsjatel vaja otsustada, kas püüda veel vaielda edasi India kohtutes või loobuda selle peale aja kulutamisest ning loota armuandmisele Tamil Nadu osariigi kuberneri või India presidendi poolt.
«Kui vaadata laevakaitsjate kaasuse liikumist India erinevate kohtute vahel, siis torkab silma lahendite kõikumine seinast seina. Alguses Madrase kõrgem kohus tühistas ilma tõendite uurimise juurde asumata kõik Eestist pärit laevakaitsjatele esitatud süüdistused, jättes jõusse ainult kaptenile ja esimesele ohvitserile esitatud ebaseadusliku kütuse tankimisega seotud süüdistused,» kirjeldas Ginter.
Seepeale jõudis asi India ülemkohtusse, kus leiti, et ilma tõendeid uurimata selles asjas ikka süüdistusi tühistada ei oleks tohtinud ning asi peaks minema sisulisele läbivaatamisele esimese astme kohtusse. Sealt tuligi otsus, millega Eestist pärit laevakaitsjaid karistati ebaseaduslikult relvadega India territooriumile sisenemise eest, aga ebaseadusliku kütuse tankimise osas mõisteti kõik õigeks, kuna polevat piisavalt usaldusväärseid tõendeid selle kohta.
«Siin kerkib üles küsimus, kas kohus ikka käitus põhjendatult, lugedes relvade valdamise teema puhul kerkinud kahtluse automaatselt süüdistatavate kahjuks lahendatuks.
«Selline edasi-tagasi kõikumine annab justkui lootust, et asja uuesti kõrgemasse kohtusse jõudmisel võib sealt apellatsiooni peale tullagi laevakaitsjate jaoks positiivne otsus,» märkis Ginter.
Õigusteadlane tõdes, et kui ei oleks olnud süüdistust automaatrelvade valdamise eest, siis oleks karistus piirdunud viie aasta asemel ainult aastase vangistusega, millest kuus kuud oleks nagunii olnud ära kantud.
Ginter rõhutas, et kuigi Eesti Päevaleht oma artiklis mainib, et «kohtunik ei andnud sellele selget vastust», on eelvangistusena ära kantud karistuse arvestamine kohtuotsuses kahes kohas expressis verbis ära mainitud ning vähemalt selles osas on vaadeldav kohtulahend täiesti korrektne.
Automaatrelvad on Indias keelatud relvadeks, mida tsiviilisikutel, st ka meie laevakaitsjatel Indias üldse olla ei tohi. Süüdistuse eksperdi arvamuse järgi oli 35-st laevakaitsjate relvast kuus sellised, mille päästikule vajutades relv tulistab järjest välja kõik salves olevad kuulid ehk automaatrelvad.
«Otsusest ilmneb, et laevakaitsjate advokaadid esitasid küll kohtule Ühendkuningriigi täitevvõimult tulnud tõendi, et tegemist on poolautomaatrelvadega, st igaks lasuks on vaja uuesti päästikule vajutada. Otsuses on kirjas, et advokaadid viitasid ka sellele, et süüdistuse ekspert kohtuistungil tunnistas, et automaatrelvadeks tunnistatud relvade puhul oli neid modifitseeritud nii, et automaadi funktsioon ei töötaks,» märkis Ginter.
«Kuid kohus argumenteerib selle peale pikalt ja laialt, et kohtul ei ole volitust seadust tõlgendades sellest midagi välja jätta või juurde mõtelda, ning otsustab, et loeb need kuus relva ikka automaatrelvadeks,» jätkas Ginter.
Ginteri hinnangul võiks leebema hoiakuga kõrgem kohus apellatsiooni puhul nõustuda, et vaidlus ei käi üldse India relvaseaduse tõlgendamise üle, vaid selle üle, kas laevakaitsjate relvade omadused vastavad sellele kirjeldusele, mida relvaseadus automaatrelvadele annab. «Selles vaidluses on süüdistuse enda ekspert tunnistanud, et laevakaitsjate relvadest ükski ei olnud selline, et oleks päästikule vajutamisel järjest kõik kuulid välja tulistanud,» märkis Ginter.
Teisalt ilmneb õiguseksperdi sõnul kohtuotsusest, et laevakaitsjate relvad olid laeva arestimisel eraldi lukustatud ruumis. «Kohus arutleb sõnaohtralt selle üle, et relva valdus ei pea alati tähendama seda, et relv on füüsiliselt kellegi käes, taskus või seljas. Kohus selgitab näiteid tuues, et relva valdus võib seisneda ka relva üle võimu ja kontrolli omamises ja jõuab järelduseni, et laeval eraldi lukustatud ruumis olnud relvad olid ikkagi laevakaitsjate valduses,» ütles Ginter.
Apellatsioonis saaks professori sõnul argumenteerida, et siis, kui relvad olid lukustatud ruumis, ei olnud relvad enam laevakaitsjate võimu ja kontrolli all. «Neil ei olnud võtit, millega relvaruumi ust avada ja seega ei saanud relvad olla nende valduses, kui neil puudus isegi võimalus relvade juurde pääseda,» põhjendas Ginter.
Valduse puhul on Ginteri arvates küsitav ka see, kas on võimalik lugeda õigustatuks kohtu seisukohta, mille järgi kõik 35 laeval olnud isikut, sealhulgas isegi laevakokk, loeti kuue automaatrelva valdajaks.
«Kohus toetus sellise seisukoha õigustamiseks asjaolule, et ei laeva kapten ega ka laevakaitsjad nõustunud kohtus tunnistusi andma, tehes justkui järelduse, et kui süüdistatavad ei andnud tunnistusi selle kohta, kuidas oli laeval organiseeritud relvade hoidmine ning kellel millised õigused relvade käitlemisel olid, siis saab lugeda kõik laeval olnud isikud kõigi laeval olnud relvade valdajateks. Siin kerkib üles küsimus, kas kohus ikka käitus põhjendatult, lugedes relvade valdamise teema puhul kerkinud kahtluse automaatselt süüdistatavate kahjuks lahendatuks,» leidis Ginter.
Kokkuvõtteks nentis Ginter, et kindlat garantiid ei saa anda kummagi valiku osas.
«Apellatsioon kõrgemasse kohtusse võib osutuda edukaks, aga välistada ei saa sedagi, et kõrgem kohus võib võtta arvesse, et üks nende tehtud laevakaitsjate jaoks positiivne otsus juba tühistati ülemkohtus. Seega võib neil olla vähe huvi Tuticorini kohtus tehtud otsust kõigutama hakata,» möönis ta.
Ent ka armuandmise osas ei saa Ginteri arvates sajaprotsendiliselt kindel olla, et India Soomes resideeruva saadiku positiivsed ennustused täituvad.
«Indias toimub armuandmisi ning seda vahel isegi väga raskete kuritegude puhul. Kuid praegu ei pruugi üldine õhustik meie laevakaitsjate jaoks väga armuandmist toetav olla. India justiitssüsteemi ärritas tugevasti Itaalia laevakaitsjate kaasuses juhtunu, kus laevakaitsjad Indiast lahkusid ja India kohtusse enam välja ei ilmunud, ning see võib ka meie laevakaitsjatesse suhtumist karmistada,» lausus Ginter.
Seega seisab juba pikalt Indias kannatusi kogenud laevakaitsjatel ees väga keerulise otsuse langetamine, leidis õigusteaduskonna professor Jaan Ginter.