Kui Eesti paarisaeruline neljapaat Schiniase olümpiakanalil finišijoone ületab, lausub paatkonna eessõudja Jüri Jaanson kaaslastele keskerakondlikult vaid üht – «Tehtud!».
Medalisadu Ateenas saatis Eesti sõudjad kauaoodatud puhkusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paadisillale jõudes patsutab 42-aastane Jaanson kaaslastele seljale, võtab abikaasa Tatjana Jaansonilt vastu suudluse ning embab tütar Anitat.
Seejärel tõstab justkui juba firmamärgina 13 aastat noorema Tõnu Endreksoni õlale ning sõnab rahulolevalt: «Näed, ikka jaksan veel..!» Endrekson vaid muigab ning surub EMi kullaomanikel kätt.
«Sellise kõva mehega on uhke koos sõita. Minu esimene kuldmedal tiitlivõistlusel. Jüri, ega sinulgi vist EMilt varem kulda pole?» küsib Raja tunnustavalt Jaansonile otsa vaadates. «Esimene EMi kuld!» vastab Jaanson ja trummeldab muigamisi vastu rinda.
Vaid kaks ja pool nädalat koostööd teha saanud Eesti paarisaeruline neljapaat koosseisus Jüri Jaanson, Tõnu Endrekson, Andrei Jämsä ja Allar Raja tegid seda, mis neilt oodatigi. Kindel võit – EMi kuld! Kõige paremini kirjeldab eestlaste üleolekut sõudeekspert Robert Väli: «Siin pulss ei tõusnudki. Pinget polnud.»
Treener Tatjana Jaanson kinnitab Väli sõnu: «Olin rahulik. Tavaliselt olen rohkem närveerinud. Hüüdsin ikka, et mehed, pange nüüd! Aga see oli rohkem enda pingete maandamiseks.»
Kui Pekingi olümpia hõbemedali võidu järel hüppas ta õhku ning säras nagu jõulupuu, siis nüüd piirdub Tatjana Jaanson üksnes naeratusega. EMi võitu ei saa olümpiamedaliga võrrelda. «Olümpiast on see ju klass allapoole. Emotsioonid pole nii ülevad. Aga võit on võit. Saime teised mehed nüüd ka punktikohale ja stipendiumi peale,» avaldab treener.
Abikaasaga nõustub ka Jüri Jaanson. «Ooh, Pekingiga ei anna seda võitu võrreldagi! Seal olin ma ikka täiesti läbi. Kahepaat on midagi muud kui neljane,» ohkab Jaanson ja lisab: «Poisid hakkasid pärast finišit lobisema. Me polnud ju Tõnuga kahekesi enam. Minul jalad valutasid, katsusin nendega kuidagi hakkama saada.»
Kahekordse olümpiahõbeda sõnul polnud kaaslastele enne sõitu erilisi õpetusi jagada tarviski – kõik neli on nii tegijad mehed, et lihtsalt ei vaja seda. Nii Endreksonil, Jämsäl kui ka Rajal on auhinnakapis MMi medal..
«Siin oli sõit nagu sõit ikka. Ütlesin, et sõidame 2000 meetrit maksimaalselt. Eessõudjana andsin ka mõned märksõnad, millal mida oodata. Enne 1000 meetrit tõstsin tempot ja siis juba teadsin, et kui midagi katastroofilist just ei juhtu, siis on kuld meie,» meenutab oktoobris 43-aastaseks saav Jaanson. «Tegelikult pidin lõpus ikka täiega suruma ka. Ukrainlased ja sakslased hakkasid omavahel rahmeldama. Tulid vaikselt juba kannule.»
Endreksoni hinnangul liikus paat kenasti. Koostöö klappis täiesti. Tormi tõttu päev varasemale toodud finaalis oli neil sama hea minek kui eelsõidus.
«Eelsõidu järel saime kindlust, et oleme õigel teel. Ausalt öeldes oli meil siia tulles pingeid ka. Paat ei liikunud nii hästi kui vaja olnuks,» avaldab Endrekson, kes pärast 2006. aastat neljases istunud pole. «Siin oli hea sõita. Pingeid ja närveldamist polnud, olime rahulikud. Kuigi vastutus on neljases tegelikult suurem. Kui keegi konna paneb, siis just kätega kallale ei tulda, aga endal oleks ääretult sant.»
Kui enamik paatkonna liikmetest kibeleb juba hooaega lõpetama, siis Jämsä tahaks kangesti edasi võistelda. Haiguse tõttu terve 2007. aasta hooaja vahele jätnud Püha Lehma kunagine eessõudja läheb iga päevaga üha paremasse vormi. «Vana minekut veel pole, aga loodan, et järgmisel aastal ehk juba on. Tööd on ka tehtud. Ja enda jaoks on tähtis, et suudad tasemel olla,» sõnab Jämsä.
Vanameister Jaanson ootab pikisilmi hooaja lõppemist. «Tore, et läbi on. Hooaeg on pikk olnud. Nüüd võtan aja maha. Võib-olla väga pikaks ajaks,» arutleb Jaanson tund aega pärast finišit. «Olen juba väsinud. Kuigi möödunud hooaja lõppedes oli emotsionaalselt märksa raskem. Nüüd on kergem. Hooaeg on ilus olnud.»
Tuleviku peale ei mõtle neist veel keegi. Kõik vajavad esmajärjekorras vaid puhkust. Alles siis hakatakse mõtlema, millistes koosseisudes järgmistele tiitlivõistlustele minnakse. «Trenni teeme ikka. Organism ise nõuab seda. Tuleb aktiivne puhkus,» muigab Endrekson.
Kummikutega kummitus
Eesti sõudekoondise massööri Ulvi Veideni sõnul olid kõik neli sõudjat enne finaali heas tujus ja lõbusad. Hommikul kell kuus ärganud paatkond viskas bussisõidul võistluspaika nalja ja kordasid üheskoos lauset: «Kummikutega kummitus kummitas kummutis».
Võistluspäeval eelseisvast keegi ei rääkinud. «Kõik teavad isegi, mida teha tuleb. Keegi ei taha, et segama hakataks. Ega ei hakkaks ju ütlema, et nii, minge ja võitke!» pajatas juba Ateena olümpiast alates sõudekoondist abistanud Veiden. (PM)