Sergei Metlev: mis saab vene koolidest?

Sergei Metlev
, noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sergei Metlev
Sergei Metlev Foto: Peeter Langovits

Noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse liige Sergei Metlev tõdeb, et pealinna võimu suutmatus alustada väikeste koolide liitmisega raskendab üleminekut eestikeelsele õppele gümnaasiumides.
 

Seoses vene gümnaasiumide üleminekuga osalisele eestikeelsele õppele, ja ilmselt ka seoses lähenevate valimistega, areneb meedias taas debatt meie muukeelse hariduse ümber.

Eriti teravaid vaidlusi põhjustab venekeelse kooli olevik ja tulevik Eestis. Venekeelsete koolide õpilaste arv väheneb üllatavalt kiiresti. Keeleinspektsioon teatab aga, et venekeelse kooli õpetajate eesti keele oskus on endiselt päris vilets.

2006. aastast alates on venekeelsete koolide õpilaste arv vähenenud 49 protsendi võrra (eesti koolides vastavalt 17 protsenti).

Selle põhjus on vägagi lihtne: venekeelsed lapsevanemad valivad üha rohkem oma laste jaoks just eesti õppekeelega koole, arvates põhjendatult, et seal saab laps kvaliteetsema hariduse ja omandab eesti keelt kõrgeimal tasemel. Oma rolli mängib kindlasti ka demograafiline seis riigis.

Meie gümnaasiumide ees seisab tõsine probleem: õpilasi on järjest vähem. Kuid venekeelsete gümnaasiumide seis on muutumas kiiresti lausa katastroofiliseks.

Praeguses olukorras tuleks optimeerida koolivõrku, moodustades väikeste gümnaasiumide baasil suured õppekeskused. See lähenemine võimaldaks niigi väheseid ressursse palju tõhusamalt kasutada ning koondada koolidesse parimad pedagoogid.

Samas keeldub Tallinna linn, kus praegu töötab rohkem kui kolmandik Eesti venekeelsetest koolidest, moodustamast suuri vene gümnaasiume ja jätkab pooltühjade klassiruumide kütmist ja hooldamist. Tallinnas on ka selliseid venekeelseid gümnaasiume, kus ühes klassis istub vähem kui kümme õpilast!

Pealinna võimu suutmatus alustada väikeste koolide liitmisega raskendab oluliselt üleminekut eestikeelsele õppele gümnaasiumides. See tekitab ka õpetajatele lisaprobleeme, sest häid kakskeelseid õpetajaid on ju vähe ja nad on sunnitud töötama korraga mitmes gümnaasiumis.

Keeleinspektsiooni andmetel valdas möödunud aastal 67 protsenti vene koolide õpetajatest eesti keelt nõutaval tasemel. Olukord on küll märgatavalt paranenud, kuid siiski ei anna see võimalust eriti rõõmustada.

Peame olema ausad – riigikeele valdamine kesktasemel on munitsipaalametniku jaoks, kelle hulka kuuluvad ka munitsipaalkoolide õpetajad, igati loogiline ja põhjendatud.

Riigikeele mittevaldamine langetab oluliselt õpetaja kvalifikatsiooni. Ta ei saa osaleda kvaliteetsetel täienduskursustel ega kasutada eestikeelseid õppematerjale, rääkimata riiklikest õppekavadest ja õigusaktidest.

Probleemi juuri, miks 18 aasta jooksul pole riigikeelt suudetud ära õppida, näeb Tallinna abilinnapea hariduse ja kultuuri valdkonnas Yana Toom selles, nagu oleksid keelenõuded liiga ranged. Lisaks kutsub abilinnapea üles kasutama keeleseaduse täitmisel mingeid «humanistlikke mehhanisme».

Minu arvates on ainult kaks varianti: kas seadust täidetakse või mitte. Kolmandat võimalust ei ole. Kogu Yana Toomi vene haridusega seotud sõnavõttude taga võib aga märgata lihtsat populistlikku loosungit, mis väidab, et kõikides venekeelse elanikkonna keeleprobleemides on süüdi keeleinspektsioon oma põrgunõuetega.

Esinedes Tallinnas toimunud «Kodurahu» foorumil, väitis Toom, et mida rohkem õppekeele reformi teemat enne valimisi üles kruttida, seda suurema tõenäosusega satub vene kool pronkssõduriga sarnasesse olukorda. Kes siis hoiab seda teemat kogu aeg üleval, kas mitte Yana Toom ise, kes üritustel ja meedias pidevalt niisuguste kummaliste sõnumitega esineb?

Eesti keele olukord venekeelsetes koolides peegeldub ka vene õpilaste konkurentsivõimes. Vene gümnaasiumide abituriendid põrkavad tihti kokku tõsisemate probleemidega töökoha otsimisel ja ülikoolides hariduse jätkamisel kui nende eesti eakaaslased.

Gümnaasiumis õppides nägin oma silmaga eakaaslasi, kellele 12 aastat eesti keele õppimist oli mõjunud kui hane selga vesi. Ja põhjuseks on see, et koolis ei saa nad piisavalt keelepraktikat, kooliuksest välja astudes aga tunnevad ennast eestikeelses keskkonnas võõrana.

2008. aasta integratsiooni monitooring selgitas välja, et 19 protsenti meie riigi venekeelsest elanikkonnast ei saa eesti keelest üldse aru ja 25 protsenti saab aru natuke. Loomulikult on see meeletu edasiminek, arvestades, et 1989. aastal oskas eesti keelt ainult 14 protsenti venekeelsest elanikkonnast. Ent kuidas saavutada rohkemat?

Selle aasta Eesti inimvara raport näitas meie venekeelse vähemuse põhiprobleemi: inimesed ei ole kaasatud kohalikku ellu. Väärtuslik inimressurss sõidab Eestist ära või liitub töötute armeega. Enamikul venekeelse vähemuse seast puudub igasugune side eestlastega ning eesti keele vähene valdamine ei võimalda neil jälgida eestikeelset meediat ega ka edukalt konkureerida tööturul.

Tundub, et abilinnapea Toom tahabki näha venekeelseid abituriente reisisaatjate ja kalmistuvahtide rollis. Mulle selline pilt ei meeldi, ja ma näen ohtu, et venekeelne elanikkond võib ühel päeval hakata kiiresti radikaliseeruma, mis ei ole meie ühiskonna huvides.

Hariduse toetamine, kaasa arvatud pedagoogide kvalifikatsiooni tõstmine, on investeering edukasse tulevikku.

Kui õpilasel on raske saada keelepraktikat oma peres või koduõuel, peaksid riik ja kohalik omavalitsus tagama selle vähemalt kooli seinte vahel. Riik leiab selleks raha, aga suurim kohalik omavalitsus mitte.

Kooliaasta alguses saime teada, et ka 2011. aasta linnaeelarves on hariduskulusid jällegi tublisti kärbitud ning koolid jäävad ilmselt isegi tugiteenusteta, nagu näiteks psühholoogid, mis siin siis rääkida õpetajate koolitamisest või keelekursustest!

Võib-olla oleks tarvis vähem kulutada linna propagandameediale ja suunata raha selle asemel koolidesse?

Ehk pole siis tarvis enam luua ka reisisaatja sotsiaalseid töökohti, sest uuringud näitavad, et haritud inimestel on suuremad šansid leida endale head töökohta või luua see endale ise.

Nendest minimaalsetest tingimustest, mis on loodud eesti keeles suhtlemiseks vene koolides, kindlasti ei piisa. Vajalik on kakskeelne haridus juba 1. klassist, kus venekeelsed õpilased saavad tutvuda oma emakeele ja kultuuriga, õppides aga samal ajal mõningaid ained ka eesti keeles.

Uurijad on tõestanud, et keelekümblus ei avalda negatiivset mõju õpitulemustele, samal ajal aga hakkab eesti keele oskuse tase kiiresti tõusma. Eduka venekeelse Pae gümnaasiumi direktor Isabella Riitsaar avaldas meedias arvamust, et tema kooli heade tulemuste taga (pingereas 34. koht, tõusnud sinna 142. kohalt) on keelekümbluse aktiivne kasutamine, mis märkimisväärselt parandas õpilaste motivatsiooni.

2011. aastast hakatakse gümnaasiumides õpetama 60 protsenti õppeainetest eesti keeles. Seetõttu peaks vene põhikooli õpilane oskama lõpetades eesti keeles mitte ainult rääkida, vaid selles keeles ka õppida. Vastasel juhul tekivad õpilastel gümnaasiumis tõsised probleemid.

Viimasel ajal on meedias ilmunud artiklid, kus pannakse kahtluse alla gümnaasiumi keelereformi vajalikkus ning pööratakse tähelepanu reformi halvale ettevalmistusele. Ei saa sellega kuidagi nõustuda. Reformikava viiakse ellu juba neljandat aastat, see on üleminekuks piisav aeg, riik on omalt poolt korraldanud hulgaliselt keelekursusi ja koolitusi.

Paljud vene gümnaasiumid on juba ammu ja vabatahtlikult ületanud 60 protsendi piiri. Nagu ütlesin, eestikeelne õpikeskkond on ainuke, mis saab tagada venekeelsetele õpilastele tõeliselt hea riigikeele oskuse, parandada nende konkurentsivõimet ja aidata integreerumisele ühiskonda.

Meie venekeelse vähemuse põhiline probleem peitub praeguses segregatsioonilises venekeelses koolisüsteemis.

Kui venekeelsed koolid ei muutu järk-järgult kakskeelseks ega integreeru sisuliselt eesti koolivõrku, siis loeme ka 2020. aastal inimarengu aruandest, et meie venekeelsed noored ei ole endiselt integreeritud ja tunnevad ennast Eestis ebakindlalt, et kõige perspektiivikamad neist sõidavad välismaale, kus hakkavad peret looma ja makse maksma.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles