Radarile eksklusiivse intervjuu andnud ekspert Kaarel Sahk kinnitab Aura veekeskuse tellitud ekspertiisis, et eelmise aasta novembri lõpus Tartus toimunud ujumisvõistlusel aset leidnud šokeeriva õnnetuse, kus kaks noort Eesti ujujat sõrmedele raskeid vigastusi said, põhjustas puudulikult kinnitatud stardiplatvorm.
Ehitustehnilise ekspertiisi läbi viinud Eesti Maaülikooli lektor Sahki sõnul on ime, et selline õnnetus varem ei juhtunud.
Nimelt on ujumisliit alates 2011. aastast kasutanud Peterburist soetatud stardiplatvorme, mida on kasutatud võistlustel üle Eesti. Stardiplatvormi kehv kinnitus tekitas aga olukorra, kus tugeval äratõukel liikus platvorm pukilt eemale ning nihke tagajärjel jäid 17-aastase Sander Paavo ning 19-aastase Robert Roose sõrmed stardipuki ja plate vahele, murdes mõlemal vasaku käe keskmise sõrme otsa. Kui Paavole õmmeldi sõrmeots tagasi, siis Roose puhul toimus täielik amputatsioon.
«Demonteerimise käigus oli näha stardiplatvormi nelja poldi kinnitamiseks ette nähtud seibide olukorda ja kui need said üle loetud, tuli välja, et neid lihtsalt ei olnud. See tähendab, et toode saabus Aura keskusesse ebakonditsiooniliselt ehk ei olnud komplekteeritud. Kui passi vaadata, siis on näha, et iga stardiplatvormi kinnituseks on vajalik üks vedruseib, tavaline seib ja mutter. Demonteerimisel selgus, et kahjuks neid vedruseibe nii palju polnud. Ma isegi julgen eeldada, et stardiplatvormid on Eesti ujulates sellisel kujul käibel kogu aeg nii. Seni ei olnud lihtsalt midagi juhtunud,» rääkis Sahk Radarile.
Kuid puudujääke leidus teisigi: “2013. aasta suvest kehtib majandus ja kommunikatsiooniministri määrus, mis sätestab, et ehituses paigaldatud tooted peaksid omama eurosertifikaati ja muid dokumente, sealhulgas ka paigaldusjuhendeid. Kuid paigaldusjuhist pole olemas. Tehas ei väljastanud seda.»
Platvormide lugu - osalised hoiduvad vastutusest
Päev pärast võistlusi edastas Eesti Ujumisliit pressiteates õnnetuse faktid, avaldades seal muuhulgas, et stardiplatvormid kuuluvad ujumisliidule. Radarile alaliidu esindajana intervjuu andnud koondise peatreeneri Riho Aljandi sõnul see nii aga pole: «Viis aastat tagasi panid suured ujumisklubid seljad kokku ning soetasid üheskoos raha kokku panemisega plaatide ostmise. See on meie ühisvara.»
Kui stardipukkide soetamise järel hoolitses paigalduse eest ujumisliit, siis täna kehtib olukord, kus ülesanne on jäetud võistluse korraldajale - antud juhul MTÜ Tartu Ujumisklubile.
Aljand lükkabki stardiplatvormide kinnitamise vastutuse korraldajale: «Kui kuskil kohas toimub võistlus, siis võistluse korraldaja ja võistluspaik peaksid omavahel tegema selget koostööd, kus garanteeritakse kindlad vastutused.»
Ujumisklubi kinnitusel paigaldas pukid aga Aura Veekeskus. Seejärel kontrollis stardipaiga üle veel võistluse korraldaja Tartu Ujumisklubi treener ja Eesti eliitkohtunik Mihhail Krupnin, kellel on ka rahvusvahelise ujumisliidu kvalifikatsioon. Nende sõnul näis silma järgi enne võistlust kõik korras olevat.
Kuid vastutusest hoidub ka Aura Veekeskus, kes selgitab Radarile saadetud meilis, et nende sisejuurdlus ei tuvastanud ühegi isiku puhul ei tema ametijuhendi ega ka töökorralduse reeglite rikkumist.
Stardiplatvormid endiselt kasutuses
Hoolimata sellest, et ujumisringkondades on kehvas seisus stardiplatvormide üle juba aastaid nurisetud, on meie tippujujad endiselt sunnitud nendelt vettehüppeid tegema.
«Minu kui ekspertiisi teostanud isiku eelduslik arvamus on, et neid platvorme sellisel kujul ei tohiks kasutada. Kuna nad on pidevalt teisaldatavad ja paigaldatavad, on platvormile jäigalt kinnitatud poldid kehvas olukorras,» leidis Sahk.
Riho Aljandi sõnul jääb kõik raha taha. Uued korralikud pukid maksavad 3000 eurot, kuid seda raha pole kuskilt võtta: «Tegemist on vaese mehe olukorrast väljapääsuga. Rahakoti suurus määras mängutaseme. Sõidame parem Sapakaga kui käime jala, kui poodi on kümme kilomeetrit minna.»
Tänaseks on platvormidele lisatud kahed poldid, mis peaksid välistama sarnaste juhtumite kordumise. Kuid kes võtab vastutuse juba juhtunu ees, on endiselt selgusetu.