AS Ülemiste City juhi Gunnar Kobini arvates peaks Eesti käituma ettearvamatu Venemaaga vanasõna järgi: hoia oma sõpru lähedal, kuid vaenlasi veel lähemal.
Gunnar Kobin: tahan uut valitsust!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen kaotanud usu, et praegune koalitsioon suudab Eesti majanduskriisist välja juhtida ja uuesti jalgadele tõsta. Miks ma nii arvan? Sest Toompealt tuleb minu arvates üks rumal sõnum teise järel.
Eesti majanduselu allakäik algas hetkest, kui Eesti tormas valitsuse juhtimisel pea ees kohta, kust vahel tullakse välja jalad ees. Mõtlen siinkohal pronkssõduri kangutamist, mis oli Eesti valitsusele samasugune lõks nagu Gruusia presidendile Lõuna-Osseetiasse tungimine. Gruusia näitel võime mõelda, et Venemaa oleks transiidikraanid kinni keeranud niikuinii. Samas jahume ka sellest, et Venemaast on taas kujunenud Eestile julgeolekuoht.
Kahjuks on selle ohu kasvus väga suur osa meie endi (loe: võimukandjate) ebaadekvaatsel käitumisel. Investeerimispankur Rain Lõhmus ütles hiljuti Äripäeva päevaküsimusele vastates, et Eesti kaitsekulutused on liiga suured ja hoopis olulisem on hea välispoliitika – kuldsed sõnad.
Eesti välispoliitika nugakiviks ei sobi väiklus, eneseimetlus ning Euroopa depressiivse väikeriigi sündroom. Ma ei suuda ette kujutada, et Venemaa võiks olla ohuks näiteks Soomele, kelle välispoliitika on aastakümneid suutnud iseseisvusega mängimata olla Venemaale hea äri- ja koostööpartner. Olenemata sellest, et alates 1939. aastast «kuulub» suur osa ajaloolist Soomet Venemaale.
Reaalsusele silma vaatamine ei muuda seda kuidagi – ei koledamaks ega ilusamaks. Venemaa võib tõesti olla ettearvamatu partner. Seepärast tuleks temaga käituda vanasõna järgi: hoia oma sõpru lähedal, kuid vaenlasi veel lähemal. Eesti valitsus on seda iidset tarkust unustades ajanud Venemaaga poliitikat, mille tulemusena on riik kaotanud rohkem raha, kui järgmise aasta riigieelarvest puudu jäi.
Lisaks on peaminister pronkssõduri äraviimise järel rahvast rahustanud väitega, et Venemaa transiit oleks kadunud igal juhul. Samas hääletas tema partei 2006. aastal Eesti Raudtee 2 miljardi krooniga taasriigistamise poolt olukorras, kus Eesti Raudtee suurimad tulud tulid Venemaa õlitransiidist... Milleks oli Eesti vabariigile vaja raudteed, mille tulud Venemaa transiidi kadumise tõttu niikuinii närbumisele on määratud?
Möödunud aasta kevadsuvel, kui hakkasid paistma esimesed märgid Eesti majanduskeskkonna halvenemisest, kelkis võimulolev valitsus ülelaekuva eelarvega ning suurte riigireservidega. Peaminister Andrus Ansip lõi rusikaga vastu rinda ja rääkis Eestist kui vankumatu eelarveülejäägiga riigist.
Veebruaris Tartus Eesti vabariigi sünnipäeva aktusel peetud kõnes kinnitas Ansip, et tema juhitav valitsus ei kavatse kunagi vastu võtta defitsiidis riigieelarvet. Ka märtsis oli valitsusjuhi seisukoht, et «sõnum maailma, et Eesti ei järgi enam tasakaalus eelarve printsiipi, oleks Eesti majandusele selgelt väga negatiivsete tagajärgedega».
Aprillis lubas peaminister riigi tulude alalaekumisest kohe ja kiiresti järeldused teha. Kuid negatiivne eelarve jäi tulemata. Selle asemel kuulasime hämamisi kulude külmutamisest, mis võivat iga hetk taas sulale pöörduda. Augustis ütles valitsusjuht, et pole põhjust arvata, et sisetarbimine hakkab kasvama, mistõttu pole ülejäägiga eelarve tegemine tõenäoline. Praegu Ansip enam ülejäägiga eelarvest ei räägi.
Eelarvejutt on võtnud igas kvartalis uues suuna ja viimase aasta jooksul on pidanud peaminister korduvalt oma sõnu sööma. Raske on tõsiselt võtta valitsust, kelle seisukohad olulistes küsimustes nii kiiresti muutuvad.
2007. aasta sügisel tutvustati riigi ellu kutsutud arengufondi tellitud majanduskeskkonna uuringut, mille alatoon oli väga hall: majanduse fundamentaalsed alustalad on valed, teadmistel põhineva majandustegevuse osakaal on liiga väike ja kriis on ukse ees. Selle uuringu taustal oleks oodanud aktiivseid samme, et majandus ümber korraldada. Ent aeg ei olnud küps. Eelarveülejäägi magus suits hõljus Toompea kabinettides tõeliselt uinutavalt.
Nüüd oleme seisus, kus riigieelarve on miinuses (mis tegelikult on sama mis tasakaalust väljas eelarve, kuna tulude pool on ülepaisutatud), rahas suplemise aroom on Toompea kabinettidest lahtunud ning valitsus on leidnud lahenduse kõigile probleemidele: ajada käsi kodaniku taskusse.
Selle asemel võiks riik koondada kolmandiku oma aparaadist ning maksta poole säästust ülejäänutele, mille tulemusena saaksime kõrgelt motiveeritud professionaalse riigiaparaadi ja 15 protsenti palgakulude (ja kontori- ning esinduskulude jne) kokkuhoidu.
Kui selle aasta algul hakkas USAs paistma, et majandus võib miinusesse kukkuda, viskas USA valitsus tarbijatele pihku 150 miljardit dollarit selleks, et tarbija läheks poodi ja oma tarbimisega riigi raskustest üle aitaks. Selle tulemusena oli USA majanduskasv tänavu II kvartalis 3,3 protsenti analüütikute kardetud 2,6 protsendi asemel.
Eesti valitsus käitub aga vastupidi. Selle asemel et mitte pidurdada majandusaktiivust ja võita aega ümberstruktureerimiseks, tõstab valitsus makse! Tule taevas appi! Rahvatarkus ütleb, et valitsus, kes õlle hinda tõstab, kukub!
Käes on aeg muudatusteks Eesti vabariigi juhtimises. Minu ettepanek praegustele parteidele on loobuda täideviivast võimust ning koostada valitsus oma ala spetsialistidest, mitte tavapäraselt parteide juhtidest ja asejuhtidest. Me vajame taas kord päästekomiteed. Riiki tuleb kutsuda juhtima inimesed, kelle isiklikud varalised või poliitilised ambitsioonid on teisejärgulised – soovi kõrval päästa oma kodumaa (majanduslik) au.
Kuni järgmiste riigikogu valimisteni oleks parim valik Eesti peaministriks arengufondi nõukogu esimees Indrek Neivelt. Rahandusministriks võiks olla näiteks Eesti Panga asepresident Märten Ross või Swedbanki juhatuse liige Erkki Raasuke. Viimane sobiks väga hästi ka majandusministri ametisse, kuhu alternatiivina pakuks näiteks Raivo Varet. Haridusministriks võiks kutsuda Hannes Tammjärve ja kindlasti tasuks luua innovatsiooni või IT-ministri ametikoht, kuhu sobiks näiteks Microlinki juht Enn Saar. Väga häid kandidaate leiduks igale ministritoolile.
Neid poliitilisi jõude, kes suudaks praegusel ajal kõrvale jätta rivaliteedi valijate häälte nimel ja näitaks oma muret riigi käekäigu pärast tavatu sammuga loobuda valitsusliikme kohast riigi hüvanguks, hindaksid valijad kindlasti kõrgelt.