Kolumnist Ahto Lobjakas võrdleb Eesti spionaažiafääri Rosenbergide juhtumiga Ühendriikides ja leiab, et selle ajastamisel on küsimus Moskva rollist vältimatu.
Ahto Lobjakas: Eesti kaotatud süütus
24. september 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ka täiuslikema süsteemi Achilleuse kannaks jääb inimene. Nii võiks parafraseerida läbi aegade parima luurajast kirjaniku Graham Greene’i raamatut «Inimfaktor» (1978), mis lahkab lojaalsuse psühholoogiat Briti välisluure näitel.
Abielupaar Simmide süü on tõestamata seni, kuni seda pole teinud kohus. Kahju, mida üleeile avalikkuse ette jõudnud spionaažiafäär Eestile ja Eestis tekitas, on siiski juba pöördumatu.
Suurimaks kannatajaks on lihtsaid tõdesid ja selgeid vastandusi eeldav eesti rahvuslik psüühe. Riigi Venemaale reetmine, eeldatavasti raha pärast – sest ideoloogia vaevalt saab olla ratsionaalne motiiv –, on midagi, mille mõistmiseks pole eestlane praegu psühholoogiliselt valmis.
Esimestes avalikes reaktsioonides on olemas paralleelid 1951. aasta Rosenbergide afääriga Ameerika Ühendriikides. Abikaasad Julius ja Ethel Rosenberg vahistati süüdistatuna tuumapommi valmistamisõpetuse müümises Nõukogude Liidule.
Avalik hukkamõist oli totaalne, murenedes alles siis, kui Rosenbergid surma mõisteti. 1953. aastal saadeti Rosenbergid elektritoolile. Nende lapsed tunnistasid alles sel aastal oma vanemate süüd.
Nagu omal ajal USAs, on Eestis saabunud ühiskondlik süütusekaotuse moment. Kahtlusevirvendusi on ennegi olnud, kuid kunagi varem pole nii rõhutatult kokku jooksnud ametikoha kõrgus, motiivi madalus ja Venemaa käsi. Riigitruudusest saab nn rahva õiglustunnet arvestades ilmselt terav teema.
Eesti juhtide ülesanne on hoida võimaliku usalduskriisi muutumine poliitiliste mängude objektiks. Rosenbergide afäärile järgnes USAs McCarthy klaperjaht kommunistidele, lõhenenud üleminekuühiskonnas oleks avalik paranoia veel kiirem tekkima – ja raskem välja juurida.
Kui kogu loos on üldse midagi positiivset, siis on selleks asjaolu, et süüdistatavad on ilmselgelt eesti rahvusest. Vähemalt rahvustevahelised suhted jäävad puutumata.
Küsimuse cui bono (e k kelle kasuks) vastus on nii ilmselgelt Venemaa, et vältimatult paneb see kahtlema Moskva kaasabis afääri ajastamisel. Kasutuks muutunud agendi ohverdamiseks ei saa olla paremat hetke kui Gruusia sõjale järgnenud peataolek NATOs ja ELis.
Moskva eesmärk on jätta NATO ja ELi uutest liikmetest lääne silmis mulje kui julgeolekuriskidest igal tasandil, ja selleks sobib Simmide afäär kui rusikas silmaauku.
Kõik muu on teisejärguline. Mingit globaalses mõttes ülitundlikku teavet Simmid lekitada ei saanud, sest NATO-l ja Euroopa Liidul seda lihtsalt ei ole. Need, kellel on – USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa jt –, oma luureinfot rahvusvaheliste organisatsioonidega ei jaga. Seda just arvestusega, et kõik liitlased ei ole usaldatavad.
Eestigi on seda eelarvamust omal nahal tunda saanud Afganistanis, kust möödunud aastal tõrjuti välja meie sõjaväeluurajad.
Tegemist on paremal juhul rahvusliku uhkuse küsimusega, kuid eriti luurevallas tuleb see ära teenida.
Luureaparaadi ehitamisel pole mingit pistmist ELi või NATO normatiivide täitmisega. Enne kui saab tekkida väline usaldus, peab tekkima terve institutsionaalne kultuur, selleks aga peavad nn best practices, «õiged kombed», ladestuma aastakümneid. (Enam-vähem samalt distantsilt nagu eksisteerib praegu Eesti ja lääne vahel, kirjutas Graham Greene 1934. aasta mais Tallinnas käies, et «sõjavägi on siin kui armas karikatuur inglise omast... kõik tundub nagu Gibraltaril ja on ometi nii erinev».)
Kui lääne agentuurid kasutavadki Eestit sillapeana Venemaa vastu, nagu sealsetest uudistest hiljuti lugeda võis, siis paremal juhul tuleb seda võtta kui tunnustust meie geograafilisele asendile, infrastruktuurile ja vabadele oludele.
Kogu Simmide afääri probleemipuntra süsteemne iseloom ja selle ajaloolised proportsioonid on ka peamine argument pea- või kaitseministri tagasiastumise vastu.
Personaalse vastutuse võtmine tähendaks praegu lihtsalt mania grandiosa tunnistamist, sest ükski üksikisik neid probleeme ei lahenda – ega põhjusta.
Eesti ühiskonna suurim proovikivi on afääri pisiasjadesse takerdumise asemel välja nuputada moraal tulevateks aegadeks.
Paradoksaalselt on Eesti kogu oma alandatud julgeolekuaparatuuriga üks drakoonilisema riigisaladuse tõlgendusega riik Euroopas, kus igaks juhuks on salastatud kõik, mis võimalik, kuid samas ei ole seadusega üheselt tagatud ei ajakirjanike ega nende allikate kaitse.
Iga ELi või NATO «piiratud kasutusega» dokument on meil range saladus, seda ka siis, kui ta mõnes teises pealinnas ammu saadaval on. Nii devalveeritakse muu hulgas riigisaladuse mõistet.
Aga olulisem on praegustes oludes sisalduv filosoofiline väärkäsitlus. Väikese vaba ühiskonna parim kaitse on maksimaalne avalikustatus. Nii on vaenlase agentidel vähem seda, mida müüa; võimudel suurem stiimul vastutada oma tegude eest; rahval vähem seda, mida teadmatusest mitte usaldada; ja välismaailmal kergem ja kiirem teada saada, mis Eestis toimub.