Jüri Sepp: mõtteid Andres Arraku hariduspoliitilistest teesidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Andres Arraku mõtteavaldusi jälginud juba mitu aastat. Esimene asi, mis silma torkab, on enesekindlus ja kategoorilisus tema väidetes. Lihtsate tõdede ja lahenduste kuulutamine kuulub olemuslikult siiski rohkem poliitika kui teaduse juurde.
See ei tähenda, et need lihtsad tõed muidugi valed peaksid olema. Aga arvata, et see ongi kogu tõde... Ka Arraku teesides hariduspoliitika kohta (vt «Kas Eesti hariduspoliitika toetab majanduslikku arengut?», PM, 16.09) on mitmeid õigeid ja toetustväärivaid arusaamu. Olgu selleks või majandus- ja ettevõtlushariduse tähtsustamine üldse ja nõue see «viivitamatult viia kohustuslikuks või valikaineks põhikooli» (1. tees) või tõdemus, et «teadmistepõhine majandus ei tähenda kindlasti mitte paljude faktide teadmist; pigem üldistus- ja analüüsioskust» (2. tees). Aga edasi läheb asi juba rappa.
Analüüsi- ja üldistusoskus saavat tulla vaid praktiseerides, sh kirjandeid ja referaate kirjutades (2. tees). Aga enne kui hakata analüüsi n-ö praktiseerima peaks vist elunähtuste vahelisi seoseid ja nende uurimise meetodeid ehk siis valdkonna teooriat tundma. Muidu lõpeb ka kirjutamine vaid seosetu sõnamulinaga.
Kolmas tees rõhutab õieti matemaatika tähtsust maailma uurimisel, ent taandab selle siis arvutamisoskusele: «õpetagem nii, et arvutamine selgeks saab». Elu ei nõua aga mitte arvutamisoskust (seda teevad edukamalt arvutid), vaid õigete valemite leidmist ja rakendamist. Vastasel korral räägitakse arvudesse uppumisest.
Samas teesis räägitakse halvustavalt suhtekorralduse, personalijuhtimise ja avaliku halduse kui mittematemaatiliste erialade õppimisest, millele aga kohe järgmises teesis järgneb matemaatilise majandusteaduse kriitika ja sisuliselt üleskutse majandusteadus matemaatikast vabastada.
Neljas tees algab väitega, et «akadeemiline majandusharidus on enamasti elukauge ega anna tööturul edukas olemiseks vajalikke teadmisi». Nagu oleks olemas kindel ja konkreetne kataloog teadmistest, mida igas ametis vaja on. Loomulikult ei anna akadeemiline majandusharidus teadmisi korstna pühkimisest. See ei anna tavaliselt ka konkreetseid raamatupidajaoskusi. Selleks on rakendusharidus. Küll peab aga akadeemiline haridus andma võime näha n-ö suurt pilti ja oskuse õppida, et muutuvas maailmas pidevalt kohaneda: teadmised ununevad, haridus jääb. Kas seda tööturul siis vaja polegi?
Edasi tuleb väide, et teoreetiline majandusteadus on elust võõrdunud ja muutunud matemaatika lisaharuks. Matemaatika on nüüd äkki halvaks muutunud. Aga juba vanasõna ütleb, et narri meest, aga mitte mehe mütsi. Ja matemaatika pole midagi muud kui teaduse müts, üks tema abivahenditest ja instrumentidest. Oht, et müts on vahel mehest tähtsam, on muidugi olemas. Ainult et seda ohtu majandusteaduses näevad kõige paremini just majandusteaduse teoreetikud ise.
Jääb üle soovitada, et Andres Arrak vaataks rohkem neoklassikalise majandusteooria majandusteaduslikku kriitikat. Ka eesti keeles on ilmunud näiteks Coase’i ja North’i põhitööd.
Soomes pidavat vastandina (meie?) teoreetilisele majandusharidusele sisalduma magistri- ja doktorikavades sellised ained nagu loovus, innovatsioon ja keskkonnasäästlikkus. Need teemad on kindlasti vajalikud ja huvitavad, kuid ma kahtlen kõvasti, et nende käsitlemisel kraadiõppes saadakse läbi ilma matemaatikata ja veel vähem tõsise teooriata.
Meie vastavad õppekavad kubisevat ainetest nagu matemaatika I, II ja III. Võtsin korraks lahti Tartu Ülikooli majandusteaduskonna kavad ega leidnud ühtegi sellist pealkirja.
Majandusteaduslik professuur vorpivat hulgaliselt current content’i artikleid. Oleks see vaid nii. Siis oleks ometigi loota tõsiseltvõetava kvaliteedigarantiiga uurimusi. Esialgu jääb nii kõrge tase veel pigem erandiks ja eesmärgiks.
Majandusteaduslik professuur hoiduvat enamasti sõna võtmast majanduspoliitiliselt olulistel teemadel. Olgem enesekriitilised – ega me tõesti leheveergudel neid sõnavõtte palju ei näe. Kas see aga tähendab, et oma panust ühiskonna teenimisse ei anta? On ju ka teisi ja seejuures mõjusamaid kompetentsi kasutamise kanaleid. Ja mis ikka on parem: kas ettevaatlik kaalutletus või lihtsate, kuid ühekülgsete retseptide propageerimine põhimõttel – majanduspoliitika, see on imelihtne?
Viiendas teesis jõuab Andres Arrak juba kulunud väiteni turu solkimisest riiklike ülikoolide poolt. Viimane seisnevat püüdes õpetada keda iganes ja mida iganes. «Keda iganes» seostub Arrakul vastuvõtu lävendipõhisusega. Ta vist ei tea, et ka tasulistele kohtadele pääsemiseks peab üliõpilaskandidaatidel olema ette näidata riigieksamite maksimumpunktidest üle 60 protsendi. Ja «mida iganes» jäägu Arraku südametunnistusele.
Riigitellimuse jaotamise kriitikaga samas teesis võib ju nõustuda, aga mitte selle taga kumava lootusega asendada praegune süsteem erinevate koolide põhimõttelageda võrdsustamisega.
Kuuendas teesis saab nuhelda Bologna protsess. Siin kipub aga laps koos pesuveega välja lendama. Pole olemas halba ilma heata. Kaheastmeline kõrgharidus käivitati ju mobiilsuse suurendamise nimel. See, et meie bakalaureustest enamik suundub tööturule, oli kõigile reformijatele ilmselt ebameeldiv üllatus. Arvestati ühe kolmandikuga, kes valivad «lõpetamata kõrghariduse», aga neid kipub esialgu olema 2/3.
Vaid koos tööandjate ja paraku ka koos tööturu pingestumisega õnnestub ehk see püramiid jälle normaalseks keerata ja tekitada arusaam, et normaalne ülikooliharidus ja spetsialisti kompetentsus saadakse vaid koos magistrikraadiga. Andres Arrak ei räägi aga oma teesis paariaastase pausi vajalikkusest kahe haridusastme vahel mitte kui üldisest probleemist, vaid ühest erijuhtumist – MBA kraadist.
Mida öelda lõpetuseks? Ühinen lihtsalt Arrakuga: alustagem algusest.