Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Austraalia arhitektuur ulatub pilvelõhkujaist maastikumajadeni

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Austraalia moodne maastikumaja aastast 2004, McBride, Charles, Ryan. | FOTO: Saksa arhitektuurikeskus Berliinis

Rotermanni soolalaos on avatud Austraalia kaasaegse arhitektuuri ning Austraaliasse emigreerunud Ernst Kesa loomingu näitused.


Austraalia arhitektuurile mõeldes meenub esimesena loomulikult Sydney ooperiteater, kuid see on teatavasti hoopis taanlase Jørn Utzoni projekteeritud. Et kaasaegsest Austraalia arhitektuurist Euroopas kuigi palju ei teata, tunnistavad austraallased isegi.
Praegu soolalaos avatud näitus on esimene selleteemaline ülevaatenäitus ka Eestis.
Selle koostajaks oli Saksa arhitektuurikeskus Berliinis ning kuraatoriteks Kristien Ring ja Claudia Perren.

Austraalia arhitektuuris ei tunta arengut tagasi keerata püüdnud postmodernismi ja dekonstruktivismi perioode – väidetavalt on seal katkematult arenenud mõistuspärane modernism ja tervena tänapäeva välja jõudnud.

Mitte küll sellisena nagu 1920. aastatel ega ka mitte päris Mies van der Rohe 1960ndate mõjulisena, ehkki viimase täisklaasmajad, mis soojas kliimas igati õigustatud, on ka Austraalias populaarsed. Elamuarhitektuurile keskenduval näitusel võib näha küllalt ka euroopalikke mõjusid Eric Mendelsohni ekspressionismist rahvusvahelistunud puitribiseinte ja puhta betoonini välja.

Mis aga Austraalia 25 arhitektuuribüroo töödest ja tekstidest omapärana silma torkab, on seoste otsimine maastikuga, väga hoolikas arvestamine reljeefi, taimestiku, vaadete, tuulte ja päikesega, mille eest austraallased erinevalt meist pigem pelgupaika otsivad, kuni maja peitmiseni maa sisse. Kliima ja loodus on kindlasti need põhjused, miks Austraalias nii mõndagi teisiti tehakse.

Austraalia näitust siia tuues mõtlesime juba varakult, kuidas seda Eestiga siduda. Seoseid jätkub: eesti meremehed olla Austraaliasse jõudnud juba 1696. aastal Willem de Vlaminghi ekspeditsiooni koosseisus, suuremal hulgal rändas neid sinna 19. sajandil. Suurem laine oli taas 1920. aastate keskel ning järgmine pärast Teist maailmasõda. 1951. aastal arvati eestlasi Austraalias olevat juba 7000 ringis.
Arhitektidest elasid seal oma elu teise poole kaks tuntud meest – Eugen Sacharias ja Ernst Kesa.

Eugen Sachariase (1906–2002) loomingu näitus Eestis 1991. aastal oli arhitektuurimuuseumi esimene näitus üldse, mis oli üleval Teaduste Akadeemia raamatukogu fuajees, sest muuseumil polnud veel oma majagi. Sacharias sai siis 90-aastaseks ja oli oma näitusest kuuldes meeldivalt üllatunud, arvates, et ega teda Eestis keegi enam mäleta.

Nüüd tekkis soodne kontekst Ernst Kesa (1910–1994) loomingu esmakordseks kokkuvõtmiseks isikunäitusena, mille koostas Anne Lass. Kui Ernst Kesa 1992. aastal Eestit külastas, kinkis ta arhitektuurimuuseumile Eesti ajast allesjäänud projekte ja fotosid ning ka materjale Austraalias tehtu kohta.

Nende seas olid samuti Brno tehnikaülikooli õppetööd (Kesa õppis seal aastatel 1931–1936). Just siis oli päevakorral ka Tallinna uue raekoja kavandamine Viru hotelli kohale ning Kesa võttis selle ka tudengitöö teemaks.

1937. aastal võitis Kesa koos heaks koostööpartneriks kujunenud Alar Kotliga esimese preemia Vabaduse väljaku ruumilise planeerimise konkursil, mille kontekstis anti põhimõtteline lahendus ka vabadussambale.

Kesa ja Kotli pakkusid välja 67-meetrise samba, mille tipus oli hobusel ratsamees – vägagi omapärane ratsamonumendi käsitlus. Sammas asus keset Vabaduse väljakut, mis oli nende projektis uhke ministeeriumihoonega raamitud regulaarne esindusväljak. Jaani kirikut ei olnud enam üheski konkursiprojektis, sest selle oli Konstantin Päts lubanud lammutada.

Teatriringkondades on tuntud Kesa ja Artur Jürvetsoni draamateatri ümberehituse projekt 1938. aastast, millega oleks juugendlikust teatrist hoopis suurem ning esinduslikum hoone saanud. Kesa projekteeris ka Adsoni ja Underi suvila Rannamõisas (1938), mis pole säilinud. Hävitatud on ka tema Toila-Oru kodumajanduskool, mis valmis 1939. aastal. Alles on aga kolm Kesa suvilat Valklas.

Sõja puhkedes läks Ernst Kesa 1943. aastal Brnosse doktorantuuri, kuid see jäi pooleli. Aastatel 1945–47 osales arhitekt garnisoniinsenerina hoopis Lübecki taastamisel Inglise Kuningliku Inseneride Ühingu koosseisus. Austraaliasse jõudis Kesa 1947. aastal 37-aastasena.

Sisseelamine erialaringkondadesse võttis küll mõne aja, kuid sellele järgnes uhke arhitektikarjäär, millist teistel selle põlvkonna Eestist lahkunud arhitektidel pole vastu panna.

Arhitekt Kesa asus tööle Melbourne´i büroos, mis kujunes tema osalusel 1970. aastatel Austraalia suurimaks arhitektuuribürooks nimega Perrott, Lyon, Timlock & Kesa. 25 aasta jooksul, mil ta seal töötas, tehti umbes 1000 projekti ning ehitati 250 hoonet. Büroos töötas sadakond inimest, neist 20 arhitekti.

Kesa ja tema partnerite kõige tuntum projekt Austraalias on 52-korruseline, 190 meetri kõrgune Nauru Building Mel­bourne’is, mis valmis 1977. aastal. Kuni 1980. aastani oli see Melbourne’i kõrgeim hoone. Töö tellis Nauru saare valitsus ning seal asus ka Nauru presidendi residents. 2001. aastal ehitati Nauru pilvelõhkujale peale korrus katuseaiaga.

Firma teine tuntum, Kesa osalusel projekteeritud torn on MMBW (Melbourne and Metropolitan Board of Works) kõrghoone, mis valmis 1979. aastal. 25-korruseline hoone on 110 meetri kõrgune.

Raske öelda, kas Ernst Kesa oleks Eestisse jäädes ka siia kõrghooneid (1960. aastatel tähendas see meil 9–11-korruselisi, praegu muidugi juba märksa kõrgemaid ehitisi) projekteerinud, kuid oma hea Euroopa haridusega oleks ta kindlasti ka meil arhitektina läbi löönud.

1994. aastal siitilmast lahkunud Ernst Kesa annetas märkimisväärse summa Eesti Rahvuskultuuri Fondile, millega loodi temanimeline allfond, kust tänini toetatakse arhitektuuri uurimist ja õpinguid.

Hiljem liitus veel teinegi toetusfond, mis räägib sellest, et side Eestiga jäi võõrsile suundunud arhitektile elu lõpuni oluliseks.

NÄITUS
Austraalia kaasaegne arhitektuur

Rotermanni soolalaos
28. septembrini
Karin Hallas-Murula
kunstiteadlane

Tagasi üles