Tiiu Kuurme: PISA-uuring – viltune nagu Pisa torn

Tiiu Kuurme
, kasvatusteadlane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Corbis/Scanpix

Tallinna Ülikooli kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme leiab, et PISA-test loob haridusest lihtsustatud arusaama, ja juhib sellega tähelepanu tegelikult sisult kõrvale.

Meie koolilapsed on eesti rahva taas suurele pildile toonud. Heas mõttes, sest nad loevad, arvutavad ja tunnevad looduse loogilisi seoseid brittidest ja teistestki eeskujumaade noortest paremini. Testi tulemusel saadud pilt öeldakse näitavat eri riikide rahvaste haridustaset.

Nii suur pilt nagu PISA tekitab vaatajas aukartust, kinnitab usku ja lubab enesest hästi mõelda. Sealjuures ei jäeta meil mainimata mõningaid siin-seal veel harvaesinevaid puudujääke.

Sündinu on ju lausa ime oludes, kus emakeeleõpetajaks õppida tahtjaid on vahel olnud vaid ühe käe sõrmede jagu ning füüsikaõpetajate keskmine vanus kisub pensioni ligi. Või on nende sugu kohati päris otsa saanud. Ent kas see, mida me teada saime, on ikka see, mida me arvame teada saavat?

Selle, mida test mõõdab, on nad nimetanud hariduseks. Kui PISAga on hästi, kas siis on hästi ka haridusega?

Korrektselt teostatud rahvusvaheline ja kindlasti kallis uuring andis üht-teist teada 15-aastaste sooritusvõimest mõnede kultuuritehnikate ja vaimsete operatsioonide vallas. Saime taas kord teada, et meie noorte akadeemiline suutlikkus lugemises, arvutamises, loogilises mõtlemises, seoste loomises, nähtuste selgitamises jm on hea.

Ent on ilmne liialdus nimetada see kõik kokku hariduseks. PISA-test, tõmmates tähelepanu just neile kvaliteetidele, jätab paljud asjad tähelepanu alt välja. Nende tulemuste nimetamine meedia hõisete saatel maa haridustaseme näitajaks aitab teisalt kaasa hämaroleku jätkumisele selles küsimuses, mis on haridus ja kes on haritu.

Ning vormib sellega ühiskonna mentaalsust veelgi enam pinnaliseks ja lapsemeelseks. Lihtsustava maailmapildi konstrueerimine ajastuomaste tähendamissõnadega on ideoloogilise töötluse viis globaalsete tehnoloogiate ajastul.

Niisuguseks ajastuomaseks, peaaegu religiooni väärtuses tähendamissõnaks on saanud konkurentsivõime, mille väliseks märgiks on küllap ka rahvaste palav armastus spordi (vaatamise) vastu, kus konkurents on tõesti õigustatud. Millist mentaalsust loob selletaoline sihiseade ja käsusõna ühiskonnas ning inimeses eneses, kui see on pandud hõlmama kõike?

Kas mahub siia ka koostöötahe, kodanikutunne, ühise asja nimel toimimine? Kas tohib siis veel ollagi kaastundlik, abivalmis, leebe ja hooliv, kuivõrd too mentaalsus ise eeldab ju kaotajaid? Kuhu liigub maailm, milles peamine suunda näitav tähendamissõna kutsub jääma ükskõikseks selle suhtes, mis teistest saab, mis maailmast saab ja mis enesest saab?

Teistega kutsutakse üles konkureerima, mitte aga otsima ühendust. Enesele suunatuna sunnib see käsulause olema teisest parem, mitte aga mõtlema oma ainukordsuse ning mõtete ja tegude väärtuse üle.

Eestlaste kasvatus- ja haridusfilosoofiline traditsioon on õhuke ja katkendlik. «Konkurentsivõime» nimel polegi mõtet seda distsipliini oma maa keeles viljelema hakata, seetõttu pole sellega tegeleval teadlasel nõutud näitajaid ning teadlase-õppejõu ametikohale konkureerimiseks ei anta isegi luba.

Nii püsitakse siinmail endise eduga suhtelises teadmatuses selles osas, milline on olnud õhtumaine mõttelugu kasvatusele ja haridusele vaimseid aluseid luues. Ning on läbi analüüsimata omaenese pindmised ja sügavamad arusaamad, mis ka teadvustamata viisidel ometi hinnanguid ja valikuid suunavad.

Soomlaste kasvatusfilosoofiline traditsioon on rammus, kuulsaid nimesid palju ning õppiva ja õpetava inimese mõtet harivaid algupäraseid olemusraamatuid ilmub pidevalt.

Seevastu PISA-testi head tulemused on soomlaste haridusloo kõrvalmotiiv, mis pole neile nii tähtis, ent mille puhul on oluline selle mõtteloolise traditsiooni mõju. Soomlaste haridusdokumentides leiab kirjapanekuid inimkäsituse, teadmiskäsituse ja õppimiskäsituse kohta, sest nii või teisiti on just need määrajaks, mis hariduses juhtuma hakkab.

Imepärane üksmeel külastas üht meiegi kodumaist töörühma. See oli riiklikku haridus­strateegiat koostav meeskond, kes on võtnud professionaalidena ülesande sõnastada juhupoliitikateülesed hariduse suundumusi määravad tõed.

Tekkis konsensus selles, et haridus ei tohi olla majanduse ripats, et kool on lapse tervik­arengu koht ning inimene eesmärk iseeneses, et orientatsioon ainekesksusele on kitsas, et õppeprotsess peaks olema huvitav ja sisuliselt motiveeriv, et suhted koolis peaksid põhinema demokraatial ning õppija olgu aktiivne osaleja.

Ent küsimine, miks see nii ometi ei ole, kui viimased 20 aastat muust polegi räägitud, viiks juba uue küsimuseni, kes praeguse olukorra on kehtestanud. Siin ei pruugi leida nimesid, küll aga on üheks osaliseks lihtsustuste rada läinud kollektiivne mentaalsus.

PISA mõju ei saa alahinnata. PISA kui pilt ning selle teenindatav konkurentsivõime kui tähendamissõna on taustajõudude toel nii võimas, et on suutnud seljatada tolle mõtteloo peamised argumendid isegi sellistes maades nagu Saksamaa ja Šveits, mis on olnud moodsa kasvatusteaduse häll. Sealsetes ajalehtedes kohtab tihti pikki dialooge, kus teadlased ja haritlastest arvamusliidrid püüavad otsustajatele selgitada aabitsatõdesid.

Vahest polegi asi teadmatuses ega mõistmatuses, vaid neis reaalsetes asjaoludes, mis konstrueerivad peavoolusuunda, toetudes nii kollektiivsele kui ka individuaalsele egoismile. Ning mõõtmise ja parem-olla-tahtmise ihaluse vastu ei saa enam mingisugused aristotellikud ja kantiaanlikud tõed. Veelgi enam, nende ees kahvatub ka igasuguste õpitavate ainete sisu väärtus, sest väärtuseks pole enam, mis on ja miks on, vaid asjaosaliste koht universumi top-list’is.

Mis siis ikkagi see haridus on? Rohkete klassikute mõtteid koondades – ei muud kui inimese teekond inimeseks saamisel. Või siis kultuuri subjektiivne olemisviis, nagu on öelnud kasvatusteaduse klassik Herman Nohl.

Inimene olla saab erisugustel viisidel, ent inimeseks sündimise läbi on (vähemalt meie kultuuriruumis) enesele võetud kohustus ka inimesena vääristuda: õppida, täiustuda, areneda. Seda teed käies luuakse suhe olevasse ja olemisse, välisilma tõsiasjadesse ning iseenesesse.

Just need loodud suhted määravad, kes sa inimesena oled, sest suhetes olemise kaudu kujuneb oskus olla. Pelgalt välis­ilma tundmine, sellega oskuslik ringikäimine ning oskus neid oskusi müüa on kõndimine ühel teepeenral.

Siseelu, eetos ja vaimsus võivad nii umbrohtuda ning viia inimese seisu, kus ta ei tea, miks tal on halb, ja ta külvab seetõttu ise halba. Ning viia ühiskonnad seisu, mis paneb tõeks võtma Mika Waltari ja teiste elutarkade resignatsiooni: inimloomus ei muutu. Kes Pisa linnas on käinud, teab, et torn on ju viltu.

Haridus on see, mille osaks võiks olla oma loomuse täiustumine, sest haridusel on tihedalt pistmist inimese isega. Siin luuakse personaalne ja sotsiaalne identiteet ning enese leidmine toimub käsikäes enese loomise ja ületamisega.

Millist laadi kaasabi suudavad sel teekonnal pakkuda meie haridusinstitutsioonid ja kas see ongi tähtis, kui riigieksamid ega PISA seda ei mõõda? Oleme õnnega koos, et meie haridusinstitutsioonid ikka veel tegelevad ka sellega, mida keegi ei mõõda,  pakkudes häid kogemusi, millest igasugune haridus alguse saab.

Konkurentsivõime satelliitmõisted on kvaliteet ja tulemus. Lihtsustamise teed kulgenud kollektiivne mentaalsus on praeguseks kukkunud sellesse kraavi, et loeb tulemuseks koolihinnet, vahetades ära sümboli ja tegelikkuse. Olles nii teinud iseendale pisuhänna, kes teda tagant kihutab üha enam kokku kandma.

Hindamise piits on kujundanud hindamise-ühiskonna ja lisaks olukorra, kus «kvaliteedimeetmete» tulemuseks on mure kõrghariduse allakäigu pärast ning inimese ja hariduse instrumentaliseerumine.

Haridusprotsesside tõeline tulemus on inimene ja tema suutmised – vabaduseks, suheteks, loomiseks, õppimiseks, tegutsemiseks, enesepeegelduseks, eetiliseks toimimiseks. Kui ta seda suudab, siis õitseb ka majandus. Millise hinde me kellelegi siin paneksime? Kellest saab hindaja?

Ja siinjuures tahaks siiski õnnitleda neid, tänu kellele õnnestus Eesti PISA-uuringuis nii hästi. Meie lapsed on kirjeldatud akadeemilistes sooritustes tublid, nad suudavad peale teadmiste näitamise ka arutleda, tõlgendada, hinnata, tuletada, üldistada, selgitada, tõestada.

Sest need testid mõõtsid mitmesuguseid vaimseid protsesse. Ning tõid muu hulgas päevavalgele, et eesti lastest loeb ilukirjandust naudinguga vaid 24 protsenti, lugemist ei naudi 38,6 protsenti ja 44 protsenti loeb vaid siis, kui peab. Tegu oli aga siiski vaid akadeemilist suutlikkust väljendavate sooritustega, ei enamat.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles